Karistusoperatsioon algas

Kaarel Tarand

Möödunud reedel läks kultuuriministeeriumist rahandusministeeriumi poole teele 2010. aasta kultuurieelarve projekt umbes 10,5% väiksemana tänavusest eelarvest. Jupikaupa on selles sisalduvad halvad uudised juba ka pressi jõudnud. Esmaspäeval teatas rahvusooper Estonia, et tänavusega võrreldes 12 miljonit krooni väiksem eelarve, mida ministeerium pakub, tähendab pikki tasuta sundpuhkusi, koondamisi ja järsku kvaliteedilangust  kunstilises tegevuses (Eesti Päevaleht). Kolmapäeval sekundeeris rahvusringhäälingu kaudu umbes samasuguste sõnumitega rahvusraamatukogu – nemad peavad katkestama nii mõnegi andmekogu digiteerimise, aga samuti nülgima juba ei-tea-mitmendat nahka niigi alatasustatud töötajate seljast.

Üldiselt paistab ministeerium olevat jälle otsinud mugavuslahendust, valitsemisala võimalikult kõigi kultuuriasutuste personali- ja majandamiskulusid kavatsetakse vähendada varasemast tuttaval viisil ühetaolise  protsendimäära (seekord siis 9%) võrra. Hea ja lihtne ju põhjendada: me kõik peame koos pingutama ja kokkuhoidlikumad olema, sest see on õiglane ja võrdse kohtlemise printsiibist lähtuv. Ühesõnaga, ikka see „üheshingamine”, olgu peale mõni juba hingetuna maas.

Mugavuslahenduseks nimetan seda seetõttu, et kõigi asutuste kohtlemine arvestuslike ühikutena, mida saab omavahelises tasakaalus hoida, kui kõigi eelarveid korrutada või jagada sama arvuga, vabastab otsustajad sisulisest vastutusest. Täpsemalt, vabastab vajadusest  ühe või teise asutuse või valdkonna sisulisest poolest läbi kaevata, sellest aru saada ja teadmistel tuginevaid otsuseid teha. Vabastab vastutusest asutuste ja tegevusalade mingigi hierarhia, tähtsuse järjekord koostada. Kui on otsustatud, et lõikame kõigilt ära ühe neeru, siis tundub see õiglane otsus, selle iluveaga, et nende jaoks, kellel enne lõikust oli kaks neeru, tähendab lõikus midagi sootuks muud kui üheneerulistele.

Võib öelda, et praegune „õiglane lähenemine” on kehtestanud valitsemisalas karmi loodusliku olelusvõitluse.  Pole just päris ootamatu, kui arvestada, et kultuuriministeeriumi juhtimine on juba 10 aastat liberaalide käes. Teisalt on parempoolsesse lubadustepakki kuulunud alati ka väide, et valitsus aitab neid, kes end ise aitavad. Kultuuriasutustes käivad „eneseabi” alla omatulud, mida oma loomingu müügist, külastustest jne saadakse. Esitatud hüüdlause järgi peaks ka kitsastes oludes jätma toetuse alles neile, kes ka vaesemal ajal ja kitsamates oludes pole oma lugejaid/vaatajaid/kuulajaid/külastajaid kaotanud – neile, kes suudavad ise nina vee peal hoida. Toetada niikuinii uppujaid ning selle arvelt kiskuda põhja ujumisvõimelisi ei tundu kõige mõistlikuma ja parempoolse ilmavaatega sobiva teguviisina.

Poliitiliste valikute või kunstiliste eelistuste selgitamisele ei tule ka kasuks žongleerimine võimalikult suurte üldistatud koond- või suhtarvudega – et protsendid või kümned miljonid siia või sinna. Transpordisektoris või ka meditsiinis on ammu kombeks rääkida dotatsioonidest/ toetustest lõpptarbija vaatenurgast. Kultuuris näitab ainult teatristatistika kätte, mitu  krooni avalikku raha iga teatrikülastuse toetamiseks kulub. Näiteks 2007. aastal oli avaliku sektori rahaline toetus ühele teatrikülastusele 337 krooni. Rahvusooperis Estonia küündis see 800 kroonini. Arvutasin huvi pärast võrdluseks, kui suur võiks olla kultuurilehe lugemisele makstav võrreldav toetus, kui arvestada ühe teatrikülastuse ajaliseks pikkuseks keskmiselt kaks tundi. (Rahakulu ajaühikus, tarbimise tunnihind on ainus mõeldav võrdluskoht, eeldades, et kõik kaunid kunstid on võrdsed ning muusikaga, raamatuga, teatris või kontserdil viibitud aeg  on ühtviisi väärtuslikud.) Väga konservatiivselt hinnates loetakse Sirpi aastas vähemalt 250 000 inimtundi, seega võrdselt 125 000 teatrikülastusega (ligikaudu Estonia aastane külastatavus). Kahetunnise Sirbi-külastuse eelarveline dotatsioon lugejale on praegu 23 krooni ja praeguse poliitika järgi pigem väheneb kui kasvab.

Kultuuriajakirjanduse tarbijat (sõltuvalt väljaandest) doteerib riik teatrikülastajast 5–30 korda vähem. Ma ei väida, et see vahekord oleks tingimata vale, veel vähem, justkui saaksid teatrid liiga  palju raha, osutan lihtsalt selle olemasolule.

Olukorra tekkimine on riigi kultuuripoliitika, sh eelarveotsuste tagajärg. Tähendab, poliitikutel-otsustajatel peab olema selge põhjendus, miks nii on võimalik ja vajalik, nagu see on maakondlike bussiliinide, raudtee reisijateveo ning parvlaevadega saartele üleveo puhul, kus iga liigi liinikilomeetri dotatsioon on vägagi erinev. Kuni pole sisulisi selgitusi, ei ole võimalik rääkida ka mingist sihipärasest riigi kultuuripoliitikast – aga mitmendat korda ma seda juba peangi ütlema?! 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming