Kas Euraasia on lootus või ähvardus?

Kas on ikka tark jätkata Venemaa tugevat tõukamist liitu Iraani ja Hiinaga ning vene ühiskonna lükkamist veelgi enam duginliku eurasianismi rüppe?

JAAK ALLIK

Vladimir Putin ütles 2002. aasta jaanuaris Poola-visiidil, et Venemaa on Euroopa, mitte Euraasia riik. 2015. aasta mais kirjutati Astanas Venemaa, Kasah­stani ja Valgevene vahel alla Euraasia Liidu loomise lepingule. Kolmeteistkümne aastaga oli üsna läänemeelselt alustanud ning 11. IX 2001 pärast kaksiktornide ründamist esimese riigijuhina Bushile helistanud ning talle abi pakkunud (ja ka reaalselt andnud) Putinist saanud läänele teravalt vastanduva eurasianistliku ideoloogia lipukandja ning USAst, vähemasti propagandasõjas, Venemaa vihatuim vaenlane. Mis juhtus maailma, Venemaa ja Putiniga nende kolmeteistkümne (tegelikult küll Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud veerandsaja) aasta jooksul ning mida kujutab ja kust on pärit Venemaal ametlikuks ideoloogiaks saanud eurasianism, seda uurib ajakirjanik Charles Clover, kes töötas pikemat aega Briti ajalehe Financial Times Moskva esinduse juhina.

Cloveri raamat on fakti- ja tsitaadirohke uurimus viimase sajandi vene mõtteloo eurasianistliku suuna tekkest ja arengust, tõusudest ja mõõnadest, mis on läbi põimitud põnevate ja dramaatiliste persoonilugudega selle kolmest kõige mõjuvõimsamast esindajast – vürst Nikolai Trubetskoist (1890–1938), Lev Gumiljovist (1912–1992) ja Aleksandr Duginist (1962). Raamat põhineb nii eurasianistlike ideoloogide endi töödel kui ka neist kirjutatud uurimustel, paljudel mälestustel ning mis kõige hinnalisem – pikkadel vestlustel ja intervjuudel Venemaa poliitskaala parempoolse äärmuse liidritega alates Duginist ja tema abikaasast kuni meiegi poliitikahuvilistele tuntud nimedeni: Vladimir Jakunin, Eduard Limonov, kindral Igor Rodionov, Anatoli Lukjanov, Modest Kolerov, Gleb Pavlovski, Sergei Kurginjan, Putini oletatav pihiisa Tihhon Ševkunov jpt.

Hämmastav, kuidas nimetatud isikute tegude ja vaadete suhtes oma kriitilisust varjamata on autoril õnnestunud luua nendega usalduslik vestlusõhkkond. Selle ilmestamiseks olgu või Cloveri kirjeldus meile oma sõnavõttude poolest hirmuäratavana tunduvast Duginist, kes 2014. aastal jäi ilma professorikohast Moskva ülikoolis, kui ta ühes intervjuus olevat öelnud ukrainlaste kohta: „Tappa! Tappa! Tappa! Muud juttu olla ei saa. See on minu kui professori arvamus.” Ent Clover kirjutab: „Dugin võis tõesti näha välja nagu dostojevskilik filosoofiahull erak. Tegelikult oli ta lõbus, hipilik ja läbinisti meeldiv sell ning lisaks üks kõige huvitavamaid ja paljulugenumaid intellektuaale, keda olen eales kohanud.” Just oma vestluskaaslaste avameelsuse tõttu on Cloveri raamatus avastuslikku neilegi, kes Venemaa uuemat poliitajalugu on tähelepanelikult jälginud.

Clover paigutab eurasianistliku idee sünni XX sajandi 20ndate aastate algusse, kui tol ajal Viini ülikoolis õppejõuna töötanud Trubetskoi juhtimisel tegutsenud vene emigrantide rühm ilmutas esseekogumiku „Väljaränne itta”, mille sissejuhatuse kohaselt ei ole „venelased ja need, kes kuuluvad nn Vene maailma rahvaste hulka, eurooplased aga aasialased. Ühinedes meid ümbritseva kultuuri ja elu loomuomase elemendiga, ei häbene me kuulutada ennast euraasialasteks“. Sellise tõdemuse aluseks peab Clover vene emigrantide kibedust Euroopa vastu, kui uuspõgenikud (keda oli üle kahe miljoni!) said tunda võõraviha ja elasid pidevas väljasaatmishirmus. On iseloomulik, et eurasianism sündiski just Euroopa-vaenuliku mõttevooluna, kandes võimsalt seda ideed ka praegusel kujul.

Samuti erines see õpetus Venemaale tavapärasest slavofiilsusest ja panslavimist just seetõttu, et keskmes ei olnud mitte suurvene šovinism, vaid idee mongoli pärandi ja õigeusu kiriku pidamisest vene tsivilisatsiooni peaaegu et võrdväärseiks alussambaiks. Nii Trubetskoi lingvistiliste kui ka hiljem Gumiljovi ajalooliste uurimuste objektiks olidki just stepi rändhõimud – mongolid, sküüdid, hunnid, turgid ning Venemaa ametlikule ajalookäsitusele vastupidiselt ka Tšingis-khaani ja Kuldhordi pärandi puhastamine ning ülistamine, sest nood takistasid Venemaad langemast eurooplaste mõju alla, kuna need oleksid temast teinud oma kaubanduskoloonia. Seepärast ei ole eurasianismi idee oma sünnist kuni tänapäevani sugugi otseselt venekeskne, vaid laiem, jõudes viimasel ajal ka õigeusu ja islami ühiste ajalooliste juurte ja tänapäeva eesmärkide uurimiseni. Kusjuures oluline on seejuures 1925. aastal Trubetskoi antud määratlus, et „juba oma loomult on Euraasia ajalooliselt määratud olema ühtne riiklik üksus“.

Nikolai Trubetskoid ja tema sõpra ning mõttekaaslast Roman Jakobsoni tunnevad tänapäeva eesti keeleteadlased peamiselt Juri Lotmani tööde vahendusel just fonoloogia ja strukturaalse lingvistika rajajatena. Vähem on teada temast kui ideoloogist ning isegi poliitikategijast eurasianismi organisatsioonis, mis operatsiooni „Trust“ käigus Tšekaa välisagentuuri poolt osaliselt üle võeti. Oma elu lõpupoole, nähes, et tema eurasianistlikud ideed on leidnud otsese kehastuse stalinliku Nõukogude Liidu näol, hakkas ta ise neisse suhtuma kriitiliselt kui „märki tabanud hirmu­unenägudesse“.

Trubetskoi surma-aastal juba Gulagis vaevelnud Lev Gumiljovi ühendas esimese põlvkonna eurasianistidega 1950. aastate keskel, pärast mõlema mehe sunnitöölt vabanemist aset leidnud tutvumine Pjotr Savitskiga, kes oli Trubetskoi kaastöötajana olnud emigrantlike eurasianistide n-ö parempoolse (nõukogudevastasema) tiiva juht. Gumiljovist kujunes eurasianismi suurim teoreetik. Erinevalt filoloog Trubetskoist oli ta ajaloolane-etnograaf, kes on kirjutanud Venemaa ja stepinomaadide ajaloo kohta neliteist teost, kus mongoli hõime on kujutatud positiivses valguses kui venelaste sagedasi liitlasi, Lääne-Euroopa rahvaid aga riukalike ja õelate rüüstajatena.

Ta rõhutas Euraasia rahvaste vahelist kultuurilist lähedust ning oli arvamusel, et venelased põlvnevad muistsetest stepihõimudest, kel pole midagi ühist Euroopa kultuuriga. Gumiljovist sai mongolite vallutusretkede õigustaja ja objektiivselt ka rahvusluse õhutaja Kesk-Aasias ja Kaukaasias (mitte ilmaasjata pole Nursultan Nazarbajev andnud tema nime Astanas tegutsevale Euraasia rahvusülikoolile!). Gumiljovi ajalugu ongi pigem his story, mis sündis laagriaegade mõtisklustes, kus juurdepääs ajalooallikaile puudus, aga Gumiljovi pole asjaolu, et tema teooriad pole faktipõhised, ka kunagi vaevanud.

Tõsiajaloolased vaatavad tema minevikuvisioonidele pigem kui belletristikale, mis on kahe kuulsa kirjaniku – Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljovi poja poolt ka tõesti kütkestavalt kirja pandud. Tuntud etnograaf Sergei Tšeško ongi öelnud Gumiljovi loomingu kohta otsesõnu, et see on täielik jamps, mida on võimatu tõestada, kuid mida on mõnus lugeda nagu romaani. Selle poolest on Gumiljovi koht vene ajalooteaduses üsna üksüheselt kõrvutatav Lennart Mere ja Valdur Mikita rolliga Eestis. Aga me teame ju omastki käest, kui võima resonantsi leiab selline ajaloolaadne ilukirjandus massiteadvuses.

Nii on juhtunud ka euroasianismiga, millest on allavoolu läinud kommunismiluulu asemel püütud veerand sajandiga küpsetada uut vene rahvast ühendavat ideoloogiat. Tähelepanuväärne on, et Vladimir Putini leksikasse ilmus Gumiljovi nimi ning tema teooria keskne mõiste „passionaarsus“ esmakordselt 2012. aastal (pärast Bolotnaja protestimiitinguid) tema kolmanda ametiaja esimeses pöördumises föderaalassamblee poole. Selles tõlgendas ta passionaarsust kui rahva sisemist energiat, tema võimet liikuda edasi ja kohaneda muutustega.

Paradoksaalne on seejuures, et laagrihaigla barakis lebades „avastas“ Gumiljov passionaarsuse kui inimese erilise irratsionaalse tõukejõu, mis sunnib teda saavutama mingit tarbetut eesmärki, eriti surmajärgset au. Peagi omistas ta sellise jõu tervetele etnostele ning nägi vene rahvust, kelle toimimises on läbi ajaloo olnud tõesti paljugi irratsionaalset, passionaarsuse erilise kandjana. See termin seostub Gumiljovil tihedalt „komplementaarsuse” mõistega, mis tähistab grupi liikmete omavahelise külgetõmbe ja grupi eesmärkide nimel eneseohverdusvalmiduse taset. Jällegi nähtus, millega ilukirjanduses tihti just vene hinge seostatakse.

Läinud kahe vangistuse vahepeal vabatahtlikult rindele ja osalenud Berliini vallutamises, leidis Gumiljov primitiivse Venemaa võidus tehnoloogiliselt kaugelt arenenuma Saksmaa üle järjekordse näite passionaarsusest. Ta kirjutas: „Kultuur on seal, kus inimsuhted äratavad tugevaid ja õilsaid tundeid – sõprus, usaldus, ühised kannatused, patriotism, armastus iseenda ja lugupidamine teiste vastu … Just seda tõelist kultuuri ei olnud Saksamaal piisavas koguses.“

Gumiljovi eriliseks rünnakuobjektiks oli õpetus proletaarsest internatsionalismist, mille kohaselt olid rahvuslikud vastuolud sünnitatud klassivastuolude poolt ning pidid kaduma koos nendega. Gumiljov nägi ajaloo tõukejõududena mitte klasse, vaid etnoseid ja hõime, kusjuures etnose mõiste ei kattu Gumiljovil traditsioonilise rahvuse mõistega. Ta kirjutas, et etnost eristab keelte, usundite ja ühiste ajalookogemuste rägastikust ühine siht või eesmärk ning liikmete valmidus end selle nimel ohvriks tuua (passionaarsus!). See vaatekoht ongi aluseks fantaasiatele Euraasia etnosest (milles on teatav paralleel Brežnevi-aegse uduga nõukogude rahvast kui uuest ajaloolisest ühendusest).

Oma vaadetega rahvusluse prioriteedist klassikuuluvuse ees ning hoiatustega Nõukogude rahvuspoliitika läbikukkumisest sattus Gumiljov ka pärast vangilaagrist vabanemist (1955) dissidentide hulka, sest ametlikule nõukogude ideoloogiale oli igasugune natsionalism, ka vene natsionalism, ikkagi surmavaenlane. Muutus toimus Brežnevi aja lõpupoole, kui ühiskondlikus mõtlemises ja ka kommunistliku partei juhtkonnas hakkasid taas eristuma kaks Venemaa igavest poolust – slavofiilsus (tegelikult vene šovinism) ja läänemeelus (euroopalik liberalism). Ja kuigi tõsimeelse eurasiaadina ei olnud Gumiljov kunagi toetanud kitsast vene šovinismi, sattus ta oma tööde selge läänevastasuse (ja ka antisemiitlusega) ometigi just nn vene partei üheks olulisemaks ideoloogiliseks innustajaks.

On kurb, aga ometi loogiline, et tema isa tapnud ja ema kogu elu vaenanud ning teda ennast ligi kakskümmend aastat Gulagis piinanud nõukogude võimu kokkuvarisemise võttis Gumiljov vastu kui tragöödia. Oma õpilasele, kes teda Nõukogude Liidu lõpu puhul õnnitlema tuli, lausus ta: „Nõukogude võim on tõesti surnud. Ainult põhjust rõõmustamiseks ei ole – riik variseb meie silme all kokku.“ Suhtumine Nõukogude Liitu lõhestas vene dissidentluse. Gumiljov kuulus (nagu ka Solženitsõn ja Zinovjev) selle küll teravalt antikommunistlikku, kuid samal ajal impeeriumimeelsesse poolde, kes nägi Nõukogude Liidu kokkuvarisemises ennekõike „tuhandeaastase riigi“ hukku ning on valmis Stalinitki ülistama selle eest, et ta bolševike poolt 1917. aastal hävitatud impeeriumi taas üles ehitas ja kõik tõsimeelsed kommunistid-internatsionalistid mättasse lõi. Just selles kontekstis on mõistetav ka Putini sageli (ja valesti) tsiteeritud ütlus Nõukogude Liidu lagunemisest kui venelaste jaoks (NB!) XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.

Samalaadset suhtumist esindab ka Gumiljovi vaimne mantlipärija Aleksandr Dugin, kes GRU kindralpolkovniku (hüljatud) pojana oli nooruses samuti silmapaistvalt kommunismivaenulik ja seepärast kõrgkoolistki välja heideti ning pidi tänavapühkimisega elatist teenima. Clover kirjeldab üksikasjalikult ja põnevalt Dugini kujunemisteed põrandaaluste fašismilembeste skinhead’ide kitarriga iidolist meheks, kes Venemaa kindralstaabi akadeemias loenguid loeb ning kelle peateos „Geopoliitika alused“ on paljudele Vene sõjaväelastele ning ka osale poliitikuist öökapiraamatuks.

Loomulikult kaasnes sellega Dugini kirglik pöidlahoid 1991. aasta augustiputšistidele: „Sain aru, et olen esimest korda Nõukogude Liidu poolt, just siis, kui see oli suremas. Ma armastasin seda.“ Ja ka vahetu osavõtt Jeltsini-vastasest Ostankino teletorni ründamisest 1993. aasta oktoobris (õlg õla kõrval skandaalse kirjaniku Eduard Limonoviga). Dugini poliitiline aktiivsus viis ta mitme eurasianistliku organisatsiooni ja parteikese loomisele, mis aga peamiselt osaliste konfliktsuse tõttu elujõuliseks ei kasvanud. Vastupidist saab aga väita tema teoste populaarsuse ja ideede kandejõu kohta.

Erilist huvi pakuvad seejuures Cloveri avastused Dugini läänevastasuse varjus aset leidnud tihedaist sidemeist Lääne-Euroopa parempoolsete ideoloogide ja poliitikutega. Juba noorukina õppis ta ära itaalia keele, et tõlkida itaalia fašismi ühe peaideoloogi Julius Evola teos „Ratsuta tiigriga“ vene keelde. Itaalia politoloogi Franco Ferraresi sõnul on Evola filosoofia XX sajandi üheks kõige radikaalsemaks antiliberaalseks ja antidemokraatlikuks süsteemiks, Evola jüngritest said aga 1980. aastatel palju kurja teinud paremäärmuslikud terroristid.

Saanud 1990. aastal esimese välispassi, sõitis Dugin Pariisi ja kohtus seal Euroopa ühe kõige parempoolsema liikumise Nouvelle Droite kauaaegse juhi Alain de Benoist’ga, kes oli tuntud oma erilise Ameerika-vastasusega. Juba 1992. aasta märtsis toob Dugin Benoist’ Moskvasse kindralstaabi akadeemiasse loengut pidama, kus ta oma sõnade järgi olevat kohtunud kommunismi kokkuvarisemise järel täiesti peakaotanud kindralitega, kes „nägid välja nagu orvud“ ja kellele tuli anda uus ideoloogia ja uus vaenlase kontseptsioon. Seda uut ideoloogiat hakkaski Dugin looma, toetudes seejuures ka oma teistele Euroopast leitud prantsuse ja saksa paremäärmuslastest sõpradele (Jean-François Thiriart, Karl Haushoffer).

1997. aastal ilmuski Dugini põhiteos, mis äratas ellu neoeuroasianismi ja kuulutas USA Venemaa peamiseks geopoliitiliseks vastaseks: „Euraasia impeerium luuakse fundamentaalsel ühise vaenlase põhimõttel: selle eesmärk on tõrjuda atlantism ja USA strateegiline kontroll ning mitte lasta liberaalsetel väärtustel meie üle võimutseda.“ Selles kontekstis käis jutt Euraasiast Dublinist kuni Vladivostokini. Sellise ühenduse ja ühtlasi ka Venemaa rahvusliku taassünni aluseks pidi olema uus Vene-Saksa liit, aga kõneks oli ka võimalus uuest Moskva-Tōkyō teljest, mille saavutamise hinnaks võinuks Dugini arvates olla isegi Kaliningradi ja Kuriili saarte tagastamine.

1998. aasta lõpul korraldati Kremli tellimusel ülevenemaaline 350 000 inimest haaranud küsitlus, n-ö presidendi casting. Saadi teada, et valijad soovivad „sõjaväelaslikke kandidaate, kes räägivad vähe, kuid tegutsevad otsustavalt“.

Aleksandr Vilf / Scanpix

Dugin väitis, et impeerium on ainus võimalus liberalismi pealetungi peatamiseks, sest väljaspool impeeriumi kaotavad venelased oma identiteedi ja kaovad rahvusena. Muutunud samm-sammult Venemaa riigiideoloogiaks, on ettekujutus Euraasiast võtnud poliitilise reaalsuse sunnil mõnevõrra piiritletuma kuju, tema läänepiir jooksvat õigeusu ning katoliikluse ja protestantismi piiri mööda, seega Balti riike, Poolat ja Soomet enam ühisriigi osana ei käsitleta. Küll aga Ukrainat, kus paiknebki nüüd ideoloogilise (ja mitte ainult) sõja piir. Tegemist on seega selgelt Euroopa Liidule vastanduva ühendusega, millel on lõunas ja idas tugev partnerlus Iraani ja Hiinaga.

Poliitilist reaalsustunnet peegeldab ka see, et ei räägita mitte Vene impeeriumi taastamisest, vaid just nimelt Euraasiast, kusjuures seni oma suurima võidu on see retoorika saavutanud Tše­tšeenia sõja lõpetamisega, kui Ahmad Kadõrovile loodi võimalus oma näo päästmiseks mitte alistuda Venemaale, vaid kuulutada oma truudust Euraasiale. Sellega õnnestus eurasianistlikul filosoofil Kremlile tõepoolest ka praktilises mõttes kasulik olla. Samavõrd on sellest filosoofiast kasu aga ka kohalike vene jt kitsarinnaliste marurahvuslastega võitlemisel, kes ähvardavad Venemaa Föderatsiooni habrast ühtsust.

Clover kirjeldab ka Dugini osa Vene-Gruusia kokkupõrkes 2008. aastal ja praegu Ida-Ukrainas, kusjuures just Duginile kuuluvat Novorossija mõiste kasutuselevõtt. Ja kuigi ta vallandati 2014. aastal Moskva ülikoolist ilmselt Putini heakskiidul, kehtib tema ja Venemaa riigivõimu vahel vahekord, mida ta ise kirjeldas 2007. aastal järgmiselt: „Seetõttu muutub Putin minu arvates üha enam Dugini moodi või viib vähemalt ellu programmi, mida olen loonud kogu elu … Kui temast saab sajaprotsendiliselt Dugin, saab ta ka sajaprotsendiliselt Putiniks.“

Cloveri raamatu kõige huvitavamaks osaks ongi analüüs, miks läänesõbraliku Jeltsini välja valitud järeltulijast on saamas Dugin ning miks temast ehk siiski Duginit ei saa? Teose selle osa peategelasteks on kaks meiegi Venemaa-huvilistele hästi tuntud nime – poliittehnoloogid Gleb Pavlovski ja kauaaegne (2000–2012) Kremli sisepoliitika juht Vladislav Surkov. Nagu paljud teisedki objektiivsed lääne vaatlejad, näeb ka Clover Venemaa-USA teravas vastasseisus mõlemapoolset süüd. Ta konstateerib, et Gorbatšovi-aegsete liberaalse demokraatia unistuste ja illusioonide lõpuks sai 1993. aastal Jeltsini autoritaarne võimupööre, mis tipnes demokraatlikult valitud parlamendi tulistamisega.

Selle sammu paratamatust isegi aktsepteerides juhib Clover tähelepanu asjaolule, et Jeltsin võttis seejärel ise üle oma vastaste strateegia ja ideoloogia ning lähenedes natsionalismile eemaldus liberalismist. See tipnes häbiväärse sõjaga Tšetšeenias. Järgnes räpane kokkumäng oligarhidega, mis kindlustas küll Jeltsini tagasivalimise 1996. aastal, kuid viis paratamatult ka kapitalismiillusioonide hävimiseni 1998. aasta augustis aset leidnud finantskollapsi ja rubla kokkuvarisemisega.

Edasi jäi haigel ja purjus presidendil vaid mure oma naha päästmise pärast ning algas operatsioon järeltulija leidmiseks, kus põhikriteeriumideks olid amnestia tõotamine Jeltsinile ja tema perekonnale, jõustruktuuride lojaalsuse tagamine ja suutlikkus võita demokraatlikel valimistel. Pavlovskilt saadud info põhjal avab Clover selle operatsiooni tagapõhja. Nimelt korraldati 1998. aasta lõpul Kremli tellimusel ülevenemaaline 350 000 inimest haaranud küsitlus, n-ö presidendi casting. Saadi teada, et valijad soovivad „sõjaväelaslikke kandidaate, kes räägivad vähe, kuid tegutsevad otsustavalt“. Oli ka etteantud valikuvariantidega küsimus „millise filmitegelase poolt te eelseisvail presidendivalimistel hääletaksite?“. Kõige populaarsemateks vastusteks olid marssal Žukov ja Max Stirlitz, peategelane seriaalist „Seitseteist kevadist hetke“ – stoiline, kuid inimlik nõukogude mehelikkuse eeskuju.

Selleks hetkeks oli sõelale jäänud vaid kaks nime – peaminister (ja endine julgeolekuülem) kindral Sergei Stepašin ja tolleaegne FSB ülem alampolkovnik Putin. Poliittehnoloogidel oli mure: kuidas müüa valijatele kedagi julgeolekumeestest, mis oli ehk kõige ebapopulaarsem elukutse toonasel Venemaal. Nüüd aga paigutus kõik omale kohale – nad vajasid KGB agenti, kes oli töötanud Saksamaal! 14. märtsil 2000, pärast Putini valimist presidendiks, avaldas ajaleht Kommersant pildi gestaapo mundris Stirlitzist allkirjaga „Stirlitz – meie president“.

Edasi järgnesid juba lääne vead. Nad ilmselt ei hinnanud, et too mees valiti just seepärast, et ta oli töötanud Saksamaal, seega näoga ikkagi Euroopa poole. Clover kirjutab: „Valge Maja poliitika näitas täielikku põlgust Putini USA-meelsete sammude vastu, mis tekitas ebamugavust isegi USA ametnikes. Muster oli tuttav: Gorbatšov, Jeltsin ja viimaks Putin alustasid kõik oma ametiaega Kremli sõbralike sammudega Ühendriikide poole. Kõik need andsid tulemuseks ükskõikse õlalepatsutuse ja tõrjuva haigutuse Washingtonilt. Clover peab Venemaa jaoks ebasõbralike sammude all silmas lääne avalikku toetust värvilistele revolutsioonidele Gruusias ja Ukrainas ning Balti riikide vastuvõtmist NATOsse.

Putinit ja Venemaa jõudu hambaid näidata aga ilmselt alahinnati. Järgnesid 2008. aasta sündmused Lõuna-Osseetias, mille kohta Clover tõdeb enesestmõistetavalt, et sõja päästis valla Gruusia, rünnates 2008. aastal ööl vastu 8. augustit raskesuurtükkidega Tshinvalit, mistõttu polnudki Euroopa liidrid nõus USA sooviga karistada Venemaad järgnenud hämmastavalt eduka sõjalise avantüüri eest.

Sai ilmseks, et Venemaal oli kujunenud Weimari vabariigi sündroom ning suur osa rahvast ihkas revanši külma sõja kaotusjärgsest põlvilisurutusest. Kakskümmend aastat pärast külma sõja lõppu oligi kujunemas uus ametlik ideoloogia, milles liberalism kõigis selle ilmingutes – poliitkorrektsus, sallivus, samasooliste õigused, mitmekultuurilisus – oli võtmas rahva teadvuses sama verise vaenlase kohta, mille Nõukogude Liidus oli hõivanud kapitalism.

Aga ka sellest polnud lääs suutnud veel vajalikke järeldusi teha ning algas Ukraina Euroopaga liitmise operatsioon, milles valiti selgelt Venemaale vastandumise tee, andmata endale aru, et Venemaale on punane joon igasugune vihje NATO liikmesuse andmisest endistele liiduvabariikidele peale Baltimaade. Ukraina sündmusi analüüsides ületab Clover meie propagandistide vastuvõtuläve tõdemusega, et „kuigi Donetski ja Luganski elanikkond ei olnud varem separatistlik, vahetas rahvas poolt Ukraina vägede ägedate pommirünnakute all“. Ta analüüsib pikemalt ka Maidanil toimunud ja võimuvahetuse päästikuks osutunud tulistamist, üheks allikaks ka Urmas Paeti ja Catherine Ashtoni kurikuulus telefonikõne, millest järeldus, et nii mässajad kui ka politseinikud olid tapetud laskudega samadest relvadest. Cloveri järeldus on, et snaipreid oli ilmselt tegutsemas mõlemal poolel.

Eurasianismi suurimaks teoreetikuks kujunenud Leo Gumiljov koos kirjanikest vanemate Anna Ahmatova ja Nikolai Gumiljoviga. On kurb, aga ometi loogiline, et tema isa tapnud ja ema kogu elu vaenanud ning teda ennast ligi kakskümmend aastat Gulagis piinanud nõukogude võimu kokkuvarisemise võttis Gumiljov vastu kui tragöödia.

Wikimedia Commons

Tulevikuennustustest Clover hoidub. Küll juhib ta aga tähelepanu sellele, et Putini ajastu poliittehnoloogiliseks tuumaks on saanud võime taibata, kuhu ühiskond suundub ja jõuda sinna kiiremini, kusjuures presidendi poliitiline autoriteet on peamiselt seotud probleemide lahendajana ja vahekohtunikuna eliidi erimeelsustes. Järeldan siit, et selline olukord paneb läänele (ja ka meile, kes me võimaliku kokkupõrke eesliinil asume) erilise vastutuse – kas on ikka tark jätkata Venemaa tugevat tõukamist liitu Iraani ja Hiinaga ning vene ühiskonna lükkamist veelgi enam duginliku eurasianismi rüppe?

Kui otsida Cloveri raamatust aga otseseid järeldusi Eesti jaoks, siis on neid ehk kaks. Hiljutises kommunismi-natsismi diskussioonis tehtud katsed siduda ühte punti kommunism, marksism, stalinism ja nüüdisaegne „kremlimeelsus“ on täiesti asjatundmatud. Juba veerand sajandit ei kavatse Kremlis küll keegi enam kommunismiidee pärast barrikaadidele viskuda. Ja teiseks – meie kodukootud Euroopa Liidu vastased (ma ei pea silmas poliitikuid) ei anna endale ilmselt aru, et pisikeses globaliseerunud maailmas on siin ilmanurgas vaid kaks valikut – kas Euroopa Liit või Euraasia Liit.

Poliitikud, kes soovivad euroopalike väärtuste vastu võitlemisega endale hääli koguda, mõjuvad oma mõtteavaldustes aga lausa erakordselt eurasianistlikena. Jäägu lugeja arvata, kas tsitaat, millega artikli lõpetan on pärit Aleksandr Dugini, Mart Helme, Vladimir Putini või Varro Vooglaiu sulest (vastuse sellele leiate kõnealuse teose 444. leheküljelt): „Me näeme, kui paljud Euroatlandi riigid lükkavad tagasi oma juured, teiste seas kristlikud väärtused, mis moodustavad lääne tsivilisatsiooni aluse. Nad eitavad moraalseid põhimõtteid ja traditsioonilisi identiteete, rahvuslikke, kultuurilisi, usulisi ja isegi seksuaalseid identiteete. Nad viivad ellu poliitikat, mis võrdsustab suurpered samasooliste partnerlusega, usu Jumalasse usuga saatanasse.“

PS. Tahaksin tänada kirjastust Tänapäev väga olulise ja huvitava teose ilmutamise eest. Aga üha enam hakkab häirima, et vene ja nõukogude problemaatikat ja olustikku käsitlevate ingliskeelsete teoste tõlkijad ja toimetajad ei valda piisavalt vene keelt ega tunne ka ajastut. Kõnealuse teose puhul saaks näidetest uue artikli kirjutada. Olgu või tuntud vene galeristi ja poliittehnoloogi Marat Gelmani (ka meil hästi teatud dramaturgi Aleksandr Gelmani poja) nimetamine Guelmaniks. Kõige kurvem aga on katse tõlkida Ossip Mandelštami hukule viinud luuletus „Kremli mägilane“ joonealuse proosatõlke abil inglise keelest, kuigi oleks piisanud vähesest guugeldamisest, et leida üles ajakirjas Vikerkaar nr 9 1988. aastal ilmud suurepärane Märt Väljataga tõlge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht