Kas Eesti kannab kahte ülikooli?

Jaak Kangilaski

Arvestatavat teadustööd teha suutvate ülikoolide arv väheneb TPÜ rektori Mati Heidmetsa nimetatud kõrghariduse kontsentreerumine on tõepoolest ülemaailmne trend. Põhjendatud prognooside kohaselt suudab enamik Euroopa väikeriike (alla 10 miljoni elanikuga) lähitulevikus säilitada ainult mõne ülikooli, kus õpetus toetub rahvusvaheliselt arvestatava tasemega teadustöö tegemisele. Praegusest rohkem kui paari tuhandest kõrgemast õppeasutusest osutub või muutub suur enamik piirkondlikeks või kitsalt spetsialiseerunud rakenduslikeks kõrgkoolideks, aga teadusülikoole jääb Euroopasse paarsada. Küsimus on selles, kas Eesti suudab kas või ühtegi sellist ülikooli üleval pidada. Pahatihti oleme harjunud võtma endastmõiste­tavalt seda, mida oleks õigem pidada imeks. Üks selline imetaoline saavutus on miljonilise rahva loodud teaduskeel(ed) ja omakeelne kõiki õppetasemeid pakkuv Universitas. Me oleme maailmas üks väiksemaid rahvaid, kes sellega hakkama on saanud.

Eesti taastõusmine maailmakaardile ja suhteline majanduslik edu on sageli tekitamas kujutlusi, nagu oleksime suuremad kui tegelikult, näiteks nagu võiksime kõiges jäljendada endast suuremate rahvaste kultuuri- või hariduspoliitikat. Pole õige unustada, et väike rahvuskultuur vajab enda säilitamiseks erilisi meetmeid, aga mõnikord ka loobumisi. Kahtlemata oleks tore vähemalt kahe enam-vähem võrdselt võimeka teadusülikooli olemasolu, aga ressursside piiratus on tõsiasi. Eriti kallid on loodusteadused ja arstiteadus ning nende täiemahuline väljaarendamine korraga kahes Eesti ülikoolis on lootusetu. Seetõttu võib pidada ebatõsiseks soovi, et riik panustaks ?enamikus õppevaldkondades vähemalt kahele keskusele, pidades oluliseks nende enam-vähem võrdset võimekust? (Mati Heidmets, EPL 30. VIII 04).

Näib, et tegelikult peavadki Tallinna ülikooli loojad silmas peamiselt sotsiaal- ja humanitaarerialade laiendamist ja väljaarendamist. Need on odavamad ja mis peaasi, mõnel nimetatud valdkondade teadusharul on juba praegu Tallinnas arvestatav tase ning kolmel alal ? pedagoogikas, demograafias ja majandusgeograafias ? on see rahvusvaheliste hindajate arvates Pedagoogikaülikoolis kõrgem kui Tartu ülikoolis. Mõistetav on ka Teaduste Akadeemiast pärinevate humanitaarinstituutide teadurite tahtmine leida endale rakendust mõnes kõrgkoolis. Dubleerimise suurendamine sotsiaal- ja humanitaarteadustes, näiteks TÜ ajaloo osakonda kopeeriva erialade valikuga ning eesmärkidega ajaloo osakonna loomine TPÜs, nõuab aga samuti vahendeid. Neid võib leida põhiliselt kahel viisil. Esimesel puhul tuleks oluliselt suurendada riiklikku koolitustellimust nimetatud teadusaladel. On ülimalt kahtlane, kas Eesti ühiskond seda vajaks, eriti olukorras, kus paljude arvates on meil puudus just inseneridest ja loodusteadlastest, kutsehariduse vajadustest rääkimata. Lähiaastatel väheneb üliõpilaste koguarv demograafilistel põhjustel. Sotsiaal- ja humanitaaralade ületootmise vältimiseks ei peaks me hariduspoliitikas kartma plaanimajandust.

Kindlasti on eesti rahvuskultuurile hädavajalik võimalikult kõigi humanitaar- ja sotsiaalteaduste uurimine ja õpetamine, kuid paljude nende teaduste õpperühmad on (tulevasi töövõimalusi arvestades) mõistlik hoida minimaalsed ning kindlustada spetsiaalsete rahanduslike meetmetega nende eluspüsimine selleks, et nad ei peaks võitlema RKT suurendamise eest ega värbama tasulisi õppijaid. Sellist väikeste erialade eriliste reeglite järgi rahastamist on rakendatud näiteks Soome ülikoolides. Samal ajal on meil nn väikesi erialasid oluliselt rohkem kui meist neli korda suuremas Soomes.

Teisel juhul, kui riiklik koolitustellimus sotsiaal- ja humani­taar­teadustele oluliselt ei kasva, on nende erialade laien­da­mine Tallinna ülikoolis võimalik ainult Tartu ülikooli koo­li­tus­tellimust vähendades. Tartu ülikooli sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppekavad on rahvusvaheliselt akrediteeritud ja peaaegu kõigi teadustöö on hinnatud heaks või väga heaks. Enamik TÜ filosoofiateaduskonna osakondi töötab aga eelarve puudujäägi tingimustes. Paljude väikeste erialade jätkusuutlikkus on Tartus juba praegu küsimärgi all ja sõltub sellest, kas nende rahastamist muudetakse ülalmainitud viisil. Sellises olukorras tähendaks RKT vähendamine TÜ vastavate erialade hääbumist ja Eesti seni ainsa Universitas?e lõppu. Või siis ühe rahvusvahelisel tasemel teaduskeskuse asemel kahe alamõõdulise tekitamist.

Eesti rahvuskultuurile on elutähtis püsida rahvusvahelises konkurentsis ka teaduse vallas. Mure koduse konkurentsi pärast Eesti ühiskonda ja kultuuri uurivates teadustes on mõistetav. Õnneks on mitte ainult konkurents, vaid ka koostöö paljude Tallinna ja Tartu teadlaste vahel edukalt toiminud. TÜ filoloogid on teinud koostööd väitekirjade kaitsmisel, kraadiõppes ja konverentsidel TPÜ filoloogidega. Hea näitena nimetaksin ka TÜ kunstiajaloo õppetooli, mis on endast tugevama Eesti Kunstiakadeemia kunstiajaloo instituudiga vahetanud õppejõude ja üliõpilasi, korraldanud ühisseminare ning osalenud ühise sihtfinantseeritava teadusteema täitmisel. Lisaks tuleb arvestada, et humanitaarteadustes tehakse tööd enamasti igaüks omaette ja oma isiklikust vaatenurgast lähtudes ning seetõttu on kõik humanitaarteadlased üksteise konkurendid ja kriitikud sõltumata sellest, kas nad töötavad ühes või mitmes asutuses.

Tugev humanitaarteaduste tase Tartu ülikoolis võimaldab Eestis unikaalset interdistsiplinaarsust ja aitab muuseas kindlustada ka seda, et rahvusvahelistuva ülikooli ükski eriala ei muutu ainult võõrkeelseks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming