Karu nuttu jätkub kauemaks

Kus on päästik, millele toimiva ja tõhusa, põhiseaduslikku eesmärki täitva kultuuripoliitika soovijad saaksid vajutada?

KAAREL TARAND

Kultuuriminister Indrek Saar kandis 14. veebruaril riigikogule ette „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ täitmise aruande lõppenud 2017. aasta kohta. Istungit juhatanud Enn Eesmaa avas päevakorrapunkti sõnadega: „Ma tuletan teile meelde, kuidas selle päevakorrapunkti arutelu käib. Kõigepealt on ministri ettekanne kuni 30 minutit, siis küsimused. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, kus sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad.“1 Sellise korra järgi toimuvat aruteluks nimetada saab ainult väga hea fantaasia korral. Ideaalis võiks toimingu käigus kõlada sada küsimust ja sada vastust, millele järgneb praegu riigikogus tegutseva kuue fraktsiooni esindaja enne ettekannet valminud lühike seisukohavõtt.

Tegelikkus on kiduram. Küsijaid oli kaheksateist ja viimase vastuse järel pidi oma fraktsiooni nimel sõna saanud Laine Randjärv tõdema: „On kuidagi sümptomaatiline, et saali on jäänud enam-vähem just need inimesed, kes fraktsioonide nimel sõna võtavad, ja paar fänni veel lisaks.“ Seega, kui küsimusi ja probleemiasetusi on vähe, peab järeldama, et taevas eesti kultuuri pea kohal on pilvitu, vähemasti riigikogu või laiemalt poliitilise võimu arvates, ning põhiseaduse preambulis sõnastatut paitab suvine päike, mis ei looju ka öösel.

Kaugel pole ka päev, mil asjaomased peavad käivitama aastani 2020 kultuuripoliitikat juhtiva dokumendi järje koostamise ja seda tervet järgmist kümnendit katvana. Tõenäoliselt seatakse eesmärgiks sama, mis kehtib praegu: „Kultuuripoliitika eesmärgiks on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.“2

Pole võimalik veendunult kinnitada, et arengu ja saavutuste taga on just riigiaparaadi töö ja juhtimistarkus. Võib-olla on tippsaavutuste puhul tegu hoopis n-ö süsteemiväliste juhtumitega, nagu ikka ja jälle ilmneb spordis, olgu tegu Kelly Sildaru või Saskia Alusaluga? Pildil Tartu kõrgema kunstikooli tudengite grafiti Nõo spordihoone seinal, millel on kujutatud Kelly Sildaru.

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Väidan, et praegustes raamtingimustes ei ole eesmärk saavutatav, ei saa sündida head ja toimivat lõppdokumenti ega selle heakskiidule eelneda lõppotsustajate sisukat arutelu. Eesti õigusruum ja riigimasina osad, mis peavad eesmärgi saavutamist toetama, ei sobi ülesande täitmiseks. Tõsi, kogu aeg midagi tehakse ja ette on näidata ka saavutusi, mida kultuuriministril on põhjust uhkusega rahvaesindusele üles lugeda. Pole aga võimalik veendunult kinnitada, et arengu ja saavutuste taga on just riigiaparaadi töö ja juhtimistarkus, mis vormunud reegliteks ja rahaks. Võib-olla on tippsaavutuste puhul tegu hoopis n-ö süsteemiväliste juhtumitega, nagu ikka ja jälle ilmneb spordis, olgu tegu Kelly Sildaru või Saskia Alu­saluga?

Me ei saagi seda teada, kui ei suuda „Kultuur 2030“ ettevalmistuse alguseks leida lahendusi ja kokkulepet kolme painaja survest vabanemiseks. Esimene painaja on kultuuri definitsioon ja sellest tulenev ebamäärasus kultuuripoliitika ulatuvuse osas. Teine on juba viidatud riigivõimu arhitektuuri ebasobivus ülesande täitmiseks ning kolmas püsiv konflikt eksperditeadmise, poliitilise otsustamise ja vastutuse vahel. Neist kõigist on aastate jooksul räägitud ja kirjutatud, tänuväärse püsivusega just Sirbis, mille peatoimetaja Ott Karulin tegi ka uue vooru avakäigu artiklis „Et karu ei nutaks“,3 kus esitatuga saab ainult nõus olla ja mille autor lõpetab küsimusega: „Kas me oleme aga valmis (loe: piisavalt tugev demokraatia) selleks, et „Kultuur 2030“ peamine arutelu toimub erakondade vahel (eeldades, et nad siiski kaasavad vajalikke asutusi ja huvigruppe)?“ Vastus on, et paraku mitte, ja lahendamata eelnimetatud teist probleemi ei saagi olema. Või siiski? Järgnevas käin põgusalt üle kõik kolm ja püüan lootusetuse leevenduseks tunneli lõppu ka mõned lambipirnid teed näitama keerata.

Kolm painajat

Definitsiooniprobleemi on käsitletud terve peatükina mulluses inimarengu aruandes,4 mis jõudis ka kõigi riigikogu liikmeteni. Kas see on leidnud ka lugemist ja mõistmist, pole teada. Kokkuvõtvalt rõhutavad autorid kolme asja: 1) senise kitsa vaate asemel, et kultuuripoliitikat käsitletakse kutselise ja rahvakultuuri riikliku toetamisena eeskätt ümberjaotatava raha, aga ka mõnede reeglite kehtestamisega, peaks poliitika üles ehitama kultuuri käsitlemisele tervikliku tähendusloome süsteemina, 2) ülesanne on Eesti inimeste kultuurikogemuse mitmekesistamine ja uute kultuurikeelte väljaarendamine, samuti kultuurilise eneseanalüüsi võimekuse kasvatamine, 3) digikultuuri süstemaatiline arendamine kõigi ressursside koondamise baasil.

Põhimõtteliselt suudavad teoreetikud ja eksperdid omavahel kokku leppida, millist valitsevat kultuuriteooriat või kontseptsiooni poliitikakujunduse alusena kasutada. Nad tegid seda ka kehtivate arengusuundade koostamise ajal, kuid sellest pole paraku järeldunud protsessi järgmiste osade jaoks mitte midagi. Näiteks kui arengusuundade koostamisel kasutati teoreetilise alusdokumendina nn põhimõisteid ja suundumusi, kus olid sõnastatud kultuuri alusküsimused dilemmadena, siis mitte üheski järgnevas arutelu- ja otsustusfaasis ei olnud kedagi, kes oleks mingi mandaadi või õiguse alusel neis valiku ja otsuse teinud. Rahumeeli jäeti dilemmad otsuse ja lahenduseta, mille tagajärjeks see, et valdkonniti vaadates erineb paljudel puhkudel teooria ja praktika nagu öö ja päev. Tervikut ei ole tekkinud.

Selle põhjuseks ei ole kellegi otsene suutmatus või pahatahtlikkus, vaid näiliselt asjasse mitte puutuv reeglite kogum, mille järgi selekteeritakse välja ja mille järgi tegutsevad riigivõimu kehastajad, alustades valimistest ja lõpetades ameti poolest kultuuripoliitikutega. Me oleme üldiselt rahul oma heade reeglite ja laitmatult toimuvate valimistega ning koalitsioonivalitsuste stabiilsusega. Ka välismaa tavatseb kiita. 25 aastat praktikat on siin tõe kriteerium. Kui arvame, et tähtsaim ülesanne, mida riiki kasutades täidame, on eesti rahva ja kultuuri säilimine läbi aegade, siis oleks loogiline eeldada, et selle tähtsaima täitmiseks edutatakse ka kõige kõvemad rahvajuhid.

Vahemärkusena: riigikeha juubeli ajajärgul on eriti presidendi kõnede kaudu lendu pääsenud ekslik seisukoht, justkui riik ise juriidilise konstruktsioonina olekski eesmärk, aga mitte vahend eesmärkide poole püüdlemisel. Parim vahend meile teadaolevatest, kuid ikkagi ainult vahend, mida presidendi segane sofistika („Eesti riigi eesmärk peab olema ajatu“ ja „Eesti eesmärk on olla igal ajahetkel väärikas riik“)5 eesmärgiks ei muuda. Põhiseaduse järgi on riik vahend kultuuri kestmiseks üle aegade ja kui tulevikus peaks horisondile ilmuma mõni parem vahend, siis vajub vana sama vältimatult kasutusest välja, nagu juhtus hobusega maal ja linnas sisepõlemismootori Eestis randumise järel.

Eesti esindusdemokraatia vundamendikivideks väidetakse olevat erakonnad. Erakondade ideedele annavad kodanikud valimistel toetuse ja erakondade liikmed edutatakse riigimasinat soovitud suunas juhtima. Milline on kultuuri koht ideede hierarhias ja tema võrgutusvõime poliitiliste loomade seas? Sel sajandil ei ole ühtki erakonda juhtinud inimene, keda elutausta ja põhisõnumite järgi saaks tituleerita eeskätt kultuuripoliitikuks. Selliseid on pääsenud vähe, kui üldse, ka erakondade juhatusse, mistõttu pole ka ime, et erakondade põhi- ja valimisprogrammides paigutub napi- ja üldsõnaline kultuuripeatükk iluasjana kuskile lõppu, kui kõik oluline juba ära öeldud. Glasuur on piparkoogil kena vaadata, kuid pole kunagi taigna põhiretsepti osa.

Poliitika iluasi

Edasine on juba paratamatu. Vähetähtis teema erakondade programmides ei saa kuidagi tõusta koalitsioonikõneluste keskmesse ja moodustada koalitsioonilepingute selgroogu. Tühist valdkonda ei ihka oma portfelli ükski ambitsioonikam poliitik valitsuses ministrikohtade jaotamisel. Ühegi erakonna esimees ei ole endale kunagi võtnud kultuuriministri kohta, alati on tegu kergema kaaluvihiga, mis läheb käiku alles võimutasakaalu loodimise lõppvaatuses. Riigikogu alatiste komisjonide seas on ka nime poolest kultuurikomisjon, mis tegeleb küll põhiliselt haridusküsimustega. Ka selle komisjoni ukse taga ei tungle erakondade raskekaallased ja selle lauale jõuab haruharva lahendamiseks mõni riigielu arengu suur küsimus.

Et elu oleks lõpuni muretu, on erakonnad suures üksmeeles asendanud 1990ndatel õitsenud võimuka ja algatusvõimelise tööparlamendi taltsa jututoaga, mille liikmetelt aina lisanduvate kitsendavate töökorra reeglitega on nüüdseks võetud suurem osa sõnaõigusest ja isiklikust initsiatiivist, võimalusest tööpostil realiseerida põhiseaduses ette nähtud vabamandaati. Tagajärjena näemegi loo alguses kirjeldatud tubateatrit, kultuuripoliitika aruteluks tituleeritud mõttetut näitemängu tühjale saalile.

Kõik tähtis, mis tuleb, peab tulema valitsusest. Nagu osutatud, kultuurimõtteid valitsusest ei saa tulla, sest erakonnad pole vajalikku alusmaterjali tema moonakotti pannud. Valitsustele tähistab kultuur vaid seda, mis mahub kultuuriministeeriumi valitsemisalasse institutsioonide, ümberjaotatava raha ja nappide reeglite kogumina. Erakonnad, valitsus ja parlament ei ole valmis vähemasti järgmiste valimisteni jäänud aja jooksul kehtivat võimujaotust ja mängureegleid muutma, millest järeldub, et järgmisel poliitilisel neliaastakul läheb sõit vanaviisi edasi ning kultuurielu kujundav programmdokument jääb sama hambutuks nagu praegu kehtiv.

Üksikisikud, kultuuriasutused, kutse- ja eksperdiorganisatsioonid, keda kultuuriministeerium järgmise arengukava ettevalmistamisse juba mõne aja pärast kaasama hakkab, ei peaks siiski lootust kaotama ja käega lööma. Kui praegust teed mööda rahuldava tulemuseni jõuda ei saa, siis peab otsima ümbersõiduradu, vahetama fookust, kasutama tegelikke jõukeskusi praeguse nõrkusekeskuse asemel. Ott Karulin pakkus tulevase kultuuripoliitika selgrooks võrdsuse printsiibi. See tähendab, et automaatselt kuulub kultuuripoliitika kõigi ministeeriumide võimkonda. Ja kultuuri arendajate asi on saada oma eestkõnelejateks suurimad ja valitsuses mõjukaimad ministeeriumid, kuigi siil põõsas võib olla tarkust ja tahet täis.

Mikroökonoomika koordinaadistikus mõeldes on kultuuriministeerium aastaid, kui mitte aastakümneid tegelnud kultuurielus pakkumise poolega. Kuigi kõik ei toimi laitmatult ja mõnestki kutselise kunsti valdkonnast kostub ajuti kriitilist kriginat, on võrdsusega pakkumise poolel siiski kõik enam-vähem hästi. Ei ole suurt ebavõrdsust raamatukogu ja muuseumi, kirjaniku ja helilooja, tulundusliku ja mittetulundusliku loometegevuse vahel. Selles vallas järgmiseks kümnendiks poliitilist tegevust lihtsalt ei jagu.

Kui ühiskonnal läheb hästi, saab pakkumise poolt edasi kasvatada lisarahastamise ja mõne reegli täpsustamisega. Lootuses, et suurenev pakkumine kasvatab ka nõudlust ehk kultuuritarbimist. Paraku on tarbimise kasvul jäigad piirid ees (mis sest, et seniseid kasvukõveraid tulevikku pikendades võivad need märkamata jääda), sest Eesti rahvaarv kahaneb. Samuti valitseb tarbijaskonna võimalustes suur ebavõrdsus, mille leevendamine võiks kultuuripoliitikas olla perspektiivikas.

Tarbijate ebavõrdsus avaldub kolmel suurel väljal: aeg, raha ja ruum. Kui kultuuripoliitika arengusuundade seadmisel järgmiseks kümnendiks võetaks ette need kolm, tähendaks see, et poliitika kujundamise raskuskese nihkub sotsiaal-, rahandus-, majandus- ja kommunikatsiooni- ning veel mõne ministeeriumi tegevussfääri. Tähendab, sellega tegeleksid valitsus ja parlament.

Kui oleks aega, loeksid paljud rohkem raamatuid, käiksid teatris ja kontserdil, kui ei oleks nii väsinud tööpäevast, võtaksid midagi kultuurset ette, selmet jõuetuna diivanil õlut juues televiisorist spordivõistlusi vahtida. Ajakasutuse uuringuid tehakse Eestis kümne aasta tagant (viimati 2010), sest ajakasutus ei muutu hüppeliselt. Aastal 2010 neelasid töötava inimese ööpäevast suurima tüki isiklik ajakasutus (uni, söömine, hügieen jms) ja töö, vastavalt 10,5 ja 5,75 tundi ööpäevas puhkepäevi sisaldava terviknädala arvestuses. Vaba aja veetmiseks – ja see on enamikule ainus aeg ka kultuuri tarbimiseks – jäi 4,4 tundi. Uneajast ja söömaaegade arvelt kultuuri kasuks näpistamine tundub lootusetu, ainus koht, kust midagi võtta oleks, on tööaeg. Seega, soovides positiivseid nihkeid kultuuritarbimise mahus, peaksime jõuliselt inimeste normtööaega lühendama. Lähiaastate ülesanne peaks olema jõuda keskmise kuuetunnise tööpäevani. See oleks eriti tervislik avalikus sektoris, kus tekiks surve loobuda mõnel pool lihtsalt molutamisest, teisal ja eriti võimustruktuurides takistaks lühem tööpäev aina uute ja tarbetute reeglite leiutamist ja rakendamist, mis omakorda tekitab bürokraatlikku lisakoormust ettevõtetele, aga on pommina kaelas ka teadusel ja kunstidel.

Odav kultuur

Kui oleks raha, pääseksid Maslow’ püramiidi ülemistesse kihtidesse senisest suuremal hulga nii loojad kui ka tarbijad. Praegune rahapuudus on kujundanud ühiskonnas laialt levinud arusaama, et kultuur peab olema odav, sest „riik ju maksab“. Mentaliteedimuutuse saaks esile kutsuda kultuurisfääri laiaulatusliku lahtiriigistamisega, mille eelduseks on omakorda põhjalikud muutused maksupoliitikas. Alustada saab käibemaksu 0-erandi laiendamisest kõigile kutselise ja rahvakultuuri eluavaldustele, teise sammuna peaks looma eeldused, et otse kultuuri suunduv eraraha asendaks riikliku ümberjaotamise kaudu sinna jõudva: märgilised on siin ettevõtete ja üksikisikute maksuvaba metseenlus, sponsorlus, osaluse ja õiguste omandamise võimalus kultuuriväljal tegutsevates ühendustes. Loomulikult kuuluks paketti ka kogu mitte­tulundussektori maksukohtlemise reform. Raha, mida kodanik saab kasutada vaid juhul, kui kasutab seda kultuuris, poleks võimalik Lätti viia.

Kui oleks lähemal, ei kuuluks kultuuritarbimise kohustuslikku kulunimekirja transport ja majutus ja kaudne osalus riigi ebaratsionaalsetes nn regionaalinvesteeringutes kinnisvarasse. Inimesed liiguvad vabalt, aga kinnisvara mitte. Inimeste koondamine kultuurielu õite lähedusse on lihtne ja odav, igale ürgmaa erakule tare ette igihalja kunstipeenra rajamine maksurahast mõeldamatu. Seega oleks tulevase kultuuripoliitika kolmas vaal aktiivne ja selge linnastamispoliitika, mille palgejooned visandasin juba ka Sirbi juubelinumbris6.

Aga kus on päästik, millele toimiva ja tõhusa, põhiseaduslikku eesmärki täitva kultuuripoliitika soovijad saaksid vajutada? Praegu päästikut pole, aga kui hääleka ühendkoorina seda enne valimisi nõuda, siis võiks see ka tekkida punktina iga valimistel osaleva erakonna programmis. Et erakondadel lihtsam oleks, pakun mahakirjutamiseks ka punkti sõnastuse: „Lõpetame kultuuriministeeriumi tegevuse iseseisva valitsemisasutusena ning jaotame põhiseaduses sätestatud kultuuri säilitamise ülesande täitmiseks vajalikud funktsioonid kultuuri arengut tegelikult mõjutavate valitsemisalade vahel“.

1 Riigikogu istungi stenogramm 14. II 2018, vt http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201802141400#PKP-22337

2 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/3140/2201/4002/RKo_lisa.pdf#

3 Ott Karulin, Et karu ei nutaks. – Sirp 9. II 2018.

4 Eesti rändeajastul, inimarengu aruanne 2016/17, peatükk 5, Eesti kultuurimuutused avatud maailmas. https://inimareng.ee/

5 Kõne 24. II 2018 vastuvõtul, https://president.ee/et/ametitegevus/koned/14153-2018-02-24-10-47-40/index.html

6 Kaarel Tarand, Linnastu või sure! – Sirp 23. II 2018.


Kultuur 2030

Sirp keskendub sel aastal kultuuripoliitika põhialustele koondnimetusega „Kultuur 2030“. Praegune põhialuste dokument kehtib aastani 2020, seega on viimane aeg hakata koguma ideid järgmiseks.

Igal nädalal vastab üks Sirbi autoreist küsimusele Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?“ ning lisaks ilmuvad ka pikemad käsitlused.

Varem on samas sarjas ilmunud Ott Karulini „Et karu ei nutaks“ (9. II).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht