Kas Eesti poliitika on jõudnud punnseisu?

Igast Keskerakonna sammust on näha, et suure tüürimeheta toimetulek on raske katsumus, sest ei tunta end vastutusvõimelise valitsusparteina.

JÜRI SAAR

Peteri printsiibi järgi ollakse tööalaselt punnseisus, kui ametitõusu on blokeerinud keegi, kes on jõudnud oma ebakompetentsuse tasandile ega liigu enam ei üles-, ei allapoole.* Poliitilisse punnseisu võib sattuda erakond või terve poliitiline spekter, kui üleriigiliste valimiste tulemused ja jõudude vahekord ei võimalda moodustada töökindlat valitsust. Praegu on põhjust küsida: kas pärast eelmise valitsuse lahkumist ja uue tulekut 2016. aasta lõpus on Eesti poliitika jõudnud nimetatud seisu, võimalused on ammendunud ning väljapääsuks on vaja muud lahendust?

Esmapilgul kõige rohkem kaotanu, võimult tõrjutud Reformierakond, on tegelikult kõige rohkem võitnud. Nüüd saab see erakond tegelda kaua igatsetud sisekaemuse ja meeleparandusega, laadida patareisid, mis olid pärast 17 aastast võimulolekut tühjaks saanud. Pärast taastumiskuuri ollakse kindlasti märksa tugevam, terasem ja teotahtelisem. Juba ongi mitmel juhtival reformierakondlasel taas tulnud silmadesse sädelus, sest ei pea enam „kilekottidega jahmerdama ja musta valgeks rääkima“. Nende reitinguga pole vahepeal samuti juhtunud midagi halba, pigem vastupidi.

Reformierakonna enda huvides, et saaks toimuda täielik tervenemine, pole liiga kiire tagasitulek, eriti veel valitsuskoalitsiooni uue juhi raskesse rolli. Võimutõbi võib ju kergesti tagasi tulla ja ohtlikumal ning erakonna poliitilist tervist veelgi laastavamal kujul. Erakond valis endale selleks igati sobiva uue, heatahtlikult mõmiseva tasakaaluka esimehe ja loodetavasti tema Ligit tegema ei hakka. Nii et kõige parem on Reformierakonnale jääda piisavalt pikaks ajaks rahulikult opositsiooni ehk poliitilisse puhkekodusse, kõrvale häirivatest vaidlustest ja võitlusest.

Keskerakondlased aga on vastupidiselt pealiskaudsele muljele sattunud halba olukorda, kuigi nad seda ise veel ei adu ja elavad jätkuvalt võimulesaamise eufoorias. Keskerakond pole enam ohtlik opositsioonierakond, vaid viletsa valitsuskoalitsiooni ebakompetentne juhtpartei. Erakonna sees ollakse varjamatult venemeelsete aktiivliikmete (Toom, Stalnuhhin) mõju all: venekeelne valijaskond ja head suhted Moskvaga on präänik ja malakas, millega Ratast ja tema leeri pidevalt ähvardatakse.

Väidetavalt uuendusmeelsel tiival jääb üle ainult longus päi oma Venemaa-meelsete parteikaaslaste üha räigemaid avaldusi ja keelatu-lubatu piiri kompamist pehmendada, ise teades, et siinsed venelased neid mingil tingimusel toetama ei hakka. Ei täna, homme ega ka mitte kaugemas tulevikus. Varasem Tallinna ja Toompea vastandumine oli riigisisene ja parajal määral teatraalne, pigem varjupoksi moodi etendus, kuuludes osana näitemängu Keskerakond vs. Reformierakond. Valitsuskoalitsiooni juhterakonnana on Keskerakond jätkanud varasemat vastanduvat käitumisstereotüüpi, mis avaldus nt Tallinna TVs ja maksumaksja raha eest ülbete valimiskampaaniate tegemises.

Keskerakondlasest maaeluministri kitsefarmi ümber puhkenud ažiotaaž, sundüürnike absurdse teema ülestõstmine pärast veerand sajandit kestnud omandireformi, Repsi vahelejäämine venekeelsele auditooriumile meelepärase sõnumi edastamise ja sellele järgnenud valetamisega jms pole riigimehelik käitumine. Igast sammust on näha, et ilma suure tüürimeheta toimetulek on tema õpilastele raske katsumus.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Ent nad on leidnud endale uue vastasseisutasandi, kus püütakse kujundada välja vastandumine Euroopa Liidule, läänele. Uue vastanduse kohapealsete põhiautorite hulka kuulub Keskerakonna Brüsseli saadik Toom, kes käib regulaarselt Süüria vahet, jutlustab Venemaaga enama arvestamise olulisust ning püüab veenda kõiki, et Venemaa on „paratamatul tõusuteel maailma liidripositsioonile“. Niisugune häbitu mäng Eesti maine ja positsiooniga on ohtlik, eriti kui arvestada rahvusvahelise olukorra ebamäärasust ja tõsiseid väljakutseid, kuid valitsuskoalitsioon pelgab anda sellele selget hinnangut.

Keskerakonna juhtimisel tõusevad üha päevakorda poliitilised küsimused, mille osas on siiani valitsenud läänemaine konsensus. Eestit ähvardab juba ei rohkem ega vähem kui välispoliitiline kursimuutus, mida valitsusjuht ja tema meeskonna liikmed maigutades pealt vaatavad. Keskerakonna justkui uuendusmeelsed tipp-poliitikud peavad udutama ja keerutama, sest Vene-meelsed šantažeerijad jälgivad tähelepanelikult iga nende sõna. Ei maksa unustada, et vaikimine tähendabki nõusolekut. Parim näide põhimõttelageda vassimise ja keerutamise kohta on riigikogu Euroopa komisjoni esimehe Toomas Vitsuti Vikerraadiole hiljuti antud intervjuu Venemaa sanktsioonide teemal.

Keskerakonna küündimatus valitsuskoalitsiooni juhina tuleb esile ka siseriiklikes küsimustes. Keskerakondlasest maaeluministri kitsefarmi ümber puhkenud ažiotaaž, sundüürnike absurdse teema ülestõstmine pärast veerand sajandit kestnud omandireformi jms pole kuskilt otsast vaadatuna riigimehelik käitumine. Või võtkem keskerakondlase Repsi vahelejäämine venekeelsele auditooriumile meelepärase sõnumi edastamise ja sellele järgnenud valetamisega. Isegi riigis võimul olles häirib e-hääletus mõnda Keskerakonna juhttegelast lausa eksistentsiaalselt, sest ilmselgelt ei tunta end siiani vastutusvõimelise valitsusparteina. Igast sammust on näha, et ilma suure tüürimeheta toimetulek on tema õpilastele raske katsumus.

Veelgi rumalamasse olukorda on sattunud uue koalitsiooni väiksemad vennad. Kuigi eelmine koalitsioon lõhuti just ühiste jõupingutustega, käib nende käsi järjest halvemini. Reitingute kõvera nina vaatab nii sotsidel kui IRLil allapoole. Vormiliselt on sotsid koos Keskerakonnaga justkui vasakpoolses leeris, kuid vaevalt saab sotside peavool olla nõus nõnda tugeva vasakäärmuslusse ja venemeelsusse kaldumisega. Kuigi venelaste häälte pärast tuleb midagi kindlasti teha, näiteks osaleda reisisaatjana keskerakondlikul visiidil Süüriasse. Sotside ühe liikme Hvostovi avaliku väitega Vene tankide siinviibimise soodsa rolli kohta Eesti kultuurielule vaevalt sotside ja nende valijate enamus nõustub. Väide on liiga räige isegi juhul, kui autor tegi üksnes provokatiivset nalja.

Sotside tuumiku moodustavad hästi lõhnavad, laitmatute maneeride ja peene aluspesuga poliitikud, mitte mingid küüslaugu järgi lõhnavad kasimata tüübid. Härras-prouas-sotsidele sobib hästi sotsiaal- ja tervishoiuministri Ossinovski võitlus viina- ja õllekuradiga, sest nad ise eelistavad maitsta peeni veine ja šampanjat. Meie sotsid tahavad välja näha tolerantsed ja tsiviliseeritud, nagu näiteks Põhjamaadel kombeks, kuid peavad nüüd valitsuses olles laulma „Internatsionaali“ koos proletaarsete löömameestega. Ja see on kindlasti ebameeldiv, lausa paha, seda eriti sotside vasakintellektuaalsete toetajate silmis – neile räme klassivõitlus kuigivõrd peale ei lähe.

Hoopis hulluks on aga minemas IRLi olukord: lubati Eesti asi püsti hoida, kuid nüüd vangub erakond ise jalgadel sel määral, et kukub kohe pikali. Allakäigu põhjused on lihtsad, lausa elementaarsed. Eelmise valitsuse, mille põhitelje moodustasid kaks paremerakonda, põhjalaskmise peamine au jääb IRLi saatma ilmselt kuni lõpuni. Kuid minna seejärel koos kahe vasakpoolse ja internatsionaalse suunitlusega poliitilise jõuga valitsusse esindama enda väitel parempoolsust ja rahvuslust, kujutab endast võimatut missiooni. Nii saadi küll koht valitsuses koos suure hulga ministriportfellidega, kuid tehingu maksumus võib kujuneda eksistentsiaalselt hukutavaks.

Isamaalisena alustanud erakonna pehkimine on ilmselt ületanud tervenemist lubava piiri, nagu ei aita enam ka gangreeni puhul teatavas staadiumis nakatunud jäseme kirurgiline eemaldamine. Just peataolekust räägivad IRLi juhtide kõik viimase aja sammud. Näiteks sisekaitseakadeemia Narva lähetamise esirinnas olek (Reinsalu) on teinud IRLi mainele suurel määral kahju ja selle sammu toetamisel pole enam konsensust ka koalitsioonis. Rahandusminister Sestri jäägitu toetus 100 miljonit võtvale linnahalli projektile sunnib kulmu kergitama iga majanduslikult mõtleva inimese. Jutt IRLi kiirest uuestisünnist Isamaana ei ole tõsiseltvõetav ning kui erakond tahab jääda ellu, tuleb algatuseks kiiremas korras lahkuda koalitsioonist.

EKRE on ilma kahtluseta poliitilises võitluses olnud võitjate positsioonis. Isa, poja ja Püha Graali juhtimisel kipub EKRE peateemaks jääma võitlus alandatute ja solvatute eest. EKRE on Keskerakonna järel teine ilmselgelt revolutsiooniline (bolševistlik) erakond, edestades selles osas kindlalt ka meie sotse. Nad on valmis kõike olemasolevat purustama, et pärast hakkaks kasvama uus, ilus Eesti võrse. Valimatul viisil sõimatakse EKRE suunalt meie suhteliselt heal järjel ja sõltumatut kohtukorraldust, seatakse kahtluse alla ELi kuulumine, kavandatav Rail Baltic ja muu, sest nende hinnangul on siiani kõik tehtud absoluutselt valesti.

Erinevalt Keskerakonna kaitsealustest, „kohalike vereimejate“ rõhututest (venelased, sundüürnikud) on EKRE kaitse all uue Leviaatani ehk Brüsseli ohvrid. Just EL on nende jutu järgi siinsetelt inimestelt kõik võtnud ja isegi siis, kui praeguseni on Brüssel peaasjalikult eurotoetusi andnud, siis võetavat tulevikus ikkagi kõik suure protsendiga tagasi. Selline on „sügavamõtteline“ ideoloogia, mida on kahtlemata mõnus kusagil bussijaama taga koos paari Sarvikuga arutada, kuid on liialdus uskuda, et see leiab Eestis laiema toetuspinna. Kui suur on EKRE tegelik toetus asjalikumate maainimeste hulgas, näitasid presidendivalimised, s.t isa Helmele antud häälte marginaalne hulk.

Eesti poliitika on tõesti punnseisus ning areng on mitmes mõttes pärsitud. Tõsine mõttekoht saabub pärast kohalikke valimisi, mis on ilmselt mõnele koalitsioonierakonnale katastroofilised. Siis saab ka selgeks praeguse valitsuse edasikestmine, milles on juba praeguse seisuga põhjust sügavalt kahelda. Keskerakond ja sotsid valitsusest lahkumisega ei kiirusta, sest neil pole sellest sammust midagi võita. Mõlemad püüavad võtta võimulolekust, mis vähegi võimalik, sest tulevik nende võimupositsiooni jätkumist ei tõota. Valitsuskoalitsiooni pealõhkuja võiks olla taas IRL, sest just neile on seal jätkamine eksistentsiaalne küsimus.

Mis saaks sel juhul edasi? Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioon on veel ainus läbi proovimata variant, kuid ka sealt pole midagi head oodata. Reformierakond on olnud veel liiga lühikest aega opositsioonis ja näib, et saadakse juba isegi aru, kui hea võimalus see on. Minna koalitsiooni Keskerakonnaga jagelema poleks meelakkumine, pealegi tuleks siis murda mõnda antud lubadust. Esimene reaalne eesmärk Reformierakonnale on Tallinnas võimu võtmine koalitsiooni kaudu, kus pole Keskerakonda. Pealinna Augeiase tallid (nt prügimajandus, munitsipaalkaubandus, munitsipaalmeedia) vajavad hädasti puhastamist.

Tulenevalt eelöeldust peaksid pärast kohalike volikogude valimisi ja praeguse valitsuse lahkumist toimuma erakorralised parlamendivalimised kui poliitilise punnseisu loogiline lahendus. Uued valimised võivad osutuda ainsaks mõistlikuks väljapääsuks tekkinud olukorrast, sest seoses viimase kahe aasta kardinaalsete muutustega poliitikas vajavad meie poliitilised jõud oma legitiimsuse värskendamist. Valijatel tuleb lasta otsustada, kuidas minna edasi.

* Vt Laurence J. Peter, Raymond Hull, Peteri printsiip. Loomingu Raamatukogu 1972, nr 29–31, lk 53.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming