Kangelased, lamed-vovnik’ud ja teised

Targem on otsida Carlyle’i suurmeeste ja islami enesetaputerroristide tagamaid nende rahvaste sotsiaal-ajaloolisest käekäigust, mitte kristluse ja islami õpetuste eripärast.

KRISTIINA ROSS

Šoti ajaloofilosoof Thomas Carlyle on püstitanud oma raamatus „Kangelastest“ (1841) ühe suurtest kana-või-muna-küsimustest: kumb kujundab ja suunab kumba – kas üksikisik ühiskonda või ühiskond üksikisikut? Internetist kuugeldamisi leitava materjali põhjal otsustades peetakse Carlyle’i ühemõtteliselt esimese vastuse pooldajaks, kelle meelest suurmeestel on ajaloos võtmeroll, sest nemad määravadki sündmuste käigu. Carlyle’i palju tsiteeritud (ehkki veidi varieeruva) sõnastuse järgi: „Maailma Ajalugu on Suurmeeste Elulugu“ (nt lk 7, 22, 42). Teda nimetatakse koguni „suurmeeste teooria“ loojaks, kellele Herbert Spencer kakskümmend aastat hiljem olla vastu astunud väitega, et suurmehed on lihtsalt oma sotsiaalse keskkonna väljundid.1 Tuuakse esile Carlyle’i kangelase seosed Nietzche üliinimesega ning mainitakse, et oma demokraatiapõlguse ja karismaatilise üksikisiku ülistamise kombinatsiooniga imponeeris Carlyle fašistliku ja natsi­ideoloogia esindajatele.2

Odinist Napoleonini

Ereda üksikisiku tegutsemise ja ühiskonna arengu suhete üle arutleb Carlyle Odini, Muhamedi, Dante, Shakespeare’i, Martin Lutheri, šoti usureformaatori John Knoxi, Samuel Johnsoni, Jean Jacques Rousseau’, Robert Burnsi, Oliver Cromwelli ja Napoleoni näitel. Loetletud persoonid illustreerivad kangelase ilmumist ajaloolisest situatsioonist sõltuvalt kas jumaluse, prohveti, luuletaja, preestri, kirjamehe või kuningana. Tekstis jookseb läbi veel paar suurmeest, keda ühel või teisel põhjusel eraldi käsitlusega siiski esile pole tõstetud. Näiteks Goethe, kes oleks Carlyle’i sõnul kõige parem näide kangelase kui kirjamehe kohta, aga keda kaasaegne teadmiste seisukord ei võimaldavat veel käsitleda (lk 196).

Tõlgendust, nagu annaks Carlyle üksikisiku osale ajaloo kulus kõigutamatult ühese tähenduse, toetab kindlasti tema stiil. Raamatu aluseks on 1840. aastal peetud loengusari, mille visandite põhjal teos kokku pandi. Suulise loengustiili võimalik mõju pole siinjuures siiski määrav, sest kirgliku ja kaasava esitusviisi poolest paistavad silma ka Carlyle’i teised teosed, näiteks tema Prantsuse revolutsiooni käsitlus „The French Revolution. A History“ (1837) või ka kaks aastat tagasi eesti keeleski ilmunud3 „Past and Present“ (1843). Carlyle’i ohtrad retoorilised küsimused ja deklaratiivsed hüüatused (eriti koos tõlkija säilitatud suurtähtedega, mis tänapäeva eestikeelses tekstis mõjuvad veidi vängemalt kui oma kaasaegses ingliskeelses tekstis) suunavad lugema kogu teksti pigem prohvetliku kuulutuse kui mõistusepärase arutlusena: „Kes oleks see, kes suudaks loogiliste sõnadega väljendada mõju, mis muusikal meile on? See on mingi sõnatu, põhjatu kõne, mis kannab meid Lõpmatuse servale ja lubab hetkeks sellesse vaadata!“ (lk 105), „Kas Imede Aeg on läbi? Imede Aeg on igavesti siin –!“ (lk 161) jne.

Tänapäeval on nii romantiliselt emotsionaalset teksti võõristav lugeda ja see mõjub peaaegu koomiliselt. Kui aga kirjutada suurem osa stilistilisest vängusest XIX sajandi arvele ja sellest mööda vaadata, selgub, et tegelikult möönab Carlyle ka vastupidist toimet ehk ajastu mõju üksikisiku kujunemisele. Kogu käsitlus ongi ju läbinisti ajalooline ja juba raamatu ülesehitus, mis tugineb kangelase avaldumisele kord jumaluse, kord prohveti, luuletaja, preestri, kirjamehe või kuningana – vastavalt sellele, missugune roll mingil ajastul ühiskonnas parasjagu mõjukas oli –, tunnistab ajastu ja ühiskonna mõju kangelasele. Kuigi suurmehed kuuluvad kõik ühte ja samasse liiki, määrab ajastu selle, kellena nad tegutsevad (lk 58 jm). „Tavaliselt levitavad vaated ennast nii, nagu parajasti võimalik“ (lk 80). Lähemal vaatlusel tundub, et kummardamist ei väärigi mitte niivõrd üksikud kangelased ise, kuivõrd see, keda või mida nad vahendavad. See keegi/miski saadab meile lihtsalt kangelaste kaudu sõnumeid. Raamatu alguses väidab Carlyle: „Kõik see, mida me näeme siinilmas saavutatud olevat, on õigupoolest siia ilma saadetud Suurmeeste peas tärganud Mõtete oluline välispidine tulemus, praktiline täideviimine ja kehastus“ (lk 7). Edasisest koorub välja, et mõttedki ei tärka mitte suurmeeste peas, vaid keegi/miski on need sinna juba valmis kujul pandud, selleks et kangelane neid teistele vahendaks. (Originaalis ei kasutatagi tsiteeritud lauses mitte tegusõna tärkama ekvivalenti, vaid verbi dwell ’asuma’.) Kangelasi endid peab kummardama ainult nende siira pühendumuse pärast. Just „siirus, suur sügav ehtne siirus on kõigi mingis suhtes kangelaslike inimeste esimene tunnusjoon“ (lk 61). Näiteks Rousseau’ saavutuste kohta pole Carlyle’il öelda õieti ühtegi head sõna, tema näib olevat kangelaste nimekirjas ainult sellepärast, et tal oli „südamest tõsi taga“ (lk 228).

Kangelane ja tõde

Maailma ei liiguta mitte kangelased, vaid jumalik alge, kes end nende kaudu avaldab. Ja olulisem kui kangelaste teod on Carlyle’ile usk, et see jumalik alge ehk tõde on tõepoolest olemas ja võidab igal juhul. Ses mõttes on „Kangelastest“ otsene edasiarendus tema esimeses suuremas teoses „Sartor Resartus“ (1831) väljendatud igavese jaatuse ideele (Everlasting Yea). On olemas jumalikult õige alge, mis kehtestab end varem või hiljem. Kangelased on need, kes siiralt pühenduvad selle tõe teenimisele, aidates tõrjuda eitust, kahtlust, lagunemist ja kadu. Kangelases võib olla ka halba ja kehva materjali, oluline on ainult see, et mingi osa jumalikust tõest jõuab tema kaudu inimesteni. „Pole oluline, kui palju on teis aganaid, vaid kas teis leidub nisu“ (lk 81).

Milles see jumalik tõde täpsemalt seisneb, selle kohta annab Carlyle üsna ähmaseid viiteid. See on mingit laadi üldine progress, „Maailma tõeline Arengusuund“ (lk 82), Fichte „Maailma Jumalik Idee, mis peitub Nähtumuse taga“ (lk 102), Valgus ja Tõde, mille võidu eest „kõik tõelised inimesed“ Pimeduse ja Vale keisririigi vastu lahingut peavad (lk 151), liikumine harmoonilise maailma poole, kus kõik on Õiged ja Head ja igaüks meist võiks olla Kangelane (lk 160). Nagu enamasti ikka, kirjeldab Carlyle’gi tõest märksa konkreetsemalt selle vastaspoolust, valet, ning eriti oma lähimineviku ja kaasaja hädasid. Kõige kohutavam aeg oli Carlyle’i meelest XVIII sajand ja kõige jubedam sündmus Prantsuse revolutsioon. „Kangelased on lahkunud, Petised on saabunud. Kas on pärast Rooma maailma lõppu, mis oli samuti skeptitsismi, pettekujude ja üldise mandumise aeg, olnud veel mõni selline Sajand, mis samamoodi Petistest kubiseks nagu Kaheksateistkümnes. [—] Ebasiiras maailm ja tema jumalatu ebatõde! Just sellest on minu arvates sündinud kogu ühiskondlike katkutõbede, Prantsuse revolutsioonide, Tšartismide ja ei tea mille kupatus“ (lk 216). Carlyle’i ainuke lootus on, et olukord peab paratamatult muutuma, ja ta usubki selle muutuse märke juba nägevat: „Uskmatu Kaheksateistkümnes Sajand on ainult erand, nagu neid aeg-ajalt ette tuleb. Ma kuulutan ette, et maailm muutub jälle siiraks, uskuvaks maailmaks, paljude Kangelastega tema sees, kangelaslikuks!“ (lk 217). Helge tuleviku saavutamiseks tuleks leida täiuslik kuningas, Inimeste Komandör, kõige Võimekam Mees ja panna ta kõige kõrgemale kohale: „siis on teil parim valitsemine – ja seda ilma valimiskasti, parlamentliku ilukõne, hääletamise, põhiseaduse või muu masinavärgita, mis seda veidike sättida aitaks. Selline on täiuslik riik, ideaalne maa“ (lk 242). Võimeka Mehe missiooniks on kord majja lüüa. „Kuulge, pole olemas inimest, kes ka kõige umbsema hullumeelsuse padrikus ei oleks ühtlasi igal hetkel Korra suunas orienteeritud“ (lk 251). Ülejäänud inimeste osaks jääb jäägitu kuuletumine. „Valitsemine ja kuulekus on inimtegevuse kaks kõige kõlbelisemat ilmingut. [—] Leidke mulle tõeline Konning, Kuningas või Võimekas mees, ja tal saab olema minu üle jumalik õigus“ (lk 245).

Kangelaste raamatust kaks aastat hiljem avaldatud „Mineviku ja oleviku“ sissejuhatava osa viimane peatükk kannab samuti pealkirja „Kangelaste kummardamisest“ ja siin kordab Carlyle samu ideid, rõhutades kuulekuse asemel siiski, et ideaalne maailm saab teoks alles siis, kui „Meie omalt poolt ütleme lahti igasugusest lakeilikkusest, madalusest, valskusest endas, ja loodame, et seejärel saavad meis võitu õilsus ja tõearmastus“ (lk 53). Aga suur sõnum on sama: „Jah, sõbrad. Kangelased-kuningad ja kogu maailm, mis pole argade päralt – niisugune on sihtpunkt ja õnnelik sadam, mille suunas Kõrgemad Jõud meid juhivad, läbi kõigi nende tormivintsutuste“ (lk 55).

Seesuguse Võimeka Mehena käsitles Carlyle hiljem ka Friedrich Suurt, keda natsid ülistasid Hitleri eelkujutusena. Pole siiski selge, kas Carlyle oleks ise XX sajandi diktaatorites oma Võimeka Mehe ära tunda tahtnud. Võib kahelda, kas ta oleks ka popstaarid ja tippsportlased Kangelase uuemaks vormiks kuulutanud. Kui ta võrdleb oma aega Rooma maailma lõpuga ja ütleb lähiminevikust kõneldes, et inimesega „on pahasti, kui kõik, mida tal õnnestub uskuda, on midagi sellist, mida ta saab taskusse pista ning ühe või teise organiga süüa ja seedida. Sellest madalamale pole võimalik laskuda. Me nimetame aegu, mil ta laskub nii madalale, kõigist aegadest kõige kurblikumaks, haigemaks ja alatumaks“ („Kangelastest“, lk 215), siis küllap pidanuks ta XX sajandi ja XXI sajandi alguse kohta möönma, et saab laskuda veel kõvasti madalamale ning Tõe teoks saamine ilmselt viibib.

Jumal ja suurmehed

Miks ja kuidas on jumaliku alge olemasolu ja ilmnemine vältimatult seotud suurmeestega ja kas see alge ei saaks toimida kuidagi teisiti kui ainult mõjuvõimsate meeste tegutsemise kaudu? Selle üle Carlyle ei aruta. Võib-olla oli XIX sajandi euroopalik arusaam nii läbinisti ja sügavalt kristlik, et selline küsimuse­asetus ei olnud relevantne. Kultuur, mille aluseks on lugu jumala inimeseks saamisest ja inimesena maa peal elamisest, tõukab ühelt poolt otsima inimestes jumalikkust ja teiselt poolt nägema jumaliku tõe ainuvõimalikku vahenduslüli karismaatilistes isikutes, isegi kui selle kultuuri esindaja ise usub end üldisele õpetusele mõneti vastu vaidlevat. Carlyle asetab ka „Ristiusu jumaliku Rajaja“ teiste kangelaste ritta (lk 24). Lutherist rääkima asudes tunnistab ta mõningaid kahtlusi: „Esimesel pilgul võib tunduda, nagu kalduks Protestantism täielikult lõhkuma kõike seda, mida me nimetame Kangelaste Kummardamiseks, ning mis on kõige inimkonnale usuliselt ja ühiskondlikult hea ja kasutoova aluseks. Sageli kuuleb öeldavat, et Protestantism juhatas sisse uue ajastu, mis põhjalikult erines nendest, mida maailm oli kuni selle ajani näinud – „ise otsustamise ajastu“, nagu seda nimetatakse“ (lk 155). Kuid järgnevas jõuab ta tõdemuseni, et nii see õnneks polnud, vaid Luthergi oli järjekordne „Tõeline Vaimne Kangelane ja Prohvet“ (lk 178). Kogu suurmeeste kummardamises võib näha kristliku kiriku pühakukultuse veidi ketserlikku edasiarendust. Kohe raamatu alguses seob Carlyle ka ise oma käsitluse kristliku lihakssaamise õpetusega, tsiteerides Novalist: „Kummardada inimese ees tähendab avaldada austust Lihakssaanule“ (lk 19) ning püha Chry­sostomose kristlikku tõlgendust, et tõeline šehiná on inimene (lk 18).

Tänapäeval kerkib siiski uudishimulik küsimus, kas suurmeeste kummardamine on spetsiifiliselt kristliku kultuuri nähtus või midagi universaalsemat. Kuidas võiks see välja näha näiteks monoteistlikes sugulasreligioonides, judaismis ja islamis, kus lihakssaamist ei tunnistata? Oma raamatus haarab Carlyle nii judaismi (äsja tsiteeritud šehiná kaudu) kui ka islami (terve Muhamedile pühendatud peatüki kaudu) enesestmõistetavalt kaasa, sest: „Eks ole ju kõik tõelised inimesed, kes praegu elavad või on kunagi elanud, ühe ja sama sõjaväe sõdurid, kes on Taeva juhtimisel värvatud pidama lahingut ühe ja sama vaenlase, Pimeduse ja Vale keisririigi vastu?“ (lk 151). Ometi on keeruline ettegi kujutada, kuidas peaks kangelaste kummardamine rabiinlikus judaismis välja nägema. Seal ei ole šehiná’l lihaga vähimatki seost. Termin märgib jumala kohalolu, aga mitte nähtavaks või muul viisil tajutavaks saanuna ühes või teises inimeses, vaid pigem inimeste seas ja igal juhul meeleliselt tajumatuna, ehkki šehiná võib viibida ka üksikinimese juures või kohal jumalike käskude täitmisel kogetud rõõmuna.4 Kuidagi ihulikult ükski inimene jumalaga kokku ei puutu.

Tõsi, vana testamendi patriarhid suhtlesid jumalaga ja said temalt tegutsemisjuhiseid ning ka prohvetid vahendasid otse jumala sõna. Ja need, judaismi vanemat, kristlusega ühist kihistust esindavad mehed sobivad Carlyle’i suurmeeste ritta päris hästi. Hilisema judaismi kontekstis tundub aga suurmees, kelle elulugu peaks teistele jumalikku eeskuju pakkuma, täiesti kohatu. Muidugi on rabid kõik lugupeetud ja austusväärsed ja nendegi eluseikade kohta liigub pärimusi. Aga inimene peab oma käitumises juhinduma ainult jumala seadusest, mitte rabide eluloolisest eeskujust. Rabid lihtsalt aitavad seadust tõlgendada, aga ei ole hierarhilises mõttes selle lättele lähemal kui teised inimesed. Usaldama peab ainult toorat. Emmanuel Lévinasi sõnadega: „Jumala ja inimese vaheline side ei ole mingi sentimentaalne osadus lihaks saanud Jumala armastuses, vaid vaimne suhe, mis saab teoks õpetuse, Toora vahendusel. Just nimelt Jumala lihaks saamata sõna tagab selle, et meie keskel elab Jumal. Usaldus Jumala vastu, kes ei ilmuta end mingi maise autoriteedina, saab tugineda ainult seesmisele veendumusele ja õpetuse väärtustamisele.“5 Iga inimene vastutab ise oma seadusekuulekuse eest. Seda juudi isiklikku vastutust on Lévinas eriti rõhutanud, nimetades just seetõttu judaismi täiskasvanute usuks ja isalikule jumalale ning pühadele eeskujudele lootvat kristlust lapsikuks religiooniks.

Muidugi on judaismilgi oma rahvalikud ja võib-olla lapsikud vormid. Ja näiteks XVII sajandil messiaks pretendeerinud Šabetai Tsevi oma suurushullustuse ja hullunud järgijatega sobitub üsna hästi suurmeeste kummardamise mustrisse. Peavoolu judaismi on harrast suurmeeste-kultust siiski raske projitseerida. Pigem meenub jumaliku tahte teokssaamise võimalusena just karismaatiliste liidrite imetlemisele vastu töötav pärimus lamed-vovnik’utest. Jidišipärane sõna lamed-vovnik märgib igatühte talmudis mainitud 36 õiglasest inimesest, kelle vagadus päästab maailma. Sõna tuleneb heebrea tähtede nimedest lamed ja vav, mille kombinatsioon tähistab heebrea süsteemis arvu 36. Igal ajastul on inimeste seas 36 vagameest, kes tagavad jumala kohalolu kestmise. Pärimuses on need 36 eriliselt tagasihoidlikud ja märkamatud inimesed, kes ei paista silma mingite võimetega. Keegi ei pane neid tähele, nad ei tunne üksteist ega tea ka ise, et just nemad vagade hulka kuuluvad. Ainult rasketel aegadel avaldavad nad ennast ja päästavad maailma.

Islam, andumus ja kirg

Kolmas sugulasreligioon islam tuletab ennast Carlyle’i raamatus viimaste aastate islamiterrorismi valguses pidevalt meelde kire kaudu, millega autor kõneleb „siirusest“ ja jäägitust andumusest jumaliku tõe teenimisele. Hetkereaalsuses seostuvad raamatu „Kangelastest“ arvukad kõhklusteta pühendumusele kutsuvad passused eurooplase teadvuses islamiga palju tihedamalt kui Muhamedi isikule pühendatud peatükk. „Raskused, loobumine, märterlus, surm on need ahvatlused, mis inimhinges toimivad. [—] Mitte meie himude ahvatlemise, vaid igas südames uinuva Kangelaslikkuse äratamise kaudu on igal Religioonil võimalik võita järgijaid“ (lk 91). Jne. Sellised väited sobiksid hästi mõne tänapäeva enesetaputerroristi suhu. Samas vaimus kaitseb Carlyle ka presbüterlast Knoxi sallimatuse süüdistuse eest: „… kokkuvõttes ei ole me siin üldse mitte selleks, et sallida. [—] Me oleme siin, et Valskused hävitada ja neile mingil targal kombel lõpp teha! Ma ei tahaks eriti norida mooduse pärast, meie peamine mure on eesmärgi teokstegemine“ (lk 187). „Teokraatia, Jumala Valitsus on täpselt see asi, mille eest tuleb võidelda!“ (lk 190).

Kas see ütleb midagi Carlyle’i ja islami seoste kohta? (Või kas Odin, Carlyle’i esimene kangelane, ütleb midagi tema seisukohtade ja praeguste odinlaste suhte kohta?) Vist on targem otsida Carlyle’i suurmeeste, juudi lamed-vovnik’ute ja islami enesetaputerroristide tagamaid nende rahvaste sotsiaal-ajaloolisest käekäigust, mitte kristluse, judaismi ja islami õpetuste eripärast. Kultuuriliste käitumismustrite ja religiooni suhe on järjekordne suur kana-või-muna küsimus, millele võib läheneda nii ja teisiti. Carlyle’i kangelaste kummardamise üleskutse on XIX sajandi šoti filosoofi ja satiiriku vorm „Inimkonna kommete ja eluliste huvide saladuse“ uurimisel. Pealegi pidi ta selles vallas alles esimesi vagusid ajama, mistõttu tuli kogu aine „kõige tooremal kombel tükeldada, et sellele üldse ligi pääseda“, nagu ta viimasel leheküljel tunnistab. Ühtlasi ei maksa unustada autori satiirikurolli. Ilma kaasaegse tekstiloome võtteid tundmata on raske otsustada, kuidas tema stilistilist pateetikatki tõlgendada tuleks. Eriti kuivõrd ta siinsamas lõpuleheküljel ütleb, et pealkiri „Kangelaste kummardamine“ sai käsitlusele pandud ainult „tõsiduse leevendamiseks“.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/Great_Man_theory

2 https://en.wikipedia.org/wiki/Thomas_Carlyle

3 Thomas Carlyle, Minevik ja olevik. Tõlkinud Simo Runnel. Ilmamaa, 2014.

4 The Oxford dictionary of the Jewish Religion. Editors in chief R. J. Zwi Werblowsky, Geoffrey Wigoder. Oxford University Press, New York, Oxford 1997, lk 629.

5 Emmanuel Lévinas, Raske vabadus. Esseid judaismist. Tõlikinud Kristiina Ross, Kaia Sisask, Jaan Undusk. Vagabund, 2004, lk 153.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht