Kapitali ja üksikisiku vastutus ühiskonna ees

Heido Vitsur

  Kunstikriitik Anders Härm küsis 8. septembri Postimehes, et miks küll parteid eelistavad avalikkuse ees pidada oma vaidlusi üksikisiku, mitte aga näiteks ettevõtlustulu maksustamise teemal. Hea ja täpselt fokuseeritud küsimus, sest sellele vastaja peab esitama veenva selgituse arengule, mis on maailmamajanduses toimunud rohkem kui saja aasta jooksul. Sellele vaatamata katsun vastamisel siiski põhiliselt maksustamise probleemi juurde jääda.

Esiteks peame arvestama seda, et maksustamine on läbi aegade olnud väga praktiline asi. Maksustatud on seda, mida oli kõige lihtsam või kasulikum maksustada, kuid ikkagi neid, keda maksustada sai. Ehk nii nagu paarsada aastat tagasi üks Prantsuse rahandusministritest ütles: maksustamine on kunst, kuidas saada hanelt kõige rohkem sulgi kõige väiksema sisina hinnaga.

Teiseks tuleb arvestada ka seda, et läbi aastatuhandete on maksustamine muutunud üha kõikehõlmavamaks. Kui veel paarsada aastat tagasi sai maksustada ainult peremehi või omanikke, siis nüüd maksustatakse kõiki, ka kerjuseid. Tänases maailmas saavad riigid ülekaaluka osa oma tuludest üksikisikutelt. Nii näiteks saab  Eesti riigieelarve ettevõtluse tuludelt alla kolme protsendi eelarve tuludest, mida muuseas ei ole teiste maade analoogiliste numbritega võrreldes sugugi vähe. Vähemalt esmasel võrdlemisel. Tõsi, meie ettevõtted maksavad ju ka oma töötajate eest sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu, kuid viimased ei ole tõelised, vaid üksnes tehnilised ettevõtlusmaksud. Oleksime võinud ju ka sama hästi töötajate tulumaksu võrra palkasid vähendada ja hakata inimestele netopalka maksma ning kehtestada samal ajal ettevõtetele palgafondimaksu. Või siis vastupidi: vabastada ettevõtted kõigist tööjõuga seotud maksudest ja suurendada samal ajal sama summa võrra töötajate töötasu. Öeldus ei ole midagi enneolematut. Enam-vähem kõike sellist võib maailmast ka leida. Tehniliselt aga on palk koos üksikisiku tulumaksu ja sotsiaalmaksuga igal juhul ettevõtte poolt tööjõule tehtud kulu. Kuivõrd palk tähendab igas riigis sisu poolest mõnevõrra erinevat asja, välditaksegi rahvusvahelises võrdluses lihtsat palkade võrdlust ja selle asemel võrreldakse täielikke tööjõu kasutamisega seotud kulutusi.

Niisiis saabki Eesti riik ettevõtluselt tõepoolest vähem kui  kolm protsenti oma tuludest ja seda ka põhiliselt alles siis, kui dividende üksikisikutele välja makstakse. Tõsi, siis on maksumäär kõrgem kui tavalisel üksikisiku tulumaksul, kuid ikkagi pole kõrgem protsent see, mida Anders Härm ettevõtetelt ootab: nimelt kapitali kaalukamat vastutust ühiskonna ees.

Me võime keerutada palju tahes, kuid Eestis on klassikalise ettevõtte tulumaksu sarnast tulumaksu ainult nii palju, kui seda saadakse riigiettevõtete dividendide maksustamisel tulumaksuga, sest pole ju ka meie teine ettevõtte kasumist makstav maks, niinimetatud erisoodustusmaks, midagi muud kui varjatud moel töötajatele välja makstud töötasult võetav tulu- ja sotsiaalmaks.

Milleks siis ikkagi riigid, sealhulgas ka sotsiaalse turumajanduse põhimõtteid järgivad heaoluriigid, võtavad oma ettevõtetelt järjest vähem makse ning miks ei näi sellel soodustuste tegemisel lõppu tulevatki? Kui jätta kõik vähem tähtsad seigad kõrvale, jääb alles ainult üks põhjus, miks õieti mitte kellelgi, eriti aga väikeriikide valitsustel, ei ole jäänudki suurt muud üle kui püüda meeldida nii rahvusvahelisele kui ka kodumaisele kapitalile. Selleks põhjuseks on nähtus, mida nimetatakse globaliseerumiseks. Barjäärideta maailma taastekkel on kaks vanemat ja kaks tähtsamat tagajärge. Üks vanemaid on inimese loomulik soov tarbida hinna ja kvaliteedi suhtelt parimat kaupa, sõltumata sellest, kus seda toodetakse. Teine aga ettevõtjate sama loomulik soov saada oma kaupadele võimalikult suur ja vaba turg – näiteks terve maailm. Kui Esimese maailmasõja alguseks oli kogu maailm kaubandusele avatud ja päris piirideta maailmu niipalju, kui oli suuri koloniaalimpeeriume, siis nüüd, pärast vahepealset mõnikümmend aastat kestnud üleüldist protektsionismiperioodi, on piirideta peaaegu kogu maailm.

Ja kuivõrd praegune piirideta maailm on palju arenenum ja suurem, siis on see nüüd ka palju keerulisem. Sada viiskümmend aastat tagasi oli tööjaotus maailmas lihtne: kogu maailmast liikus toore poolde tosinasse tööstusriiki ja sealt kaubad tagasi ja mööda maailma laiali. Raha ja ettevõtted ning ka inimesed seisid suuremalt jaolt oma kohal. Praegu aga liigub kõik: tooraine, kaubad, kapital ja ka inimesed, eriti just eelviimane, see on kapital. Sellega võrreldes püsivad inimesed nagu vanastigi päris ilusti oma kodus. Ei saa ju kapitali ja tööjõu liikumise intensiivsust omavahel võrreldagi – see erineb mitmeid suurusjärke.

See aga tähendab seda, et kui ettevõtjale miski ei meeldi, ei hakkagi ta vihastama, vaid läheb homme ära. Arenenud infotehnoloogia ja transpordivõimalustega maailmas võib väga kiirelt kolida kuhu tahes ja tegelikult kolitaksegi.

Asjaolu, et riik koos oma elanikkonnaga on statsionaarsed, aga kapital vaba nagu rändlind, mõne arvates loomulikult rändav röövlind, sunnib valitsusi, kes viimaste aastakümnete erastamiste tõttu on oma tootvast kapitalist enamikus riikides vabanenud, tegema kõik, et erakapital jääks tema õuele. Nii on see käinud juba aastakümneid. Tulemuseks on olnud kiire majanduse ja samal ajal ka majandusliku ebavõrdsuse kasv üle kogu maailma.

Euroopa Liit on toimuvale püüdnud vastu seista mitmel moel, kuid enamalt jaolt edutult. Üheks abinõuks on siin olnud katse piirata riikidevahelist maksukonkurentsi ettevõtete maksustamisel. Ei ole imestada, et väliskapitali sissemeelitamisest elav Eesti on üks ägedamaid selle idee vastaseid.

Ei ole teada, kuidas lahendab Euroopa Liit oma probleemid, kuid üks on päris selge: avatud maailmamajanduse tingimustes ei saa kapital jääda sinna, kus tal on viletsad teenimisvõimalused. Paraku on globaliseerumisdžinn pudelist juba välja lastud ja meil tuleb elada maailmas, kus turuseadused on hakanud toimima juba loodusseadustena.

Kuhu selline areng enne Esimest maailmasõda välja viis, on loomulikult teada, kuid samal ajal on teada ka see, et mitte kunagi ei kordu ajalugu täpselt samal kujul, vaid parasjagu teisiti.

Muuseas, ühes asjas ei ole ma Anders Härmiga sugugi ühel meelel. Kapitalistid, kui nad on tõelised kapitalistid, mitte aga kõige tavalisemad uusrikkad, teavad väga hästi, et nende rikkus ei ole üksnes nende loodud ja et töö ja töökus ei ole siin kaugeltki kõige määravamad. Maailma rikkuselt teine mees Warren Buffet on üks neist, kes on pidevalt rõhutanud, et ta ei oleks midagi väärt, kui ei oleks sündinud seal, kus ta sündis, ja kui ta ei elaks seal, kus ta elab, ja kui seadused ei oleks sellised, nagu need on… ning kui tal poleks lihtsalt väga kõvasti mitmel korral vedanud.

Üks tema eelkäijatest Joseph Kennedy aga nõudis oma poegadelt, et viimased teeniksid tasuta Ameerika Ühendriike – tänutäheks selle rikkuse eest, mille tema oli teeninud tänu valitsusele.  

See, kuidas Eestis asja serveeritakse, pole mitte kapitalismi, vaid Eesti meedia probleem. Reeglina teavad ju kõik mehed, kes kõvasti raha on teinud, väga hästi, kuidas nad selle raha teeninud on. Lõppude lõpuks on ka Bill Gates oma Windowsi impeeriumi üles ehitanud lihtsurelikule kehtinud seadustest ulja ülesõitmise hinnaga, kuid loomulikult oli ta seda tehes osav.

 

 

 

Väljavõtteid Anders Härmi loost

“Maksupoliitika ja kapitali eneseimetlus” (PM 8. IX 2006) :

 

Küsimus ei ole selles, et kas parem on proportsionaalne või astmeline tulumaks. Tegelik küsimus on kapitali vastutuses ühiskonna ees, mille meie ultraparempoolne majanduspoliitika on suutnud täiesti ära kaotada.

 

Oleme jõudnud olukorda, kus ükski poliitiline jõud ei julge ärihuvisid isegi puudutada, kuna kapitali ärihuvid on poliitikute heaoluga lõplikult läbi põimunud. Tihtipeale toetavad ju ettevõtjad mitmeid üsna vastandlike maailmavaadetega parteisid, väljendades seega täielikku ükskõiksust nende aetava poliitika suhtes, niikaua kuni see on kapitali ohjeldamatule akumuleerumisele soodne.

 

Niisuguses autoerootilises maksuparadiisis püherdades nagu meil, võib kapitalistidel tõesti tekkida ansiplik just-sellist-Eestit-me-tahtsimegi tunne ja uskumus, et see, “mis on hea majandusele, on hea kõigile”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming