Kaksikkirves:Väljaspoolne pilk

Hasso Krull

  Mõnikord öeldakse, et ei tasu kiruda peeglit, kui lõust on viltu. Enamasti teab küll iga ütleja, et on olemas defektiga peegleid, rääkimata kõverpeeglitest, mille eesmärk ongi pilti moonutada. Kuid vanasõna on raske täiendada: sest kuidas öelda, et kui lõust näib olevat viltu, uuri igaks juhuks ka peegli optilist ehitust.

Eestis on olemas niihästi traditsioon vaadata end väljaspoolse pilguga kui ka vana tava end sellise pilgu eest kaitsta. Viimane aktualiseerus tugevasti näiteks kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel aastatel, kui tekkisid lihvitud strateegiad ametlikust ideoloogiast möödahiilimiseks. Keskvõimu surve oli ühesuunaline, püüti aina sisendada, et kohalik pilt Eesti ajaloost ja kultuurist on ekslik. Selle asemel tulnuks tõeliselt omaks võtta hoopis väljaspoolne pilk ja uskuda, et see on tegelikult ka meie oma, sest et see on õigem, parem, progressiivsem, paratamatum jne. Survet aga õpiti vähehaaval taluma ja eraldati väljaspoolne pilk selgelt oma enesepildist, mis jaatas ka teisi väärtusi.

Üheksakümnendatel aastatel haaras Eestit värskete ideede pealetung. Revolutsioon, mille käigus taastati Eesti Vabariik ja orienteeruti Euroopa Liidule, polnud ju üksnes poliitiline ja majanduslik, see oli ühtlasi sotsiaalne ja kultuuriline revolutsioon. Uusi väärtusi hakati algul looma lihtsalt vanade ümberpööramisega, see primitiivne faas sai peagi nimetatud “üleminekuajaks”. Kuid ümberpööramisega liitus õige pea ka uus väljaspoolne pilk, mõjudes mõnikord kainestavalt, mõnikord tuimestavalt. See väljaspoolne pilk kujunes eeldusel, et “mujal maailmas” nähakse Eestis toimuvat selgemini ja hinnatakse õiglasemalt kui suudavad need, kes sulistavad samas mudaaugus.

Sellise väljaspoolse pilgu sissetoomine on kultuuriliselt väga oluline. Õigupoolest on see just väiksemate kultuuride eelis, sest suuremate puudused tulevadki tihti sellest, et ei suudeta iseennast väljastpoolt vaadata. Paraku on tõsi ka see, et väljaspoolne pilk ise on suuresti meie loodud konstruktsioon. Niisugune konstruktsioon luuakse valikuliselt, võttes omaks mingi juba valitseva nägemuse ja hüljates teised, nii et õiglusest ja erapooletusest on asi tegelikult kaugel. Hea seegi, kui väljaspoolne pilk vallandab vaidluse ja toob nähtavale midagi, mis varem jäi kahe silma vahele. Kuid väljaspool seisja ei saa anda paremat tõde ega sisukamat väärtust, kui on meie endi oma – heal juhul võib tema vaateviis protsessi üksnes käivitada.

Prantsuse kirjandusteadlane Pascale Casanova on selgitanud, kuidas “maailmakirjanduse” äärealade kirjanikud peavad kasutama kavalust, et jääda “prestiiži jagava keskuse suhtes” võimalikult soodsasse asendisse. “Enamik selles struktuuris saavutatud kompromisslahendusi põhinebki “distantseerumiskunstil”, oskusel asetuda esteetiliselt mitte liiga lähedale ega liiga kaugele… Kõige allutatumad kirjanikud manööverdavad eriti peenelt, et leida võimalus olemasolevate kirjanduskriteeriumide kohaselt tajutav olla.” (Vt Vikerkaar 2005, nr 10-11, lk 140.) Niisugune olukord on ehk mugav “keskme” loojate seisukohalt, aga äärealade kultuuri ei pruugi see aidata. Isegi vastupidi – väljaspoolne pilk võib toimida muserdavalt, tõkestavalt, enesetaju moonutavalt. Mõned head ja põhilised asjad paistavad väljastpoolt vaadates tühised, ebaolulised, nende tähtsust võidakse taibata alles siis, kui need on äkki kadunud.

Siit võib teha ühe tarviliku järelduse. Majanduslikult ja poliitiliselt ei saa Eestist kunagi domineerivat riiki, kes võiks teistele teha rangeid ettekirjutusi, et oma elujärge mõnusamaks teha ja asendit kindlustada. Euroopa Liiduga liitumine jäi meie vabariigi nukraks tähetunniks, mille eest tuleb veel kaua maksta trahve ja taluda alandusi. See seisund on paratamatu ega olene meist. Küll on aga Eestis võimalik teatav kultuuriline iseseisvus, oma sõltumatu joon. Selle hindamisel peaks väljaspoolset pilku kasutama küllalt ettevaatlikult, sest mõnikord sisaldab see väärtusi, millele mujal ei leidu otsest vastet ja mida seetõttu ei saa väljast vaadates kohe ära tunda. Kasutades Clifford Geertzi väljendit, võib seda nimetada “omakandi tarkuseks”.

Miks ma tsiteerin Geertzi? Kas see ei tähenda jällegi väljaspoolse pilgu ülevõimu, mille eest äsja hoiatasin? Siiski ei tähenda väljaspoolse pilgu trotsimine kultuurivahetuse vältimist. Omakandi tarkust ei tohi segi ajada kolkapatriotismiga, vähenõudliku endassesulgumisega. Meil on praegu väga sügavalt juurdunud halb komme nimetada kultuurivahetuse saadusi “laenudeks”, justkui peaks need varem või hiljem tagasi maksma. “Suurtel” sellist kommet tavaliselt ei ole, kuigi nende kultuur on kokku kantud igast maailma nurgast. Kui tahaksime kõverpeegli kõrvale heita ja enda omapära jaatada, peaks ka kultuurivahetust jaatama ning sõltumatult hindama. Loobuda ei tohiks ka väljaspoolsetest pilkudest: aga kui lõust vahel tõesti paistab väga viltune, ei peaks alustama oma näo lõikamisest, vaid kasutama mitut peeglit.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht