Kas demokraatiapuudust saab välja vabandada?

Andres Herkel

Demokraatia on üleilmastumise paratamatu tagajärg. Anatol Lieven kutsub juuli lõpus Financial Timesis Läänt mõistma Putini dilemmasid Venemaa moderniseerimisel. Ta leiab, et liberaalne demokraatia on Putini jaoks võõras, aga Venemaa moderniseerimine eeldabki nn kontrollitud demokraatiat. Vältida tuleb kahte ohtu: suurmagnaatide omavoli ja vaesunud masside rahulolematust. Oligarhid kutsus Putin korrale Jukose protsessiga. Veel suurem pähkel on nõukogude ajast pärit sotsiaaltagatiste süsteemi reformimine, mis tekitab õigustatud rahulolematust, kuid on samas vältimatu. Siiski ei jagata oligarhidelt võetud rikkusi mitte vene rahva abistamiseks, vaid valitseva re?iimi toetajate autasustamiseks. Lieveni arvates peab iga realist taipama, et niisugune lähenemine on poliitiliselt möödapääsmatu. See õigustabki kontrollitud ühiskonna fenomeni, eriti kontrolli elektroonilise meedia üle.

Lieveni vaated on tuntud. Ta näeb Nõukogude Liidu lagunemise järel vaid harvu edumärke ning peamiselt puudutavad need Balti riike. Enamasti on tagajärjeks olnud segadus, taandareng ja stabiilsuse kadumine. Mõttekäigud sarnanevad kohati Putini hinnanguga, et Nõukogude Liidu lagunemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof. Ka Lieveni uus artikkel tõstab esile stabiilsuse, mille saavutamiseks tuleb mõnikord ohverdada demokraatlikud väärtused, sest demokraatia järjekindel juurutamine seal, kus selleks eeldusi ei ole, võib viia kaoseni. Sellises ettevaatlikus ja andestavas võtmes on Venemaale ikka lähenetud, ehkki pisitasa on see lähenemine asendumas kasvava skepsisega Putini re?iimi suhtes.

Condoleezza Rice kinnitab seevastu, et kui stabiilsuse nimel ohverdatakse demokraatia, siis on tagajärg see, et ei saavutata kumbagi ? ei stabiilsust ega demokraatiat. Samuti ei seosta Ühendriigid demokraatialootusi enam Moskvaga, pigem tehakse panus endise impeeriumi äärealadel iseseisvunud riikidele, eriti Ukrainale ja Georgiale (Gruusiale). Perestroika-vaimustuses ja hiljemgi küpsenud mõttekäik, et nõukogude impeeriumi ala demokratiseeritakse tsentrist perifeeria suunas, pole kinnitust leidnud.

Lievenlikud mõttekäigud tähendavad demokraatiapuuduse väljavabandamist. Samasugust sündroomi kohtan ma tihti Aserbaid?aanis, maal, mida olen Euroopa Nõukogu raportöörina eelmisest suvest saadik kuus korda külastanud. Sealne võimustruktuur sarnaneb paljus Venemaa omaga. Putini Jedinaja Rossia ja Ilham Alijevi juhitud Yeni Azerbaycan on ühesugused administratsiooniparteid, mille eesmärk pole ideoloogiline ega rahvast kaasav, vaid mis on ellu kutsutud üksnes võimu teostamise ja säilitamise eesmärgil. Nii Venemaal kui Aserbaid?aanis on parlament taandatud täitevvõimu ripatsiks. Kui Venemaa haldusreform alles allutab kubernerid vahetule presidendivõimule, siis Aserbaid?aanis on see ammu nii ning valimised ei otsusta kohalikul tasandil peaaegu midagi. Kui Putin võitleb oligarhidega nagu Hodorkovski ja võimalike poliitiliste konkurentidega nagu Kasjanov, siis noort Alijevit püütakse kujutada edumeelse moderniseerijana, kelle õilsaid kavatsusi piiravad valitsusesisesed grupeeringud. Poliitvangidena ei ole Aserbaid?aanis vee ja leiva peale saadetud siiski mitte oligarhe, vaid poliitikuid. Mõlemal maal kohtame ajakirjanike mõrvamist ning poliitiliste oponentide sundpagendusse tõrjumist. Nagu Putin demoniseerib t?et?eene nii vabandavad aseri võimud ülemääraseid jõuvõtteid terrorismi ja islamiäärmusluse ohuga. Peamine sarnasus on aga see, et nii Putini varasem karjäär kui ka vana Heidar Alijevi pärand osutavad ühtmoodi KGB struktuuri ja meetodite edasikestmisele.

Demokraatiapuuduse väljavabandamine avaldub mõtteskeemides, et peatähtis on tagada stabiilsus ja vältida anarhiat; et euroopalikud inimõiguste standardid pole Aserbaid?aani jaoks; et elektroonilist meediat tuleb kontrolli all hoida ning ülemäärane kriitika ei tohi häirida presidendi õilsaid kavatsusi. Karabahhi kaotuse ja sõjakannatuste traagiline vari kattub Lieveni kli?eega, et enne nõukogude võimu kokkuvarisemist oli elu õiglasem ja rahulikum ning rahvussuhted ei olnud natsionalismiga mürgitatud.

Seega on demokraatiapuuduse väljavabandamine märksa laiem kui üksnes Venemaaga seotud probleem. Venemaa eripäraks on teadlikult valitud enfant terrible?i positsioon, mida rahvusvahelises suhtluses külma sõja pärandina kasutatakse. See on eriskummaline kompott, kus sulanduvad kokku ühelt poolt vene hinge demonstratiivne haavatavus ja jõupositsiooniga ähvardamine ning teiselt poolt osa Lääne intellektuaalide igipõline vene kommunismi õigustamine koos riikide pragmaatilise huviga sealsete rikkalike gaasi- ja naftavarude vastu. Enfant terrible?i tuum seisneb selles, et talle lubatakse justkui enesestmõistetavalt palju rohkem kui igale teisele.  Kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee hääletas Venemaa-resolutsiooni punktid, millega tunnistatakse Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist ning keelatakse Luka?enko kuritegeliku re?iimi toetamine Valgevenes, siis ähvardas Vene delegatsiooni juht Konstantin Kossat?ov organisatsioonist lahkuda ja kopsaka liikmemaksu maksmata jätta. Pole mõeldav, et mõni muu riik võiks endale lubada säärast uksepaugutamist, aga Venemaa puhul võib see isegi edu tuua.

Katsed demokraatiapuudust välja vabandada juhivad meid igihalja kultuuriantropoloogilise küsimuse juurde. Kas vabadusel ja inimõigustel on universaalne mõõde või peame me leppima sellega, et osa ühiskondi elab ainult neile mõistetavate reeglite järgi? Ja meil pole õigust sekkuda isegi siis, kui see, mida me näeme, on ebainimlik ja jõhker. Poliitiliselt võime selle küsimuse taandada ka otstarbekushinnangule: kas demokraatia ja inimõiguste nimel sekkumine toob kasu või võib see tuua soovimatuid tagajärgi näiteks julgeolekuriskide, sotsiaalsete struktuuride lagunemise või majandusliku kahju näol? Õiguslikult võib sama küsimus väljenduda kui inimõiguste kaitse ja riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtte dilemma.

On vähemalt kaks olulist argumenti, mis kõnelevad selle kasuks, et demokraatia ja põhiõiguste kaitsel ei tohi järeleandmisi teha. Esiteks on demokraatia üleilmastumise paratamatu tagajärg. Sel protsessil võib olla tagasilööke, kuid pole näha, et see tagasi pöörduks. Üha enam eelistatakse õiguste kaitset sekkumata jätmisele. Paariariigi staatus pole ihaldusväärne ja sestap järgivad tänapäeva diktatuurid demokraatia põhimõtteid vähemalt mimikrina. Valimisi ja parlamentarismi imiteeritakse dekoratsioonina isegi nendes riikides, kus valituist kõige vähematki ei sõltu.

Teiseks tuleb riikide puhul arvesse võtta kohustusi, mida nad demokraatia vallas on endale võtnud kuulumisega rahvusvahelistesse organisatsioonidesse või sooviga saada mõne organisatsiooni liikmeks. Paljude Ida-Euroopa riikide puhul oli motivatsiooniallikaks soov eemalduda Moskva mõjusfäärist ning saada endale majanduslikke ja julgeolekutagatisi Euroopa Liidu ja NATO liikmesuse kaudu. Sellele tuginedes viidi läbi kiired ja ebapopulaarsed reformid, mis panid peagi aluse konkurentsivõimelisele majandusele ning tõid edu ka demokraatia ja kodanikuühiskonna valdkonnas. Paljud riigid nagu Türgi, Horvaatia ja Ukraina vaatavad ka täna lootusrikkalt ELi suunas, tahtes vähemalt laienemise üle- ja üleülejärgmistes ringides osalised olla. Bulgaaria ja Rumeenia on eelisjärjekorras ning õige pingsalt oodatakse praeguse laienemisjärgse pohmeluse üleminekut Pariisis, Amsterdamis ja mujal.

Kuid isegi juhul kui Euroopa Liit jääb paljudele üksnes valgeks laevaks kauge silmapiiri taga, on olemas lõdvemad demokraatia ja inimõiguste kaitsega tegelevad organisatsioonid, eeskätt OSCE ja Euroopa Nõukogu. Nii on Venemaa Euroopa Nõukogusse kuulumisega võtnud kohustusi, mida ta ei ole suutnud ega tahtnud täita. Sama kehtib Aserbaid?aani, Armeenia ja mitme teise riigi kohta. Kummati just Venemaa puhul (sest ta on enfant terrible!) kerkib küsimus, kes keda muudab ? kas Euroopa Nõukogu Venemaad või Venemaa Euroopa Nõukogu? Demokraatiapuuduse süvenev väljavabandamine tähendaks seda, et hoopis Venemaa muudab organisatsioone, kuhu ta kuulub. Sellega lastakse nende autoriteet ja standardid alla, demokraatia ja inimõiguste kaitseks visalt tööd teinud inimesed demoraliseeritakse ning võetakse lootus, et õiglus kunagi mõjule pääseb.

Lievenil võib olla tuhat korda õigus, kui ta leiab, et praegu pole Venemaal jõudu, kes suudaks läbi viia ulatusliku demokraatliku pöörde. Samas pole kellelgi õigust öelda, et demokraatlikud väärtused ei vääri kaitset. Paljud mõttekäigud lähtuvad eeldusest, et Venemaa ei tohi laguneda ning Venemaad peab juhtima Putin. Jeltsini-aegne kli?ee, et juht on asendamatu või kui ta asendatakse, siis üksnes halvemaga, elab ka täna. Küsimus Venemaa koospüsimisest või lagunemisest ei peaks olema esmane. Tähtsam küsimus on, kas suur maa, mille territoorium jaguneb tervelt üheteistkümne ajavööndi vahel, liigub demokraatia suunas või mitte.

Siinjuures tuleb pöörata tähelepanu valimiste vaatlemise ja muu järelevalve puudulikkusele. Kuni Venemaad ei jagata eraldi teemadeks või väiksemateks vaatlusüksusteks ning kuni valimiste vaatlusmissioone ei laiendata sellistele tasanditele nagu presidendivalimised Mari Elis või teistes rahvusvabariikides, seni ei ole isegi võimalik toimuvast piisavat pilti saada. Või peab olukord olema tõesti nii hull nagu T?et?eenias, et eraldi tähelepanu pälvida? Mina eelistan vaadelda inimõiguste austamist ja demokraatia juurutamist umbes samas võtmes, nagu toimus loobumine barbaarsest inimohvrite toomise kombest vana-aja kõrgkultuurides. Humanismi esiletõus kulges pika ja visa, kuid pöördumatu protsessina. Tegemist on säärase moraalse imperatiiviga, mille puhul kultuurierinevuste taha varjuda on silmakirjalik.

Teine võimalus on vaadelda maailma geopoliitilise võitlusväljana, kus ei kõnelda mitte väärtuste, vaid üksnes mõjusfääride kategoorias. Nii on Venemaa hetkel kaotanud mõju Ukrainas ja Georgias, kuid seda enam üritab ta seda taastada Kesk-Aasias, luua tihedamaid sidemeid Hiina ja isegi Iraaniga. Kaukaasias kohtuvad mitmed mõjuväljad. Aserbaid?aani kõrval on Lääne-mõjuline Georgia ja Vene-mõjuline Armeenia, lõuna pool Euroopale orienteeruv Türgi ja tuumaohtlik kontrollimatu Iraan. Pole kahtlust, et Venemaa püüab regioonis oma mõju hoida, kasutades muu hulgas ülesköetud konfliktikoldeid Karabahhis, Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Kui demokraatia eesmärk on mõistetav, siis mõjusfääride filosoofia puhul tekib küsimus, mille nimel õigupoolest panuseid tehakse? Mõtiskleda maksab sellegi üle, miks Prometheus Kaukasuse vangina sajandeid kannatas, kui mõned riigid ja rahvajuhid tänaseni ei taha mõista tema sügavalt humanistlikku sõnumit. Aeg-ajalt kuuleme, kuidas kotkas, kes käis inimsoo heategija maksa nokkimas, sahistab ikka veel ähvardavalt oma tiibu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming