Kaljo Kiisk

 

3. XII 1925 – 20. IX 2007 RAIGO PAJULA/EPL

Eesti jätab juba nädalapäevad mõttes hüvasti Kaljo Kiisaga. Meie elust on lahkunud mees, keda tundsid kõik. Seriaal “Õnne 13” tegi aastast 1993 tänaseni kestes oma töö. Kuid eesti televaataja isiklik tuttav Johannes ei olnud siiski päriselt Kaljo Kiisk. Nad polnud identsed. Roll oli kogu oma loomulikus tarkuses ja südamlikus meelekindluses pisut lihtsakoelisem kui osatäitja.

Kiisk ise oli avaram, kavalam, vastuolulisem, andekam, intelligentsem natuur. Ta oli filmirežissöör. Tal pidi olema haaret – pilku, mis haarab korraga võtteplatsi ja filmikaadrit, masse ja näitleja siseelu, tervikloo süžeed ja selle eelseisvat montaaži. Ta amet nõudis nii tasakaalukust kui ka temperamenti. Kuidas ta selle kõigega nii hästi toime tuli, on jäänud mõnikord mõistatuseks ka asjaosalistele. Sest Kaljo Kiisk oli mees, kes sõnastas asju napimalt, kui teadis, tundis ja tahtis; rääkis vähem, kui mõtles ja mõistis. Oli vaja jälgida ta žesti ja silmi, et sellest aimu saada. Võimas intuitsioon ja kiire kohanemisvõime on teda juhtinud nii tema mitmekülgses loomingus kui ka mitmetes eluvalikutes.

Sündinud 3. detsembril 1925. aastal Ida-Virumaal, oli ta 17-18aastane poiss, kui sõda kippus tulema otsejoones ta koju, lapsepõlvemaile; noore kodukaitsja ainus valik sai sel hetkel olla Saksa sõjaväemunder, mis tal läks korda vahetada taas tsiviilriietuse vastu siis, kui isamaa vabaksvõitlemine oli juba võimatu. Seikluste ja juhustega pooleks, kuid see vahetus õnnestus. Üks andekas inimene jäi ellu. Ja mis pole ka vähetähtis: ta jäi kodumaale. Ühe võrra oli meid jälle rohkem.

Vahetanud õpingud TPIs 1947. aastal Eesti Riikliku Teatriinstituudi vastu, oli ta teinud otsustava valiku näitekunsti kasuks, kuid juba aastal 1948 vahetas ta Tallinna teatrikooli Moskva “kaitsvate müüride” vastu, sest paradoksaalselt oli tema ja mitmete temasuguste elukäigust tulenev risk tollal väiksem impeeriumi südames kui Eesti NSVs. Moskva GITISe legendaarse Eesti stuudio lõpetanuna saabus näitleja Kaljo Kiisk 1953. aastal Tallinna Draamateatrisse. Ta jõudis siin koos Kulno Süvalepaga lavastada Lutsu “Kevade” (1954), mängides ise ka Tootsi. Nupukat, erksa mõtlemise ja rahutu vaimuga Tootsi. Ometi sai too lavastus kuulsaks eelkõige Orgulase-Abeli hullava “Kevadena”, millel kõikidest samanimelistest lavatükkidest oli pikim eluiga. Kuid 1955. aastast oli Kiisk teatrist läinud ja alustanud uut elu filmimaailmas.

Eesti filmi ajalugu poleks mõeldav Kaljo Kiisa filmideta.

Juba esimestes töödes “Jahid merel” ja “Juunikuu päevad” oli tõlgi ja teise režissöörina ametit õppinud Kiisal oma osakaal; populaarseks saanud “Vallatud kurvid” (kuigi ametlikult oli ta ikka veel teine režissöör, 1959) võeti vastu juba peaaegu täiesti Kaljo Kiisa filmina. Ja siis need Kiisa filmid tulidki: “Jääminek” (1962), “Me olime 18-aastased” (1965), “Jäljed” (1963), “Keskpäevane praam” (1968), “Tuuline rand” (1971), “Surma hinda küsi surnutelt” (1977), “Metskannikesed” (1980), “Regina” (1990), “Suflöör” (1993) jt.

Kaljo Kiiska peeti näitlejasõbralikuks, näitlejat avastavaks filmirežissööriks. Olgu siis lausa esimest või ka mitte päris esimest korda kaamera ette astumisel, avanesid Kiisa linateostes noored filmitööks sobivad anded. Laseme silme eest läbi: Terje Luik, Sirje Arbi, Ada Lundver, Mare Hellaste-Garšnek, Maria Klenskaja, Rita Raave, Ülle Kaljuste, Epp Eespäev või siis Rein Aren, Peeter Šmakov (Kard), Evald Hermaküla, Kalju Komissarov, Tõnu Kark… Ühtlasi püüdis ta jäädvustada filmilindile ka vanu meistreid Katrin Välbet, Hugo Lauri, Kaarel Karmi, Franz Malmstenit jt. Isegi selle eest, et eksisteerivad unikaalsed kaadrid Voldemar Panso (“Juunikuu päevad”, “Vallatud kurvid”, “Hullumeelsus”), Kaarin Raidi (“Saja aasta pärast mais”) või koguni Eino Tambergi (“Keskpäevane praam”) filmiepisoodidega, peame olema tänulikud eeskätt Kiisa heale silmale ja kujutlusvõimele.

Kaljo Kiisa kui režissööri loomingulises pärandis on kolm erilise saatusega filmi. Kõigepealt muidugi “Hullumeelsus” (1968), see valusgroteskse mõttega linateos, valendav esteetiline pärl, mille levi ühes hullumeelses riigis vägivaldselt katkestati, nii et õnnestunud teosel polnud võimalik siseneda ega kuuluda oma aja filmimaailma konteksti. Kui film kord paarikümne aasta pärast “riiulilt” alla võeti, oli see rahvusvahelist tunnustust leidev retro. Ja siis “Nipernaadi” (1983), tugevasti omanägemuslik teos, mis tekitas algul kirjandusringkondades ja raamatusõprade seas poleemikatki, sest polnud nagu eriti täpselt Gailiti moodi, kuid mis hiljem kujunes ootamatult laialt tuntud ja armastatud rahvafilmiks, ühtlasi tõestades niihästi kirjandusteose pärisgailitlikku elujõudu kui ka isikupärase režiikaemuse kunstilist lumma. See lumm kestab seni, kuni näitekunstil, olgu teatris või kinos, õnnestub taasluua üks teistsugune, kuid sama mõjuv “Nipenaadi”-nägemus. Siis saab neid kahte võrrelda. Suure klassikaga seda juhtub. Ja kolmas, “Saja aasta pärast mais” (1986) lihtsalt ootab oma õiget aega, mil ühiskond suudab seda filmi vaadata objektiivselt, keeruka koodi lahti lugeda ja aegade üle järele mõtelda.

Õnneks ei läinud kaotsi ka näitleja Kaljo Kiisk: Tootsist sai kellamees Lible. Eesti rahva lemmikfilmi “Kevade”(1969), muidugi siis ka “Suve” ja “Sügise” Lible, omaks võetud ja ainuõigeks nimetatud. Kolleegide filmides mängis Kiisk rõõmuga kaasa: Pajuviidik (“Mis juhtus Andres Lapeteusega?”), Voitinski (“Indrek”), Pakk-Rätsep (“Puud olid…”), Taavet (“Tants aurukatla ümber”), Toomas Simmo (“Vana mees tahab koju”) ja kõik need teised. Filmiosade järgi sai aimata, milline võluv näitleja ka Eesti lavadel olla võinuks, eriti meie teatrirežii ühel tippajal, kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel. Kuid see teatriajastu jäi Kiisal vahele. Ta lavatööst oli möödas ligi kolmkümmend aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983. aastal Vanalinnastuudio/Õpetajate Maja lavale, mängima Endrik Kerge lavastusse “Anekdoot”. Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri võimsa matrooni võrdväärne partner Ugala tiiva all esitatud sädelevas duetis “Džinnimäng” (1984). Kiisa elutruud näitlejavärvid on ikka olnud pehmed, soojad, lenduvad. Kurvalt tragikoomiliste üksiklastena mäletame ka 1992. aasta osi, mille eest ta pälvis meesnäitleja aastapreemia: Lapaglia “Põgenemises” (Vanalinnastuudio) ja Jasper McGregor “Mu süda on mägedes” (Noorsooteatri ja Vene teatri ühistöö). Kuid oli kaks erandit: närviline mängur, terava joonega avatud lootusetu korruptant,  Linnapealik Vanalinnastuudio “Revidendis” ning veidrikust poolsaksakeelne õpetaja, napsitav härra Weseler oma pöörleva gloobusega teleseriaalis “Wikmani poisid”. Need rollid üllatasid. Neis rollides oli vormi atraktiivsust ja virtuositeeti. Kui tavaliselt mängis Kiisk mehi, kellel on hinge, siis siin kumas äkki läbi tema loomuse sügav artistlikkus.

See ta ehk oligi – sünnipäraselt suur ARTIST, kel ausa mehe süda rinnus? Mees, kes oli näinud ilma ja inimesi, kuid kellel olid ka Tootsi krutskid? Mees, kes tundis kompromisside keerulist kunsti. Kas ilma selleta oleks saanud olla 25 aastat kinoliidu liider, istuda ära oma istumised keskkomitees, ülemnõukogus ja riigikogus – ning jääda puhtaks? Heasoovlikuks, rõõmsaks ja murelikuks inimeseks, nagu mäletavad teda lähedased, kolleegid ja kogu eesti rahvas.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming