Kas ajalugu juhtub kogemata?

Hasso Krull

Väide, et kord juba tehtud kuritegusid enam heaks teha ei saa, on poolik tõde, sest neid kuritegusid põhjendanud ideoloogia on alles.        Jake Page, Suure Vaimu rüpes. Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tänapäev, 2011. 472 lk.  Ajalugu tuleks kirjutada tagurpidi. Alustama peaks praegusest hetkest, millest me teame kõige rohkem ja samas ometi peaaegu mitte  midagi, sest praegu kestvate protsesside kohta ei saa suuri üldistusi teha. Ajaloolane võiks esmalt kirjeldada sündmusi, mis toimusid tema eluajal, nii et ta on neid ise jälginud ja nendes osalenud. Seejärel võib liikuda tagasi aega, mis oli enne ajaloolase sündi ja mille kohta ta on kuulnud jutustusi isalt, emalt ja teistelt vanematelt inimestelt. Siis tuleb aeg, mida elusolijad enam ei mäleta, aga tunnevad teiste mälestuste kaudu. Kui seegi piir  on ületatud, liigutakse aega, mille mäletajaid keegi enam ei mäleta: see on juba aeg, mille kujutlemine nõuab ülekannet, tänapäeva projitseerimist hoopis teisele mustrile. Seda aega tunneme põhjuste ahela kaudu, mis on muidugi lünklik, aga lüngad saab täita fantaasiaga, moodustades jutustusi. Ikka tagasi liikudes jäävad jutustused järjest hõredamaks, neist saavad pärimuse fragmendid, mida toetab mõni katkendlik käsikiri või väljakaevatud  hoonete kompleks. Veel kaugemale tagasi minnes tuleb aeg, mida me ei suuda enam hõlmata ega ühtlase vooluna tajuda; see aeg on monumentaalne nagu megaliitilised ehitised. Tekib kõhedus, sest esiteks on see aeg meie jaoks liiga suur, ja teiseks läheneme ajale, kus inimesi maa peal ei olnudki. Kui nüüd ületada seegi piir (me ei tea küll täpselt, kus see piir on), olemegi müütilises esiajas. Aga müütiline esiaeg kestab ka praegu. Meie aeg on vaid viivuke  müütilise esiaja hingust, nii nagu inimese hingeõhk on vähemat mõõtu tuul.     

Nii mõtlesin, lehitsedes esimest korda Jake      Page’i raamatut „Suure Vaimu rüpes”. Põhjalikumal lugemisel esialgne mulje süvenes: rohkem kui 400-leheküljelisest teosest on kolm neljandikku pühendatud Põhja-Ameerika vallutamisele, sõdadele, hävitustööle, läbirääkimistele ja kultuuride hääbumisele. Kuna Page  tunneb huvi ainult Ameerika Ühendriikide aladel toimunud sündmuste vastu, puudutades ülejäänud Ameerikat vaid möödaminnes, on raamatu alapealkiri „Ameerika indiaanlaste 20 000-aastane ajalugu” mitmes mõttes eksitav. Page käsitleb lähemalt ikkagi ainult üht osa Ameerikast ja 20 000-aastasest ajaloost kerkivad esile viimased kakssada aastat, mida kirjeldatakse hoolikalt ja üksikasjaliselt, sellal kui 19 500 aastat enne Kolumbuse tulekut  esitatakse kokkuvõtlikult, üldistades arheoloogilisi uurimusi. Irooniliselt hakkab kõlama ka pealkiri ise: raamatu sisuks on ju segadus, konfliktid ja genotsiid. Nii võikski teos kanda pigem pealkirja „Suure Vaimu rüpest ära”, mis sobiks paremini raamatut läbiva kaduvikumeeleolu iseloomustamiseks. 

Eesti keeles on varem ilmunud mitmeid raamatuid, kus puudutatud sama ainevalda. 

Hea populaarne ülevaade Põhja-Ameerika arheoloogiast ja esiajaloo uurimisest enne 1970. aastaid on C. W. Cerami „Esimene ameeriklane” (1972, e.k 1978), kus lühidalt vaadeldakse ka seda, kuidas eurooplased Ameerikasse tulid. Vallutuse tausta analüüsib ulatuslikult Tzvetan Todorovi „Ameerika vallutamine” (1982, e.k 2001), põlisameeriklaste vaatepunkti püüab aga edasi anda Dee Browni „Mata mu süda Wounded Knees” (1970, e.k  1975). Brown keskendub raamatus XIX sajandi teisele poolele, kolmekümneaastasele perioodile 1860-1890, mille kohta ütleb ise sissejuhatuses: „Selle aja jooksul hävitati Ameerika indiaanlaste kultuur ja tsivilisatsioon ning sellest ajast on pärit kõik Ameerika Lääne suured müüdid – jutud karusnahakaupmeestest, kaevuritest, aurulaevatüürimeestest, kullaotsijatest, õnnemängijatest, revolvrikangelastest, ratsaväelastest, kauboidest, libudest, misjonäridest,  naiskooliõpetajatest ja preeriaasunikest. Ainult juhuslikult võis kuulda indiaanlase häält, aga peaaegu alati oli selle üles tähendanud valge mehe sulg” (lk 7). Hävitustöö oli muidugi alanud juba palju varem, saavutades lihtsalt erakordse intensiivsuse ajal, mis langeb groteskselt kokku meie „rahvusliku ärkamise” perioodiga.     

Pikemat ajavahemikku jälgib Omar Volmer oma raamatus „Tomahookide aegu” (1980). See on tõelise kaasaelamisega kirjutatud teos,  kus paistab hästi välja eesti autori samastumine Ameerika põlisrahvaga: „Indiaanlastel, kes valgete tegevuses nägid varakult vaid peatset hädade ja viletsuste saabumist, oli õigus. Kuna nad ka omavahel olid sõdinud, ei häirinud väikesed relvastatud konfliktid neid kuigivõrd. Nad võisid leppida ka sellega, et neilt võeti maa, mida nende arvates oli küllalt. Neid võis mõtlema panna see, et neid sellele  maale enam iialgi ei lubatud; neid pani kindlasti mõtlema põlgus, mida enamik asunikest ei varjanud, sallimatus nende „paganlike ja kuradist pärit kommete” suhtes ja rida nähtusi, mida nad pealetükkivate külalistega seostasid” (lk 59). Volmer jutustab ajalugu väga hoogsalt, sõnastus on  alati selge ja iga lugeja saab aru, miks on indiaanlaste käekäik eestlastele nii südamelähedane: näeme siin ühekorraga okupatsiooni, genotsiidi ja muistset vabadusvõitlust, ja näeme neid teostumas tõelise „musta stsenaariumina”. Näib, et indiaanlastega võrreldes on meie käsi käinud veidi paremini, kuigi kannatuste rada ei ole sugugi lühem. Kõige olulisem vahe on selles, et indiaanlastel pole olnud poliitilise  iseseisvumise võimalust, mis on paraku ainus kaitse territoriaalsete rahvusriikide pealetungi vastu. Tõsi küll, nemadki püüdsid ära kasutada Ühendriikide konflikti Inglismaaga, nii nagu eestlased kasutasid XX sajandi alguses ära Saksamaa ja Venemaa pika sõja. Võime öelda, et kuigi ajaloolised tingimused ja tagajärjed lähevad lahku, on solidaarsustundeks siiski piisavalt põhjust.       

Jake Page’i raamat on kirjutatud märksa vaoshoitumas stiilis, nii nagu tänapäeva ajalookirjutusele kohane. Sellest hoolimata tekitavad vallutuse üksikasjad paratamatult tugevaid tundeid. Eesti lugejale ilmub ka selge poliitiline paralleel, mis tõuseb esile näiteks  Tecumsehi läbirääkimistes 1810. aastal kindral Harrisoniga, kellest sai hiljem Ühendriikide president: „Ta teatas, et kõik indiaanlaste maad on indiaanihõimude ühisomand, mida hõimupealikul ei ole õigust loovutada, ning et kõik seni sõlmitud lepingud on seega kehtetud. Ta selgitas Harrisonile, et Ühendriigid olid loodud liitumise teel, mistõttu indiaanlastelegi ei tohi samasugust ühinemist keelata. Nad nõuavad suveräänsust ning püha ja  puutumatut territooriumit – lühidalt, indiaanlaste eraldi riiki” (lk 250). Neile selgelt sõnastatud põhimõtetele vastab ameeriklane täiesti absurdse demagoogiaga: „Harrison vastas, et Tecumsehi indiaanlaste riigi idee on täielikult väär. Kui kõikide indiaanlaste maa on ühine omand, siis miks räägivad nad eri keeli!” (lk 250-251). Kuna sellise loogika abil ei saa läbirääkimisi pidada, jõuavad need peagi ummikusse. Tecumseh mõistab, et ameeriklasega  ei saa rääkida ei mõistuse ega tunnete keelt. Järgneb episood, mis võiks kuuluda rahvusvahelise õiguse klassikaliste näidete hulka: 

„Hiljem istusid nad indiaanlaste laagris pingile, et omavahel aru pidada. Tecumseh nihkus kindralile üha lähemale, surudes teda pingiotsa poole. Lõpuks oli Harrison pingilt kukkumas ja tegi selle pahaselt teatavaks. Tecumseh hakkas naerma ja ütles, et ameeriklastest kolonistid käituvad indiaanlastega just samamoodi” (lk 251). 

„Suure Vaimu rüpes” on seega Ameerika genotsiidi põhjalikumaid käsitlusi, mis seni eesti keelde jõudnud. Veel põhjalikumat pole võib-olla tarviski, sest moraalselt tundlikule lugejale on hävituse üksikasjaline jälgimine  omajagu piinav. Ajalugu on jutustus, millest saab vaimustuda ainult hullumeelne, kelle silmis kõik kuriteod saavad mingi kõrgema idee kaudu lõpliku õigustuse. Lääne kultuuris on selleks ideeks juba kaua olnud progressiidee, vankumatult püsiv kujutelm, et tänapäev on kõigist varasematest aegadest külluslikum, viljakam ja arukam. Mineviku suured pahandused juhtusid kogemata; erandiks on nüüd vaid holokaust, kuid selle erandlikkust rõhutatakse  hoiatusega, et midagi seesugust polnud varem ega tule ka hiljem. Uuemasse ajalukku süvenedes saab muidugi kiiresti selgeks, et väga lihtne, isegi palju lihtsam oleks ehitada konstruktsioon, mis näeb kõike sedasama vastupidises perspektiivis. Ajalugu on siis inimkonna järjekindla mandumise lugu, kus head kavatsused järk-järgult allutatakse halvematele, kuni  need muutuvad teineteisest eristamatuks; selle arengu seni viimane järk on tänapäeva poliitika, kus hea tahe summutatakse juba enne tärkamist ja protsessid kulgevad laviinisarnaselt, jättes ka suuremad riigid ja rahvad ainult väetiteks pealtvaatajateks.     

Selline regressiidee on justkui progressiidee alateadvus, teadvustamatu allhoovus, mis väljendub meedia aplas kiindumuses kõikvõimalike hukkumiste, julmuste, tapatalgute ja loodusõnnetuste vastu.  Kõik katastroofid paistavad tõestavat, et tänapäev on endistest aegadest veel hirmsam – ja hullemad ajad on alles tulemas.   

Selle progressi-regressi ülevõimuka tandemi vastu aitab ainult moraalne leppimatus. Rahvaste hävitamisel pole mingisugust õigustust. Kõige halvem on laotada käsi ja kuulutada „vabandust, see juhtus kogemata”, sest nii suletakse silmad oma kultuuri varjatud eelduste ees. Nagu näitab ka Page’i raamat, ei juhtu „kogemata” toime pandud genotsiid  ilmsüütult, ilma sõjaväelaste, poliitikute ja preestrite toetuseta. Väide, et kord juba tehtud kuritegusid enam heaks teha ei saa, on samuti poolik tõde, sest neid kuritegusid põhjendanud ideoloogia on alles. Ta lokkab ja pulbitseb niisama vägevalt kui varem, kuigi on mõnevõrra muutnud oma kuju. Õige pole ka öelda: „See on küll tõsi, aga mina ei saa siin midagi teha”. Kõigepealt tuleks teadvustada, et ükskõiksus on sellisel puhul kõige  kahjulikum hoiak. Ühe inimese hoiakumuutus on kosmilise ulatusega suursündmus, isegi kui ta pealtnäha mitte midagi ei tee. Ehk nagu kunagi kirjutas John Cage: „Ainult see, mida üks inimene ihuüksi, ilma kellegi abita mõistab, aitab meid kõiki.” Muutunud hoiak mõjutab vähehaaval kõiki, isegi neid, kes veel midagi mõistnud ei ole. Ja nii hajub viimaks ka ajaloojutustus, milles kõik suured ja ilusad asjad ilmuvad meile vaid kustumise ja hääbumise  loona.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming