Kas Eesti jätab OECD jõusaali raua roostetama?

Rein Järvelill, Euroopa Parlamendi saadiku Ivari Padari nõunik

Eesti majanduspoliitika suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige” suuna domineerimine, kusjuures naeruvääristatakse muid võimalusi.        Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD missioon on arendada poliitikat, mis tõstab majanduslikku ja sotsiaalset heaolu maailmas. Eesti liitumisel OECDga rõhutati, et see organisatsioon koondab maailma parimaid eksperte nii majanduse kui ka riigivalitsemise alal ning Eestile on olulised just analüüs ja soovitused, mida see organisatsioon pakub kõigi eri valdkondade poliitika kujundamisel. Eesti suursaadik OECD juures on kirjeldanud selle organisatsiooni olulisust Eesti jaoks alljärgnevalt: „Kui aga rääkida käegakatsutavamatest asjadest, siis, nagu eespool mainitud, kujutab OECD endast väga professionaalset analüüsikeskust. OECD peasekretär Angel Gurria on öelnud,  et OECD on nagu jõusaal, kus on kõik vajalikud masinad, ning igaüks valib nende seast, milliseid kasutada ja milliseid lihaseid treenida. Loodamegi edaspidi seda masinavärki meie riigi heaks maksimaalselt ära kasutada ning ka omalt poolt masinale võimsust juurde anda”.1       

Selle aasta aprillis valmis OECD-l Eesti majandusülevaade2, kus antakse terve rida soovitusi valdkondade poliitika muutmiseks. Selliseid ülevaateid teeb OECD loomulikult ka  teistele riikide kohta, sealhulgas kõige arenenumad nagu Saksamaa või Soome, ja ikka on neis kesksel kohal soovitused, kuidas poliitikat mõnes vallas paremaks ja efektiivsemaks muuta. Seetõttu ei saa selliseid analüüse võtta meie majandus- ja sotsiaalpoliitika terava kriitikana, vaid ikka ainult kõrvaltvaataja heatahtliku näpunäitena ja soovitusena parema majandusja elukeskkonna kujundamiseks. OECD soovitused ei ole üldjuhul poliitiliselt kallutatud ning  avardavad neutraalsena meie valikuvõimalusi ja sisepoliitilist diskussiooni majanduspoliitiliste otsuste langetamisel. Eesti majanduspoliitika suureks puuduseks on ideede paljususe välistamine ja ühe „õige” suuna domineerimine, kusjuures naeruvääristatakse muid võimalusi ebakompetentsetena.   

Aprillis avaldatud majandusülevaates tunnustab OECD Eesti valitsuse pingutusi ettevõtjasõbraliku  majanduskeskkonna loomisel, eelarve tasakaalustamisel kriisi ajal ning meie liitumist euroalaga. Siiski on dokumendi olulisem osa just soovitused mitme poliitikasuuna muutmiseks või täiendamiseks. OECD soovitused saab üldistatult koondada ühe nimetaja alla: Eesti valitsus peab olema aktiivsem, reageerima jõulisemalt probleemidele ning muutma oma lihtsat, majandusse mittesekkumise poliitikat. OECD soovitused lähtuvad  inimesest ja on arusaadavad kõigile neile, kes vaatavad avatud silmadega Eestis ringi ning näevad probleeme, mis vajavad lahendamist. Olgu selleks siis suur tööpuudus ning sellega kaasnevad hädad või ravimite ja hambaravi kättesaamatus nende kalliduse tõttu, tervishoiutöötajate väiksed palgad ja nende lahkumine välismaale või pikalevenivad ja kulukad pankrotiprotsessid, töötukassa ja omavalitsuste võimetus pakkuda vajalikus mahus ja kvaliteedis teenuseid või vaesuse kasv.       

Tööpuudus 

Majandusülevaates nähakse valitsuse ühe suurema lähiaja väljakutsena tööpuudust. Selline lähenemine on igati loogiline, sest suur tööpuudus vähendab oluliselt riigi majanduspotentsiaali ning on tõsine koorem kogu ühiskonnale. Koos suure tööpuudusega kaasneb ju  rida muid töötusega seotud nähtusi: tööealiste inimeste lahkumine riigist, perede toimetulekuraskused ja vaesumine, laste haridusvõimaluste ahenemine, terviseprobleemid, pensionikindlustuse vahendite vähenemine ja sellega seotud pensionäride vaesumine. OECD juhib tähelepanu asjaolule, et kui töötusega aktiivselt ei tegelda, on suur oht, et majandustsükli tõttu tekkinud väga suur tööpuudus muutub struktuurseks ja seetõttu püsivaks tööpuuduseks. 

Tööpuuduse teemaga tõsiseks tegelemiseks vajab Töötukassa suuremat mänguruumi, mille arendamine on suuresti takistatud piiratud rahaliste vahendite tõttu. Töötukassa eelarve vajab täiendamist nii organisatsiooni vajaduste kui ka aktiivse tööhõive meetmete osas. Kuigi Eesti tööpuudus on OECD riikide kõrgemaid, siis töötute ümberõppele ja koolitusele kulutatu osakaaluna SKTst on alla OECD keskmise.         

Erasektori lähiaastate edukuse ja ellujäämise küsimus on efektiivsuse kasv, mis tähendab vähemate kuludega (vähemate töötajatega) rohkem toodangut. Seetõttu on ka  ebatõenäoline, et erasektor saaks lähiaastatel luua piisavalt uusi töökohti hõive märgatavaks suurendamiseks. OECD peab oluliseks riigi tuge uute töökohtade tekitamisel. Soovitatakse rakendada tähtajalisi ja täpselt suunatud palgasubsiidiume uute töökohtade loomiseks ning teha madalapalgaliste ja väiksema konkurentsivõimega inimeste osas maksusoodustusi sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete osas.       

Fiskaalraamistiku tugevdamine       

Valitsuse senise eelarvepoliitika suhtes on OECD üpriski kriitiline. Valitsuse senist tasakaalus või ülejäägiga eelarvet, nagu seda nimetab OECD, peetakse liiga lihtsustatuks ja ebapiisavaks  ning jätkuvalt protsükliliseks. Sellise eelarvepoliitika suurim probleem on see, et ei arvestata majanduse potentsiaalse tasemega kulutuste osas ning et see viib eelarve aluseks oleva majanduskasvu üleprognoosi korral valitsuse väga suurde defitsiiti, mida nägime meie majanduskriisi algusaastatel. Kuna tasakaalus või ülejäägiga eelarve poliitika võimendab üldjuhul majanduse tsüklilisust, siis tuleks valitsusel astuda samme neutraalse või tsüklilisust  välistava eelarvepoliitika suunas. Seda saab teha siis, kui valitsus hakkab eelarvestamisel lähtuma majanduse potentsiaalsest tasemest, mitte ei klammerdu majandusprognoosist lähtuva eelarvetulude näidu külge. Eesti eelarvepoliitika muutmise vajadusele on juba aastaid tähelepanu juhitud ning seda pole teinud mitte ainult OECD vaid ka IMF.3 OECD näeb ilmselt valitsuse võimetust oma eelarvepoliitikat muuta ning on seetõttu tulnud välja ettepanekuga  rakendada eelarvepoliitika teenistusse sõltumatu finantsanalüüsi institutsioon, kes kehtestaks valitsuse eelarvepoliitika aluseks olevad kululae ja jälgiks „valvekoerana” eelarvepoliitika elluviimist. 

Eelarvepoliitika tasakaaluküsimus on ainult üks osa fiskaalraamistiku tugevdamisest. Kindlasti on oluline riigi tulupoliitika, mis tagab riigile oluliste kulutuste tegemise ja kogu eelarvepoliitika võimalikkuse. Kulude ja tulude osas on OECD majandusülevaade väga tasakaalustatud dokument. Kui nähakse ette vajadus suurendata tervishoiu ja Töötukassa rahastamist, siis pakutakse välja ka selleks sobivaid maksupoliitilisi lahendusi. Maksupoliitilised valikud on aga suures osas väga selged poliitilised valikud. Mis võib olla parim lahendus enamusele ja Eesti majandusele, ei pruugi sobituda parteide ideoloogilisse arhitektuuri. Siit ehk tuleks otsida ka põhjusi, miks valitsus on OECD maksuettepanekute suhtes selgelt kriitiline. OECD on lähtunud meile maksupoliitilisi ettepanekuid tehes põhimõttest, et need ei  kahjustaks Eesti majanduse konkurentsivõimet ja kestlikkust ning võimaldaksid rahastada olulist tegevust eelarvetasakaalu kahjustamata. OECD arvates võiks Eesti maksukoormust tõsta       

 käibemaksuerisuste kaotamisega,       

 kinnisvaraga seotud maksude tõstmise ja selle vara väärtusega sidumisega,       

 saastemaksude tõstmisega,         

 automaksu kehtestamisega.       

Õigusruumi arendamine 

Ühe olulise kitsaskoha ja riskina näeb OECD meie pankrotiõigust ning pankrotiprotsessi kulukust ja kohmakust. Kui OECD riikide paremate näitajate kohaselt kestab juriidiliste isikute keskmine pankrotimenetlus umbes aasta või vähem, siis Eestis kestab see protsess umbes kolm korda kauem. Probleeme ja riske nähakse ka eraisikute laenukoormuses. Majandusbuumi ajal kasvas väga jõudsalt eraisikute laenukoormus. Suure tööpuuduse tingimustes on aga tegemist väga tõsise riskiga, mis jõuab kahjuks tihti maksejõuetuseni, eraisiku pankrotini. OECD teeb ettepaneku lihtsustada täiendavalt eraisikute pankrotimenetlust ja võlgade  ümberkujundamist. Juriidiliste isikute pankrotimenetluses näeb OECD probleemina nende protsesside keerukust ja rahvusvahelisust ning teeb soovituse tõsta kohtusüsteemi võimekust ja rakendada Eestis pankrotimenetlusele spetsialiseerunud erikohut.       

Valitsuse toimimine  efektiivsemaks       

Valitsuse efektiivse toimimise seisukohalt uuriti ja käsitleti OE CD majandusülevaates ainult tervishoiu ja omavalitsuse valdkonda. Sellest tulenevalt on valitsuse toimimise efektiivistamisega seotud ettepanekud suuresti  ainult tervishoiu ja omavalitsuse tegevusalalt. Meie tervishoiusüsteemi hinnatakse suhteliselt heaks, tähelepanu juhitakse aga tervishoiusüsteemi üldisele alarahastatusele, mis võib pikemas perspektiivis ohustada süsteemi jätkusuutlikkust. Väikesed palgad toovad kaasa spetsialistide lahkumise riigist ning arstide ja õdede defitsiidi. Liiga kõrgeks hinnatakse meie inimeste omaosalust tervishoius ja seda just ravimite ja hambaravi osas. Vähem jõukate inimeste  jaoks on hambaravi ja ravimid varsti kättesaamatud, mistõttu mitmed haigused võivad muutuda krooniliseks ja lõpptulemusena inimeste halvast tervislikust seisundist tulenev kahju ühiskonnale vägagi suureks. Kuna eakamad tarbivad üldiselt ravimeid ja tervishoiuteenuseid rohkem, juhib OECD tähelepanu ka pensionäride olukorra halvenemisele ning vajadusele tõsta lähiajal pensione, et pensionärid ei vaesuks. Kogu olukorra parandamiseks  tervishoius soovitab OECD jällegi suunata rohkem vahendeid süsteemi, tõsta arstide ja õdede palka ning korraldada haiglavõrk ratsionaalsemalt.   

Valitsuse vastus     

OECD saab iga valdkonna parimate ekspertidega anda riikidele kõrvaltvaataja soovitusi valdkondade poliitika muutmiseks ja täiendamiseks, poliitika teostamine jääb aga ikkagi riikide valitsuse poliitiliseks valikuks. Eesti valitsuse senine reaktsioon ja ka poliitikadokumendid on olnud OECD soovituste suhtes  siiamaani üsna ignorantsed. Rahandusminister on kahelnud selles, kas OECD soovitused käivad ikka Eesti kohta, väljendanud arvamust, et osa OECD soovitusi ei ole Eestile sobilikud.4 Selline arvamus põhineb usul, et on olemas üks „õige” majanduspoliitika ning teistsugused ei saagi olla seetõttu sobilikud. Jagan siiski seisukohta, et kõik OECD ettepanekud on Eestile sobivad, sest on ju lähtutud Eesti vajaduste ja valdkondade poliitika analüüsist. Pigem on  küsimus selles, millised ettepanekud on meie erakondadele poliitiliselt vastuvõetavad, millised mitte. 

Kõige selgemalt ja konkreetsemalt kajastub meie valitsuse vastus OE CD ettepanekutele just äsja vastu võetud valitsuse tegevusprogrammist. 5 Silma torkab suhteline üksmeel majanduskeskkonna arendamise osas ning süvenev vastuolu fiskaal- ja sotsiaalpoliitikas. Eelarvepoliitika  peatükis jätkab valitsus järjekindlalt tasakaalus või ülejäägiga eelarve poliitikat, mis tähendab seda, et põhimõttelisi muutusi ei tule ning valitsus ei hakka kasutama eelarvepoliitika suunamiseks sõltumatu finantsanalüüsi institutsiooni teeneid. 

OECD maksuettepanekute rakendamist me valitsuse tegevusprogrammist ei leia, välja arvatud tööjõumaksude osa. Valitsusel on plaan alandada tulumaksu ja töötuskindlustusmakseid  ning osaliselt sotsiaalmaksu. Samas käitub valitsus siiski OECD soovitustele vastupidiselt, alandades ennekõike kõrgepalgaliste maksukoormust, mitte väiksema konkurentsivõimega isikute maksukoormust. Otse vastupidine suund on aga valitsusel võetud kinnisvaraga seotud maksude osas, sest tegevusprogrammis on eesmärgiks seatud maamaksu osas laiendada elamualuse maa maksuvabastust, mis viib veelgi alla maamaksu osakaalu maksulaekumistes ning nõrgendab omavalitsuste tulubaasi.       

Lisaks vastuolulisele maksupoliitikale on valitsuse tegevuskavast raske välja lugeda ka soovi kiiresti kasvatada Töötukassa võimalusi. See on planeeritud realiseeruma alles 2013. aasta IV kvartalis, kuid kas siis pole juba hilja? Samas on positiivne, et töötuse ja ümberõppe teemale on ka valitsuse tegevuskavas palju tähelepanu pööratud. Kindlasti tuleb märkida positiivsena valitsuse soovi leida võimalusi tervishoiu lisarahastamiseks ning tarbijale odavamate ravimite pakkumiseks. Seejuures jääb üles küsimus, kust saada lisavahendeid planeeritu rahastamiseks. Lisavahendite leidmine riigieelarvest ongi tegelikult väga keerukas, kuna väga selgeks valitsuse prioriteediks on seatud maksukoormuse alandamine koos tasakaalus või ülejäägiga eelarve saavutamisega.  Valitsuse toimimise efektiivsemaks muutmisel oli OECD üheks ettepanekuks haldusreformi läbiviimine: omavalitsuste tugevdamine ja liitmine. Samasuguse lähtekohaga alustas koalitsioonikõnelusi ka Isamaa ja Res Publica Liit, viidates selgelt, et nende üks kindel teema on haldusreform6 kuid valitsuse tegevuskavva pole haldusreform siiski jõudnud ja jääb ilmselt ka seetõttu taas läbi viimata.       

Valitsus on arvestanud OECD ettepanekutega vähe ja nimetanud osa neist sobimatuks. Tõepoolest, valitsustel on see õigus, kuid  kas heade soovituste ignoreerimine annab Eesti masinavärgile võimsust juurde? Sellele küsimusele ei saa me lõplikku vastust ilmselt kunagi, sest me ei saa kunagi teada, mis oleks läinud teisiti, kui oleksime rakendadud teistsugust poliitikat. Siiski tundub, et Eesti ei taha minna OECD jõusaali ning jätab vähemalt osaliselt selle jõusaali raua roostetama.     

1 http://www.vm.ee/?q=node/10900     

2 http://www.oecd.org/dataoecd/24/51/47476715.pdf       

3 http://www.imf.org/external/np/ms/2010/121310. htm 4 http://www.e24.ee/?id=421029 5 http://valitsus.ee/et/valitsus/tegevusprogramm 6 http://www.delfi.ee/news/paevauudised/ eesti/mart-laar-irl-paneb-labiraakimiste-laualehaldusreformi. d?id=41650903  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming