Kas Eesti kordab vanu vigu?

Kristi Raik, Soome Rahvusvaheliste Suhete Instituut

Ühekülgsest orientatsioonist välispoliitikas Magnus Ilmjärv ja Martti Turtola on hiljuti andnud valusaid vastuseid küsimusele, kas Eesti juhid president Pätsiga eesotsas tegid kõik võimaliku iseseisvuse säilitamiseks aastatel 1939-40. Nüüd on aeg liikuda ajaloo musta pesu pesemisel samm edasi ja teha järeldused tänapäeva Eesti välispoliitikat silmas pidades. Eesti iseseisvuse kaotuse põhjuseid tuleb kahtlemata otsida eelkõige suurriikide poliitikast. Ometi ei saa eitada, et Eesti enda välis- ja sisepoliitika ning meie juhtide otsused mõjutasid sündmuste kulgu. ?Hääletule alistumisele? järgnes pea 60aastane periood, mil selleteemaliseks diskussiooniks ei olnud kas võimalust või tahtmist. Pätsi re?iimi igakülgne mustamine nõukogude ajaloolaste poolt vastandus Eesti pagulaste iseseisvuse aja idealiseeritud tõlgendusele. Pagulaste esmane eesmärk oli arusaadavalt tuua lääne teadvusse Nõukogude Liidu poolt Eesti kallal toimetatud vägivald ja ebaõiglus. Ilmjärve uurimus paljastab aga erakirjades väljendatud kibeduse ja kriitika Pätsi aadressil. Endise välisministri ja suursaadiku Kaarel Pusta sõnul ?mida vähem võõrad sellest asjast [1940. aasta sündmustest] teavad, seda parem meie asjale? (12. mail 1949. a kirjutatud kirjast endisele saadikule Leppikule, ?Hääletu alistumine?, lk 825). Mineviku idealiseerimine jätkus 1990. aastatel, mil taasiseseisvunud Eesti vajas ajaloolisi eeskujusid ja müüte uue riigi alustaladeks. Esimese iseseisvusaja arvustajad tembeldati Nõukogude Liidu kaitsjateks ja riigireeturiteks. Ilmjärv ja Turtola on teinud kiiduväärt tööd selleks, et tõugata eestlasi must-valgest ajastust oma ajaloo kriitilisele ja avameelsele uurimisele.

 

Demokraatia kaitseb iseseisvust

Nii Ilmjärv kui Turtola peavad demokraatia lämmatamist 1930. aastatel üheks oluliseks kehva välispoliitika ja iseseisvuse kaotuse põhjustajaks. Päts haaras võimu 1934. aastal selleks, et takistada vapside võimulepääsu, kuid tema enda autoritaarne poliitika oli lõppude lõpuks väga sarnane vapsidelt eeldatud re?iimiga. Demokraatia hävitati demokraatia kaitsmise egiidi all. Samal ajal õnnestus Soomel säilitada demokraatlik riigikord, kuigi paremäärmuslased tõstsid pead ka seal. Eesti ja Soome võrdlus äratab küsimuse, kas demokraatlik valitsemine tagab paremini riigi iseseisvuse kui autoritaarne. Demokraatia piiramine ilma rahva heakskiiduta nõrgendab paratamatult riigivõimu legitiimsust. 1930. aastatel Eesti rahvas kaugenes riigist, kuna Pätsi re?iim oli rajatud opositsiooni allasurumisele. Nii vapsidel kui ka teistel opositsioonirühmadel oli oma märgatavalt suur toetajaskond. Tolleaegsete rahva hoiakute ja arvamuste kohta on võimatu saada täpset informatsiooni, kuid on teada, et nii parem- kui vasakpoolsed opositsionäärid üritasid pidevalt kritiseerida Pätsi sise- ja välispoliitikat. Seega ei saanud ja isegi ei püüdnud Päts 1939.-40. aastate saatuslike otsuste tegemisel toetuda laialdasele rahva toetusele ja tahtele. Otsused tulid ?okeeriva üllatusena isegi paljudele tollal välisriikides töötanud Eesti diplomaatidele. Autoritaarsel valitsemisviisil võib olla negatiivne mõju välispoliitilisele otsustusprotsessile, ehkki välispoliitika ja demokraatia vahel ei valitse ühest seost. Riikide välissuhted on alati moodustanud mingil määral demokraatia eest ?kaitstud? valdkonna, kus tegeldakse tundlike teemadega ja piiratakse laiema avalikkuse ligipääsu. Samuti on välispoliitikas eriti vajalik tugev juhtimine ja järjepidevus. Kindlakäelise juhi dikteeritud välispoliitika võib olla rahva silmis legitiimne (mainitagu siinkohal näitena Kekkoneni Soomet).

 

Diskussioon on vajalik

Demokraatlikele väärtustele rajatud ühiskonnas peab siiski olema ruumi kriitilisele ja avalikule välispoliitilisele diskussioonile, millega on võimalik mõjutada otsuste tegemist. Peale selle aitab demokraatlik süsteem valida välispoliitika tippu kõige võimekamad isiksused. Pätsi väga nõrk koht oli puudulik välispoliitika tundmine ja vähene sellealane kogemus. Mitmed kogenud Eesti diplomaadid ja asjatundjad esitasid 1930. aastate lõpul presidendile murelikke hinnanguid ja soovitusi, kuid Päts enamjaolt ignoreeris nende seisukohti. Tänane Eesti on selles suhtes kahtlemata paremas seisus: demokraatia ja avalik välispoliitiline diskussioon on kindlalt olemas, vaatamata vajakajäämistele. Poliitiline eliit on olnud välispoliitika kesksete suundade määratlemisel üsna üksmeelne ja järjekindel. Rahvas on suhtunud skeptilisemalt eurointegratsiooni ja osalusse Iraagi missioonis, kuid on siiski valimistel ja euroreferendumil väljendanud oma toetust valitud suunale. Samas ei tohi unustada, et üleminekuaja kiirete reformide üheks kõrvalmõjuks on olnud palju räägitud rahva võõrandumine poliitikast ja riigist. Eesti ei ole siinkohal erand: kodanike usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on paaril viimasel aastakümnel järjepidevalt langenud enamikus lääneriikides ja on eriti madal endise idabloki maades. Selle tendentsiga on paljudel juhtudel kaasnenud äärmuslike poliitiliste rühmade kasv. Võrdlus Teisele maailmasõjale eelnenud perioodiga annab hoiatava näite selle kohta, millised võivad olla võõrandumise tagajärjed.

Üks olulisemaid Pätsi välispoliitika vigu oli see, et ta toetas Saksamaa välispoliitilisi eesmärke ja mängis otsustavatel hetkedel kõik kaardid üheainsa suurvõimu ehk Saksa toetusele. 1930. aastate lõpul kahe imperialistliku suurriigi vahele pigistatud Eesti juhtide hinnangul oli Nõukogude Liit kahest pahast halvem. Eesti välispoliitikas tugevnes seetõttu Saksa-orientatsioon, kuigi ametlikult nimetati seda neutraliteediks. Päts alistus Nõukogude Liidu okupatsioonile usus, et sakslased võidavad sõja ja löövad Nõukogude väed Balti territooriumilt välja.

Saksamaa soovi kohaselt aitas Eesti kaasa Rahvasteliidule rajatud kollektiivse julgeolekusüsteemi lagunemisele 1930. aastate teisel poolel. Paraku karistatakse väikeriike rahvusvahelise õiguse rikkumise eest tihtipeale palju rangemalt kui suuri ? quod licet Iovi, non licet bovi. Nii kaotas Eesti võimaluse saada moraalset tuge rahvusvaheliselt üldsuselt.

Samuti ei järginud Eesti juhid rahvusvahelisi norme 1939. aasta septembris ega 1940. aasta juunis. Vaikne allaandmine vastas Saksamaa ootustele, kuna sakslased ei olnud veel valmis sõjaks idarindel. Kuna Eesti ei otsinud toetust ega avaldanud protesti Nõukogude Liidu ebaõiglaste süüdistuste ja nõudmiste vastu, andis ta ise okupatsioonile formaalse legitimiteedi. Soome seevastu palus 1939. aasta detsembris Rahvasteliidult abi Nõukogude Liidu rünnaku vastu. Hambutu Rahvasteliit ei suutnud pakkuda praktilist abi, kuid soomlastele sai osaks välismaailma moraalne toetus ja lugupidamine.

 

Eesti toetub jälle ühele suurriigile

Eesti välispoliitikat on ka pärast taasiseseisvumist iseloomustanud tugev tendents toetuda ühele suurriigile. USA julgeolekugarantii on Eesti välispoliitika keskne tugijalg, mille võimaliku murenemise üle ei taheta isegi arutleda. Kõigis endise idabloki riikides on lahendamata küsimus, kas multilateraalne rahvusvaheline koostöö ja Euroopa integratsioon tuuakse tulevikus vajaduse korral ohvriks kahepoolsetele suhetele ameeriklastega. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (nagu ka enamik lääne-eurooplasi) ei soovi teha valikut Euroopa ja USA vahel ehk ühistele mängureeglitele rajatud rahvusvahelise süsteemi ja transatlantilise partnerluse vahel. Iraagi kriis aga tõestas, et võib tekkida olukordi, kus sellist valikut ei ole võimalik vältida. Eesti ja teised uued ELi liikmed on nüüd sidunud ennast ELi välis- ja julgeolekupoliitikaga. Sellele vaatamata pole kindel, millise tee nad valiksid, kui liitlassuhe USAga nõuaks tulevikus ELi lõhestavaid otsuseid.

Nagu 1930. aastatel on ka praegu kaalul rahvusvahelise julgeoleku- ja õigussüsteemi tulevik. Suhtumine multilateraalsesse koostöösse ja rahvusvahelistesse normidesse on võtmeküsimus, mis pingestab eurooplaste ja ameeriklaste suhteid. Rahvusvaheline õigussüsteem võib olla sageli ebaefektiivne ja puudulik, kuid see on väikeriikidele ainuvõimalik kaitse suurriikide diktaadi vastu. Tingimusteta partnerlus USAga võib jätta Eesti ilma sellest kaitsest. Pätsi on põhjendatult süüdistatud ka selles, et ta võttis eri aegadel vastu varjatud majanduslikku toetust nii Nõukogude Liidult kui Saksamaalt. Seetõttu oli ta presidendina aldis survele ja väljapressimisele ning pidi oma otsustes vastu tulema mõlema suurriigi soovidele. Tegemist on ka tänapäeval aktuaalse probleemiga: Venemaa püüab pidevalt mõjutada Balti riikide sisepoliitikat, kasutades vahendina muu hulgas salajast toetust üksikutele poliitikutele.

Balti riikide omavaheline koostöö piirdus 1930. aastatel ebaõnnestunud katsetega leida ühist keelt. Ka püüdlused tugevdada viie piiririigi, s.o Soome, Baltimaade ja Poola vahelist koostööd nurjusid tänu huvide ja seisukohtade lahknevusele. Eesti püüdis järgida Soome eeskuju ja siduda end Skandinaaviaga, kuid ei saavutanud sel suunal edu. Eesti suhteid Lätiga õõnestasid iseseisvusvõitluse-aegsed kogemused. Leedu ja Poola vahel valitses territoriaalkonflikt, millesse Läti, Eesti ja Soome ei tahtnud lasta end kaasa tõmmata. Ehk kõige olulisem suhete jaheduse põhjus on aga see, et Balti riikide arusaamad julgeolekuohtudest olid erinevad. Eesti ja Läti meelest oli kõige tõsisem oht Nõukogude Liit. Leedu seevastu tegi lähedast koostööd suure idanaabriga, otsides toetust Poola ja Saksa vastu.

Ka 1990. aastatel sai Balti riikide vahel valitsevaks pigem konkurents kui koostöö. Eesti on ka pärast taasiseseisvumist püüdnud luua põhjamaist imagot ja haakida end lahti Baltimaade grupist. Erinevalt 1930. aastatest kattuvad Balti riikide välispoliitika põhisuunad nüüd selgelt, kuid kokkukuulumistunne on sellele vaatamata nõrk.

Üks rahvusliku küpsuse mõõdupuu on aga võime hinnata avatult ja kriitiliselt oma ajalugu. Ühe müüdi purunemine ei hävita tugevat rahvuslikku identiteeti, vaid toodab tervet enesekriitikat. Vahest kõige tähtsam president Pätsi laguneva müüdi alt paljastuv õppetund on see, et ka väikese rahva ja tema juhtide tehtud valikul on tähtsust. Seetõttu on oluline, et välispoliitika toetuks kriitilisele diskussioonile, mis aitab valida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming