Kas ikka hinnata teadust numeroloogia ja maagia toel?

Peeter Espak

Meie parim humanitaarteaduslik ajakiri on endiselt Akadeemia ja õnneks ei ole selle toimetus üritanud ennast nõiakunstiga tähtsaks teha. Jüri Alliku teadlaste tasemest rääkiv ja illustreerivat kontekstist välja rebitud graafikut sisaldav arvamusartikkel 17. septembri Postimehes kandis pealkirja „Humanitaaride hälin ja raev”. Mõistan nüüd meie presidendi kontrollimatut viha Twitteris tendentslike kontekstiväliste graafikute ja väidete vastu. Kuid viha pimestab ja lisaks viitab ka sellele, et vihatu on kadestamistväärt või isegi armastatud. Lugedes kangastus silme ette hoopiski muinasjutukujutis kelmikalt naeratavast maagist, kellel on peas võlurimüts, käes võlukepike rakendamas salapärast numeroloogilist nõiakunsti oma tsiteeringute mitmekordistamiseks. Rahvale serveeritakse seda nõidust aga kui numbriliselt kontrollitavat religiooni, milles kahtlejaid ähvardatakse põrgu ja igavese hukatusega. Vihastamine on asjata, nõiakunsti olemuse saab alati paljastada lihtsa kaine loogika ja arutelu abil. Maag saab tavaliselt selle peale küll ise vihaseks, kui tema nipid on läbi nähtud, ja üritab kindlasti oma oponenti ka needuse alla panna. Tõenäoliselt ei osutu see lihtsaks – eriti siis, kui on võrdluseks tuua päris argumente. Tahaks loota, et teadlaskonna noorem põlvkond ei lase ennast heidutada mõnitustest, alavääristamisest, endise ideoloogia rünnakutest ja ähvardustest projekte mitte rahastada ning hakkab üha julgemalt avalikkuses sõna võtma. Olgu teadlane ateist, kristlane, füüsik, anarhist, geoloog, konservatiiv, loodusesõber või insener, kõiki neid peaks ühendama ka Toivo Maimetsa poolt uues emakeelses raamatus „Teaduse teed” öeldu (Ilmamaa, 2012, lk 254): „Suurim sõber on tõde!”. Kui kellegi tõde ei ole võib-olla ka õige ja mõni teine suudab selle omakorda parema tõega ümber lükata – siis nii peabki olema. Ka vale argument aitab kaasa tõesema esiletoomisel, sest oli põhjust selle ümberlükkamiseks. Miks mitte ei võiks ka dialoog olla humoorikas, selline, mis teeb lugejatele heameelt ega too maailma juurde uut kurjust.

Ka Alliku kirjutatus on üht-teist, millega peab nõustuma. Eriti tema väide: „Kui veidi suuremalt mõelda, siis on Eesti kirjanduses, kunstis või ajaloos piisavalt palju sellist, mis õiges pakendis on ka teistele rahvastele ja kultuuridele huvitav, õpetlik ja kordumatu”. Tõepoolest on teadlane ainult see, kes oma teadustulemused ka avaldab ja neile teiste teadlaste kinnituse (või ka ümberlükkamise) ja tunnustuse leiab. Ka viidatavus on üks osa sellisest kinnitusest, kuigi viidete hulk teatavas andmebaasis ei näita mitte kunagi teadlase tõelist panust oma erialasse ega ka ühiskonda. Kuid „pakendamisel” tuleb siiski vältida faktide ja andmetega manipuleerimist, muidu ei ole enam tegu teadusega, vaid hea õnne peale ette võetud ja keelatud vahenditega kalapüügiga, mille eest inspektor peaks trahvi tegema.

Humanitaarteaduse hindamisel kasutu andmebaas

Alliku väide, et Web of Science (WoS) peegeldab humanitaarteaduste kvaliteeti, on küüniline ja ekslik. Seal kajastuvad tihtipeale USA (tihti ka madala kvaliteediga) sotsiaalteaduslikud ajakirjad ning maailma humanitaarteaduste väljaannete paremik puudub väga suures osas. Seda, mida kujutavad endast paljud sotsiaalteaduslikud väljaanded, näitas ka väga kujundlikult matemaatikaprofessor Alan Sokal oma pseudoartikli probleemideta avaldamisega väidetavas kvaliteetajakirjas Social Text. Luges ainult see, et tekst tundus keeruline ja selle oli koostanud suur autoriteet – järelduste paikapidavust ei kontrollinud aga keegi. Siiani ei ole suurt midagi muutunud: pseudoteaduskoolkondi on kogu maailm täis. Loomulikult saavad nad oma autoriteedile rõhumiseks eelkõige kasutada üksteise tsiteerimist ja retsenseerimist sama mõttevoolu kolleegide poolt.

Ainult vähesed Euroopa humanitaarväljaanded on registreeritud ameerikalikes andmebaasides, sest viimaseid ei ole teaduse hindamisel maailma tippülikoolides lihtsalt vaja. Seega on rahvusvaheliselt tuntud humanitaarteadlaste töö küll teatud määral WoSis kajastatud, kuid seal on viidatud tihti eestikeelsetele väljaannetele või siis ajakirjadele, mida antakse välja USAs. Humanitaaria indeks (Arts and Humanities Citation Index) sisaldab kõigest 1395 nimetust. Arvestades näiteks, et assürioloogiateaduslikke perioodilisi väljaandeid on ehk juba sadakond ja raamatuid ilmub peaaegu iga päev, siis võib ette kujutada, kui tõsiseltvõetav on see indeks indikaatorina. Ka paljud USA tippväljaanded ei pea vajalikuks WoSis olemist, osa kas või seetõttu, et aastas ilmub heal juhul üks number. Google Scholari andmebaas muutub tõepoolest üha paremaks ja sealt on hea leida uut infot, kuigi seal on ikka puudu valdav osa humanitaaralade tähtsast kirjandusest.

Eesti humanitaarteadust peaks hindama eelkõige rahvusvaheliste standardite järgi – mitte aga pealesurutud maagia ja numeroloogiaga, kus tulemusi hakkab näitama see, kui palju jõuab üks eesti teadlane oma kolleegi eestikeelsetes või ka andmebaasi kuuluvates ingliskeelsetes ajakirjades vastastikku tsiteerida. Euroopa tippülikoolides hinnatakse kvaliteeti erialapõhiselt ja tunnustatud on see teadlane, kes on oma erialal edukas, mitte aga see, kes kuskil teiste teaduste andmebaasides laineid lööb ja maagiaga tegeleb. WoSi indikaatorina kasutamine väljaspool reaal- ja sotsiaalteadusi on tõenäoliselt teatud kildkonna meisterlik katse iseennast upitada. Selle portaali näol on tegu Thomson Reuters’i korporatsiooni ühe äriettevõtmisega, mis muu hulgas koostab ka ülikoolide edetabelit. Siit võib ka mõista, miks mõni ringkond on sihiks seadnud just kajastuse selles andmebaasis, nimelt saab siis uhkelt ajalehes Krugmani kombel vehkida tähenduseta tabelitega ja väita, et jälle oleme paari koha võrra tõusnud.

Hindame teadust äriettevõtte andmebaasi alusel

Nii arvab ka üldsus, et ära on tehtud suur töö, kuigi reaalset tulemust ja kasu Eestile või ka teadusele ei ole. Kuna tegu on ärilise ettevõtte andmebaasiga ja mitte rahvusvahelise teadusorganisatsiooni registriga, siis on tõenäoliselt ka selle eelistamine hindamisel võrdne ühe eraettevõtte monopoolse seisundi korruptiivse omaksvõtmisega. Euroopa andmebaas ERIH on aga lihtsalt ajakirjade loetelu. Kas ei peaks juhtima säärastele hindamiskriteeriumidele ja ka Eestis teadusraha jaotavate asutuste võimetusele garanteerida paljude humanitaarvaldkondade teadusprojektidele õigusaktidega nõutud sõltumatud, faktiliselt täpsed ja arvestatavad retsensioonid õiguskantsleri tähelepanu?

Palju parem viis teadlase hindamisel oleks aga see, kui nii iga teadusprojekti kui ka ametissevalimise juures esitaks teadlane ise lühikokkuvõtte oma paarist tähtsamat viimase aja teadussaavutusest, kus muu hulgas ka viidete kaudu näidatakse ära, kuidas tema töö on mõjutanud teadust päriselt või, miks mitte, toonud reaalset kasu ettevõtluses. Kui teadlane toob oma saavutustena välja uuringud, mis on rakendatavad heal juhul kuskil meelelahutusajakirjas väikese nupukesena või seisnebki teadus lihtsalt sisutute graafikute vorpimises, saab ka hindaja sellest aru. Sada viidet mõnele mitte midagi avastanud artiklile samasuguste mitte midagi avastavate teadlaste poolt kaotab seega ära igasuguse mõtte. Samamoodi ei saaks sellisel juhul 30 autoriga koos avaldanud ja ainult pisirolli mänginud teadlane omistada teiste inimeste tööd iseendale lihtsalt seeläbi, et keegi on viidanud suure autorite kollektiivi tööle. Oluline peaks olema reaalne panus, päriselt saavutatud tulemused, mitte kunstlikult tekitatud illusioon.

Alliku esitatud graafik WoSis kajastatud artiklite kohta ei näita mitte meie humanitaarteaduse taset, vaid eelkõige eestikeelsete ajakirjade hulga kunstlikult tekitatud kasvu allikana kasutatavas andebaasis. Tõenäoliselt naeravad sellise arutluskäigu varsti välja ka soomlased, kellele Eesti olevat kohe-kohe artiklite arvult järele jõudmas, sest tegu on lihtsalt statistilise manipulatsiooniga. See ei tee teisi eestikeelseid ja pikkade traditsioonidega ajakirju mingilgi määral kehvemaks, kui on seda WoSis kajastatavad. Meie parim humanitaarteaduslik ajakiri on endiselt Akadeemia ja õnneks ei ole selle toimetus läinud seda teed, et üritaks ennast nõiakunstiga tähtsaks teha. Soome teadlased aga avaldavad omi tippuurimusi oma eriala tippväljaannetes – ja mitte seal, kus soovib Allik. Loodetavasti teevad seda edaspidi ka lätlased, kes oleks Alliku graafiku kohaselt justkui metslasrahvas ilma oma keele ja kultuurita.

Tõenäoliselt on ehk mõned praeguseks jõudnud arusaamisele, et minul ja minu erialal tõenäoliselt avastusi pole – hälisevad ja raevutsevad niisama. On häbiväärne iseennast upitada, sest töö peaks kiitma tegijat. Asja olemus vist siiski nõuab seda, et kas või ennetada mahategevaid kommentaare. Olgu siis toodud juhuslikult paar uuemat näidet. Amar Annus tõestas sel suvel (üksinda!) veenvalt, et üks Louvre’i muuseumis Sargon II (721–705 eKr) trooniruumis asuv kuulus skulptuur kujutab kuningas Gilgameši – seda muistsete tekstide rekonstrueerimisel saadud uue matemaatilise teabe abil. Artikkel ilmus sel aastal Prantsusmaal ajakirjas Nouvelles Assyriologiques Brèves et Utilitaires, mis on oma ala üks olulisemaid väljaandeid, kuigi ei kajastu WoSis. Kaks hispaania teadlast räägivad näiteks ühes Saksamaal ilmunud artiklis osalt minu tagasihoidlikule tööle tuginedes, et on suutnud tuvastada Egiptuse Giza suure sfinksi nime tähenduse. Kas neil on õigus, ei oska veel öelda – igal juhul ei tee artiklit olematuks asjaolu, et see on kirjutatud saksa keeles.

Sellises töös seisnebki meie humanitaarteadlaste reaalne panus. Suuri ja väikesi avastusi tehakse kogu aeg. Sisu ei ole aga numeroloogias või tulemuste religioosse maagia abil õhku täis puhumises, vaid nende reaalses olemasolus. Humanitaarteadus põhineb nagu loodusteadusedki eelkõige faktidel ja nende põhjal loodud teooriatel, mitte sotsiaalteaduslikel konstruktsioonidel, mille reaalsust ei ole tihtipeale võimalik kontrollida ja mille tõesust kinnitavad vahel ainult õhust võetud arvud ja mitte midagi tähendavad graafikud ja küsitlused. Maagia ja numeroloogia olemust uurib teaduslike meetoditega aga religiooniteadus, mis ei ole kunagi ise maagia ega ka numeroloogia.

Seksikas pealkiri, 60 autorit ja teadus tuleb!

Samas muidugi peab tunnistama, et naise kehamõõtude hindamine kvantitatiivsete näitajate kaudu kokku rohkem kui 60 autoriga Jüri Alliku osalusel valminud artiklis „The Attractive Female Body Weight and Female Body Dissatisfaction in 26 Countries Across 10 World Regions: Results of the International Body Project I.” (Atraktiivne naise keha kaal ja naise kehaga rahulolematus 26 riigis üle 10 maailmaregiooni: rahvusvahelise keha projekti tulemused I) (Personality and Social Psychology Bulletin 36/2010) on olnud mitmeski mõttes tulemuslik ja piireületav. Juba väga innovaatilised on sissejuhatavad laused: „Isiku füüsiline atraktiivsus võib omada kaalukat mõju tema sotsiaalsetele kogemustele” (lk 309) ja „välimus on samuti inimestele paljudes kultuurides oluline (elu)kaaslase valikul” (lk 310). Neile tõdemustele viisid mitmed teadlased ja nende uurimused, millele nimetatud artiklis ka viidatakse. Lõpuks jõutakse järeldusele, et lääne meedia mõjupiirkonnas on naisterahvad üha enam hakanud omale soovima modellilikku kõhna keha ja see on problemaatiline (lk 321). Kui ka bibliomeetriateadus ehk ennustab ette Nobeli preemia laureaate, siis peab tunnistama, et vähemalt osas sotsiaalteadustes paistavad neist mõned viimasel ajal silma just mittemidagitähendavate ja kontekstiväliste graafikute produtseerimisega.

Humanitaarteadlaste töödele viidates väidab aga Allik: „Tuleb endale aru anda, et sellised pikantsed faktid, pedantlik statistika või mõne väärtteose tõlke kommentaar keeles, mida vähesed mõistavad, jätab enamiku haritud inimesi siin planeedil üsna külmaks.” Küsiks aga hoopis seda: kumb on Eesti riigile ja teadusele olulisem, kas Märt Läänemetsa kommenteeritud tõlge Sun Zi „Sõja seadustest”, milles sisalduvaid tarkusi saavad emakeeles („mis jätab enamikku haritud inimesi siin planeedil üsna külmaks”?) omandada nii meie riigikaitsjad kui ärijuhid või on meie rahva kestmajäämisele olulisemad tõdemused naise keha mõõtmete retseptsioonist meie koduplaneedil? Pealegi võib 60 asemel selle peale tulla ka üks humanitaar ilma igasuguste uuringuteta kainet mõistust kasutades.

Suhtekorraldajate ja psühholoogiliste nõustajate ülikool

Kahtlemata õigel suunal olevat kõrgharidusreformi kritiseeris Allik aga väitega, et Eestis kaduvat selle tulemusena „võimalus emakeeles õppida kõige populaarseimaid erialasid – juurat, majandust, suhtekorraldust ja psühholoogiat. Või need ongi plaanitud sõjalise operatsiooni paratamatud tsiviilohvrid?” (Pm 14.11.2011). Samas küsib ta oma vastses arvamuses (kas uurimusele Marie Underist viidates?) „tasuks veelkord mõelda, kas ikkagi on nii erutav teada saada, mida mujal maailmas tundmatu poetess kirjutas oma noorpõlves päevaraamatusse”. Ei taha üldse olla irooniline, kuid kas maksumaksja ikka peaks iseenda alavääristamise eest maksma? Kui oma rahvas ning emakeel pole oluline, sest nagunii seda mitte keegi välismaal ei oska, ja koduriik on ka mõistmatu, siis mis annab õigustuse nõuda selleltsamalt alaväärselt rahvalt vahendeid enda ülalpidamiseks? Kas toob numeroloogia meile majanduskasvu ja aitab säilitada meie kultuuri, kasvatab meile häid ajakirjanikke ning ühiskonda mõistvaid sotsiolooge ning õpetajaid?

Lennart Mere viimasest telepöördumisest presidendina 2001. aasta 7. oktoobril ei ole paremaid sõnu iseloomustamaks just seda, kuhu on Eesti teaduslik ja ka ühiskondlik mõte praegu kaldu. Kuid Meri andis ka lootust, et eesti rahvas ei lepi sellega mitte kunagi: „Ma tahaksin veel kord rääkida sellest, et me seisame ristteel. Eesti on loonud endale head võimalused. Neid häid võimalusi tuleb teostada ja neid tuleb teostada targasti. See, mis mulle muret teeb, on Eesti liigne enesekindlus ja meie kummaline suhe haritlaskonda. Haritlaskond on see osa rahvast, kes kannab südames muret tuleviku pärast. Haritlaskond näeb kaugemale, haritlaskond teab, missugused probleemid varitsevad meid kümne ja kahekümne aasta pärast. Sellepärast on nii rõõmutu rääkida täna, et Eestis on maad võtmas tõusiklikkus. Seesama tõusiklikkus, mis ei olnud võõras ka meie vabariigile enne Teist maailmasõda. Kuid küsige oma vanemate käest, kes oli Teise maailmasõja eelses ajakirjanduses kõige tuntum nimi. See oli Gori, kes lakkamatult naeruvääristas kõiki neid tõusikuid, tänu kellele on meie Lollideküla tõusnud. Kord oli president Päts nii kergemeelne, et laskis endale lennukiga Taanist värskeid kartuleid tuua. Nagu näete, 60 või 70 aastat hiljem ei ole see ikka veel meelest läinud. Eesti ei ole mitte kunagi olnud maa, kes lepiks tõusikutega.”

Võtkem suurmeest kuulda nii ühiskonnas üldiselt kui ka teadlaskonnas! Ei loe mitte see, et Lollidemaa majal on tosin uhket torni, ülekullatud, kuid vihma läbilaskev katus ja aias lõrisevad vihased verekoerad. Ehitagem ikka omale kodu loodussäästlikult emakeelsele kodumaale, selline, kus on hea elada, mille üle naabrid ei irvitata ja mille vundament on kindlal alusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming