Kas keegi mäletab veel

J?Lipping

Kui Antonio Negri 7. aprillil 1979. aastal Itaalia võimude poolt arreteeriti, võis nii mõndagi vaatlejat tabada ootamatu déjà-vu. Tõepoolest, veidi enam kui pool sajandit varem oli Mussolini valitsus peamiselt samade süüdistuste alusel – „relvastatud rühmitustesse kuulumine” ja „relvastatud vastuhakk riigile” – vangi mõistnud Itaalia Kommunistliku Partei (PCI) rajaja ja tänapäeva postmarxismi inspiratsiooniallika Antonio Gramsci.  Kui toona lausus süüdistaja oma kuulsa fraasi „Selle aju töö tuleb peatada kahekümneks aastaks”, siis seekordse aktsiooni taga oli soov „jätta kalad ilma veest, milles nad ujuvad” – kaladeks olid siin muidugi Punased Brigaadid, kelle kurikuulus tegutsemine tipnes aasta varem Itaalia kristlike demokraatide juhi ja endise peaministri Aldo Moro röövimise ja tapmisega. Kuigi Negri polnud sugugi ainus haarangu käigus vahistatud intellektuaal – sama saatust jagasid mitmed tema kolleegid Padua ülikooli poliitikateaduste instituudist ja kokku umbes sadakond inimest – kujunes edasiste sündmuste keskseks tegelaseks siiski just tema. Hüsteeriline meedia ristib ta varmalt kurjuse õpetajaks (cattivo maestro) ning kohtuvõimude inkvisiitorlik poos, ebamäärane segu kättemaksust, paranoiast ja võhiklusest, võimendab üldist ebatervet õhustikku veelgi. Vahistamiste eesmärgiks oli sisendada ühiskonna silmis süükaaslust Negri-suguste ideoloogide avalike väljaütlemiste ja Punaste Brigaadide äärmusliku terrorismi vahel – ning sedasi, külvates paanikat, lõigata kuulekust. Õigupoolest oli kogu see intellektuaalide „ennetava kinnipidamise” afäär (protsessi pidev edasilükkamine, süüdistuste muutmine, tõendusmaterjali moonutamine jne) riiklikuks vastumeetmeks parlamendiväliste liikumiste neutraliseerimisel – ettevõtmine, milles mängis kahjuks kaasa ka PCI. Parlamendiväliste radikaalsete liikumiste teke ja nende vastandumine nn ametlikule töölisliikumisele oli suuresti tingitud ametiühingute ideoloogilise liitlase PCI (lõppkokkuvõttes nurjumisele määratud) initsiatiivist teha nn ajalooline kompromiss (compromesso storico) – eesmärgi nimel moodustada liit kristlike demokraatidega ja pääseda valitsusse, pidi partei lahti ütlema radikaalsetest liikumistest oma vasaktiival. See Enrico Berlingueri dikteeritud kurss jätkas sisuliselt 1944. aasta nn Salerno pööret (svolta di Salerno), Palmiro Togliatti otsust toetada (kooskõlas Jalta konverentsi lepetega sõjajärgse maailma poliitilise geograafia osas) parlamentaarse demokraatia kehtestamist Itaalias, loobudes sellega kommunistliku revolutsiooni õhutamisest vastupanuliikumise rühmituste toel. Sellist oportunismi ja stalinismi pidasid paljud ideaalide reetmiseks; ning see üldine rahulolematus saabki pinnaseks hilisemale poliitilisele ekstremismile.

 

Terrorism

Ent selle palju ulatuslikuma „madala intensiivsusega kodusõja” taustal, mis õigupoolest markeeris Itaalia ühiskonda terve 1970ndate dekaadi vältel, mängisid Punased Brigaadid vaid marginaalset, isehakanud ja paljudele vastuvõetamatut rolli. Negri ja tema kaasvõitlejad kritiseerisid selle taktikat ja strateegiat (meenutagem brigaadide kurikuulsat loosungit: „Löök riigi südamesse” – „Colpire al cuore”), selle abstraktset leninismi, avangardismi ja elitaarsust, eraldatust massitasandi võitlustest, paramilitaarset struktuuri ja drastilisi meetodeid. Vägivalla küsimus on äärmiselt keeruline ja delikaatne teema üleüldse ning riigi määratlemine „legitiimse vägivalla monopolina” (Max Weber) pole kunagi kaotanud oma äärmist küsitavust. Negri väitel puudus tolle ajastu leppimatul vastasseisul igasugune sarnasus tänapäeva terrorismilainega: „Klassivõitlusega seotud terrorism polnud kunagi nihilistlik. See oli pigem poliitilise äärmusluse vorm, mis mõnikord muundas võitlused tehastes ja poliitilise protesti relvastatud tegutsemiseks. Üldiselt oli 1970ndate terrorism – kahjuks mõningate eranditega – poliitika jätkamine teiste vahenditega. … Tänane terrorism on identsusel põhinev nihilism, identiteedi ja suletuse destruktiivne apoloogia” (vt „Negri on Negri”, Routledge, 2004, lk 171-172).

Andmaks mõningat aimu tolle ajastu alguses poliitilise tegutsemisega kaasnenud entusiasmist ja joovastusest, nagu ka revolutsiooniliste sündmuste keerises valitsenud eufoorilisest tundest, et veel veidi, veel üks pingutus, encore un effort…ja maailm muutub, tsiteerigem veel kord Negrit (ibid., lk 168-169): „1968. aasta juunis blokeerisime me tuntud kunstinäituse, Biennale avamise – see leidis lõpuks aset kolm kuud hiljem, üleviiduna hoopis teise kohta. Septembris katkestasime me filmifestivali „Mostra”. See oli ikka uskumatu segadus! Politsei tekitas militaartsooni, paigutades väikese pommi Lido saarele – nii nad tavatsesid käituda, kui ei teadnud, mida protestide tõkestamiseks teha: see oli nii läbinähtav. Kaks aastat hiljem toimusid sündmused 1970. aasta 1. augustil, suvepuhkuste esimesel päeval, taas Porto Margheras. Tavaliselt käib kogu liiklus Kirde-Itaalias läbi tööstustsooni: nii autod kui rongid mööduvad otse keemiatehaste kõrvalt. Kui blokeerida maanteed ja raudteed, on kogu piirkond totaalselt halvatud. Barrikaadid püstitati kõikjal ümberkaudsetes külades, et takistada saksa turiste nende teekonnal lõunasse. Üks kaubarong pandi põlema päris Veneetsia külje all, otse keset kõike. See oli üks kõige uskumatumaid asju, mida ma oma elus näinud olen – ja jumal teab, ma olen näinud nii mõndagi!”

Kuid aastal 1971 lahkub Negri Veneetsiast ja siirdub Milanosse, poliitilisest vaatepunktist palju kaalukamasse linna. Sealsetes tehastes (Alfa Romeo, Pirelli, Siemens) pannakse alus organisatsioonile Potere Operaio (Tööliste Võim) – peamiselt radikaalsetest üliõpilastest ja tehasetöölistest koosnevale aktivistide rühmitusele, mis küll õige pea, silmitsi ühiskondlike muutuste ja uute sotsiaalsete liikumiste tekkega ennast formaalselt 1973. aasta juunis laiali saadab. Järgnenud killustumine, lahustumine ja segunemine päädib lõpuks 1977. aasta paiku tööliste, üliõpilaste, feministide jt marginaalide detsentraliseeritud ja kaootilises lokaalsete võitluste võrgustikus Movimento, mille ühe aktiivsema ja jõulisema pürgimusena kerkib esile autonomia operaia (Tööliste Autonoomia). See jätkas spetsiifiliselt Itaalia vasakpoolsuse – operaismo – traditsioone, mis iseäranis rõhutas töölisklassi sõltumatust (seda nii kapitali kui ka „partei-ametiühingute” suhtes) ning lähtus oma tegutsemises põhimõttest, et kapitalistlikus ühiskonnas on edasiviivaks jõuks just töölisklass, kelle võitlused mängivad seega otsustavat rolli kapitali arenemise vormi ja suuna määramisel. Keskendudes võitlustele tootmispindade ja tehaste tasandil, hülgas operaismo klassikalise leninistliku poliitilise ja majandusliku võitluse eristuse ning vastandus ühemõtteliselt dogmaatilise vasakpoolsuse reformismile.

 

Klassikooslus

Autonomia jätkas operaismo teoreetilist originaalsust nagu ka poliitilist sõjakust, rõhutades tärganud liikumiste autonoomset võimet iseorganiseeruda ning arendades välja iseseisva ja kollektiivse majandamise struktuuride võrgustiku. Negri sellel kümnendil kirja pandud tekstid – õieti küll pamfletid (1971-77), pealkirjaga „I libri del rogo” (1997), mille ingliskeelne alapealkiri märgistab ajastu loogikat ehk pareminigi: „Raamatud põletamiseks. Kodusõja ja demokraatia vahel 1970ndate Itaalias” (2005) – on vaieldamatult kantud tolle ajajärgu heitlikust dünaamikast. Negri teoreetiline kulgemisjoon nendes tekstides järgib üsna täpselt ühiskondlike liikumiste ajaloolist saamislugu, üritades ühtlasi liigendada ja sõnastada viimaste eripära ja sihte. Kõige tavatumaks kogemuseks nende võrgustike ja liikumiste arengus võib pidada proletaarsete masside ja rahvahulkade endi eneseküllasuse järkjärgulist äratundmist. See tähendab, tahes-tahtmata tuli tunnistada nende autonoomset võimet mõtestada, korraldada ja kujundada oma võitlusi ilma mingi vajaduseta välise kamandamise järele – olgu selleks siis kapitali diktaat või „elukutseliste revolutsionääride” juhtnöörid. Samuti laiendas autonomia oma tegutsemisraadiust laiemale ühiskondlikule väljale, kui seda oli tehase territoorium: põhjalikud siirded töö iseloomus ja klassikoosluse teisenemine nn hiliskapitalismi tingimustes ajendasid ümber mõtestama nii vastupanu loomust kui ka selle loogikat.

Klassikooslus (composizione di classe) oli operaismo üks kesksemaid kategooriaid, tähistades töölisklassi seesmist (fenomenoloogilist, käitumuslikku, distsiplinaarset) ülesehitust konkreetsel ajahetkel, määratuna mitmesuguste muutujate koosmõjust: töö tehniline struktuur, klassivajaduste ja -soovide psühholoogiline muster, sotsiaalpoliitilise tegutsemise institutsionaalne keskkond jne. Negri analüüs klassikoosluse dünaamilise arengu kohta kahekümnendal sajandil esitab seda liikumisena: oskustööline (operaio professionale) – massitööline (operaio-massa) – sotsiaaltööline (operaio sociale). Oskustöölise autoriteet ja sõltumatus sajandi alguses tulenes tema masinate käitlemise kompetentsist, mis viis tehasenõukogude loomiseni ja sealt edasi leninistliku parteiavangardini – viimane osutus sellise (tehnilis-hierarhilise) klassikoosluse kõrgeimaks poliitiliseks väljenduseks. Ent bolševike revolutsioon ja selle leviku oht sunnib kapitali vastumeetmetele: majanduslikult – tootmise ümberkorraldamisele, vähendamaks sõltuvust oskustöölistest, ning poliitiliselt – heaoluriigi jaotusmehhanismidele, hajutamaks tööjõu ja kapitali konflikti intensiivsust suhteliselt kontrollitavale tasemele.

 

 

See asjade seis laguneb 1929. aasta majanduskriisi ajal ning asendub sajandi keskpaigaks suuresti eristamatu massitöölisega, mille kooslus – kollektiivne distsipliin – leiab poliitilise väljundi valimistele ja valitsemisele suunatud vasakparteides (revolutsioonist loobumine) ning läbirääkimistele orienteeritud riiklikes ametiühingutes, mis keskenduvad võitlusele kõrgemate palkade (mitte aga tootmisprotsessi kontrollimise) eest.

Klassikoosluse kõige hilisema moonde tagajärg, sotsiaaltööline, hakkas kujunema 1960ndate lõpu revolutsioonisündmuste tulemusel. Selle muutuse käivitab tootmise detsentraliseerimine: suurtehaste lahkulöömine ja massitööliste hajutamine üle terve ühiskonna aegruumi. Sellega kaotatakse niihästi töödistsipliini tehniline struktuur kui ka tööliste nõudmisi väljendavad poliitilised organisatsioonid ehk riiklikud ametiühingud ja massiparteid. Lühidalt, kapital vastab siirdega (heaoluriigi) fordistlikult töökorralduselt (neoliberaalse riigi) postfordistlikule töökorraldusele ning tärkava sotsiaalse töö vorme hakkab iseloomustama mobiilsus, paindlikkus, immateriaalsus, aga ka suhtlemine, läbikäimine ja koostöö. Samas kinnitab see tendents Marxi mõistet „reaalne allutatus” (reale Subsumption), mis tähistab kõigi ühiskondlike töövormide täielikku allutamist kapitali loogikale ja kapitalistlikele tootmissuhetele. See areneb välja formaalsest allutatusest, kus kapitalistlikud suhted (s.o ratsionaliseeritud efektiivne tööstuslik tootmine) ei ole veel läbistanud kõiki tootlikke olukordi ega traditsioonilisi tootmisvorme (nagu näiteks käsitöö või väiketalupidamine). Reaalne allutatus hävitab tehasemüürid ning tolmutab tehase loogika ja struktuuri üle terve ühiskonna, muutes kõik tegevused otseselt tootlikeks, ja seda vahetult kapitalistlikus tähenduses. Siit arendab operaismo välja oma sotsiaaltehase ehk tehasühiskonna (fabbrica sociale) käsituse. Movimento teoreetiline tähelepanu 1970ndate Itaalias keskendubki just selle uue olukorra (sotsiaaltööline, ühiskond kui tootmispind) kehtivusele ja võimalikele poliitilistele vormidele, mis võiksid asendada ajast ja arust ametiühingute ja parteide mudeli. Selle liikumise padjaraamatuks (livre de chevet) saab Marxi Grundrisse.

 

Klassivõitlus ummikus

Grundrisse (poliitilise ökonoomia kriitika põhiplaan) nime all tuntakse 1857.-58. aastal kirjutatud pea tuhandeleheküljelist märkmete kogu, mis on märksa rikkalikum ja filosoofilisem kui Rohentwurf – nimetus, mida Marx ise kasutab, „toorvisand”, tõepoolest, aga millele!? – seda aimata laseks. Avastatuna Moskvas 1923. aastal, ilmub see saksa keeles alles 1953, prantsuse keeles 1967-68, inglise keeles veelgi hiljem ning kujutab paljude meelest kõige põhjapanevamat teksti, mille Marx eales kirjutanud. Siinkohal pole muidugi võimalik seda pikemalt käsitleda, küll aga tuleb siinses seoses mainida Negri algupärast tõlgendust „Marx teispool Marxi” („Marx oltre Marx”, 1978), mis õigupoolest teisendab ajaloolise materialismi n-ö pelgaks võimu- ja subjektiivsusteooriaks. Negri käsitluses taandub ajalugu kollektiivsele jõudude vahekorrale, kokkupõrkele vastandlike subjektiivsuste vahel: nendeks on kapital ja tööjõud (kollektiivkapitalist versus sotsiaaltööline). Negri väitel kätkevad struktuurimuutused klassikoosluses paratamatult ka kvalitatiivset aspekti – kalduvust uute subjektide kujunemisele, uut liiki vajadustele, uute võitluste esilekerkimisele jne –, mille analüüsimisel jõutakse äratundmiseni, et tööstusproletariaati ei saa enam endastmõistetavalt pidada revolutsiooni kandjaks. Selles ahastavas ummikseisus, kuhu klassivõitlus oli 1970ndate lõpuks jõudnud, lagundab Negri proletaarse kõva tuuma mitmesuguste „elementaarosakeste” hajutatud hulgaks. Loendame ühe põgusa metonüümilise liikumisega: haiged, heidikud, hipid, homod, hulkurid, hälvikud, hüljatud – ja ongi meil käes pea terve pasolinilik tegelaste galerii kogu oma karnevalilikus ja laadalikus kirevuses ja ennustamatuses. Kui kaugele oleme selle metamorfoosi kaudu – nende „koletislike”, keha orgaanilisest ühtsusest keelduvate lihalike subjektiivsuste näol – eemaldunud monoliitsest ja paindumatust töölisklassist, teab vaid jumal ise!

Negri „sotsiaaltööline”, olles küll traditsioonilise marxistliku analüüsiga võrreldes adekvaatsem, lihtsustab samas drastiliselt ka revolutsioonilist strateegiat – viimasest saab lihtsalt n-ö vastupidavuskatse riigiga: kes keda? Pole mõtet taotleda „revolutsioonilist murrangut” sootsiumis, kus võimusuhete rägastik on haaranud enese alla kogu ühiskondliku totaalsuse. Üksnes pidevate streikide ja meeleavaldustega, tänavalahingute ja sabotaažiga, kodanikuallumatuse ja seaduste trotsimisega on võimalik muuta kapitalistliku elukorralduse struktuure sel määral, et „teistsugune maailm saab võimalikuks”. Selles kontekstis saab oluliseks „eneseväärtustamise” mõiste. Autovalorizzazione on vajaduste, nõudmiste ja väärtuste autonoomne tekitamine töölisklassi enda kogemuste ja läbikäimiste alusel, et asendada kapitalistliku diktaadiga, töö-ideoloogiaga (à la „töö teeb vabaks”, „vara tööle, hilja voodi”, „kes ei tööta, see ei söö”) ja tarbimisühiskonna peibutusel peale surutud võõraid vajadusi ja väärtusi. Isetekkelised uued väärtused viivad üldjuhul kvalitatiivsete muutuste nõudmiseni: niisiis mitte lihtsalt töötundide vähendamine ja kõrgemad palgad, vaid muutused töö iseloomus või lausa täielik tööst keeldumine (exodus ehk väljaränne muutub Negri jaoks hiljem oluliseks revolutsioonilise vastupanu žestiks).

Lõppkokkuvõttes oli see katse määratud nurjumisele: autonomia hävis lõplikult riikliku otsese represseerimise ja kollektiivse kriminaliseerimise tõttu, hajudes laiali vangla, pagenduse ja „lihtsasse ellu” taandumise vahel. Negri teeb sellest õppetunnist isepäise järelduse: tema järgmine samm on eitada täielikult igasugust arusaama poliitikast kui strateegiaväljast. Tänastel revolutsionääridel pole enam vaja eristada strateegiat ja taktikat, positsiooni ja manöövrit, nõrgemaid ja tugevamaid lülisid jne – nüüd võis toetuda kõikjal olevale (kuigi hajutatud ja lokaalsele) üldisele vabadusihale ning spontaansele organiseerumisvõimele, mis väljendub ja teostub autoriteedina. Michel Foucault’ kuulsat ütlust meenutades – „Kus on võim, seal on ka vastupanu” –, kas pole siin tegemist Hölderlini tõlkimisega poliitilisse keelde: Wo aber Gefahr ist, wächst das Rettende auch (kus aga oht on, seal kasvab ka päästev)? Veel hetke samas registris püsides leiame Foucault hilisest intervjuust ka järgmise mõttekäigu: „Ma ei taha öelda, et kõik on paha, vaid et kõik on ohtlik, mis pole sugugi üks ja sama asi. Ning kui kõik on ohtlik, siis on meil alati midagi teha. Niisiis ei vii minu positsioon sugugi apaatiasse, vaid pigem hüper (ja pessimistlikku) aktivismi.”

Ülaltoodud viide pole siinses kontekstis sugugi juhuslik. Negri seostab oma marxismiversiooni otseselt poststrukturalistliku mõttevooluga, nii Foucault’ liikumisega distsiplinaarvõimult kontrollivõimule (üksikisikute käitumise jälgimiselt elanikkonna haldamise tehnikatele) kui ka Deleuze’i ja Guattari rännakuga „Anti-Oidipuselt” (1972) „Tuhandele platoole” (1980) – viimasest saab juba aimu, kuidas molekulaarsete vastupanude määratlematu mäss võib muutuda revolutsiooniliseks. Kui Prantsusmaal päädis 1968. aasta aktivism õige pea taastatud korras, „uute filosoofide” hedonistlikus moralismis ja „vanade” mõtlejate keskendumises revolutsiooni läbikukkumisele, siis Itaalias vältas ühiskondlik käärimine teatavasti terve järgneva kümnendi. Seetõttu on ka mõistetav mõningane intellektuaalne mahajäämus (Hannah Arendt on öelnud, et „kui tegutsetakse, siis enam ei mõtelda”): poliitilise praktika väljal polnud lihtsalt võimalik tegeleda niivõrd ulatusliku teoreetilise analüüsiga, nagu seda suutis prantsuse poststrukturalism. Naljaga pooleks võime öelda, et 1970ndatel teoretiseeris prantsuse „metafüüsika” nimelt seda poliitikat, mida samal ajal praktiseeriti Itaalias, nii nagu XIX sajandi alguses leidsid Prantsusmaa poliitilised sündmused Marxi sõnul oma metafüüsika Saksamaalt. Vangla pakub lõpuks hea võimaluse mahajäämus tasa teha – see on ka aeg, mil Negri alustab autonomistliku strateegia ümbermõtestamist.

Pea nelja „eelvangistuses” veedetud aasta jooksul kirjutab Negri mitu raamatut, sealhulgas oma kuulsa Spinoza tõlgenduse „Metsik anomaalia: uurimus võimust ja väest Baruch Spinoza käsitluses” („L’anomalia selvaggia: Saggio su potere e potenza in Baruch Spinoza”, 1981) – „Rovigo, Rebibbia, Fossombrone, Palmi ja Trani vanglast: 7. aprill 1979 – 7. aprill 1980”, nagu Negri selle ise signeerib –, ning on raske uskuda, et autoril ei mõlgu meeles teatav isiklik paralleel, kui ta alustab oma eessõna järgmiselt: „Spinoza on anomaalia. Tõsiasi, et Spinoza, see ateist ja neetu, ei lõpeta trellide taga või tuleriidal, nagu teised kuueteistkümnenda ja seitsmeteistkümnenda sajandi revolutsioonilised uuendajad, saab tähendada vaid seda, et tema metafüüsika õigupoolest esindab üht poolust antagonistlikus jõudude vahekorras, mis on juba tugevasti paigas: tootlike jõudude ja tootmissuhete areng seitsmeteistkümnenda sajandi Hollandis kätkeb juba tendentsi antagonistliku tuleviku poole.”

 

 

 

Spinoza ja võim

Negri avastab nimelt Spinoza puhul eristuse kahte liiki võimu – enamgi, lausa kahe vastandliku eluvormi – vahel: ühelt poolt potestas (kui riiklikult moodustatud võim, autoriteet ja suveräänsus) ja teiselt poolt potentia, mida mõistetakse võimaluste, võimekuste ja võimsuse allikana – ühesõnaga, rahvamassi loova energia tühistamatu, spontaanse ja ammendamatu kujundina. Selle eristuse poliitiline tähendus ilmneb Spinoza lõpetamata jäänud kirjatöös „Tractatus politicus” (1677), mis jääb autori surma tõttu katki just selle koha pealt, kus hakatakse käsitlema demokraatiat. Negri tuvastab Spinozas esimese filosoofi, kes näeb ühiskonda kui rahvahulkade (multitudo) võimekuse poolt loodut ega mõista seda hukka irratsionaalse, juhitamatu ja vormitu pööblina. Tema üks põhimisi ideid on jõudude immanentne, vahetu ja produktiivne areng, mistõttu puudub ka igasugune vajadus suhete vahendamise (sealhulgas ka poliitilise esindamise) järele. Absoluutset demokraatiat (Spinoza tähenduses; mitte segi ajada otsese demokraatiaga!) ei saa enam isegi pidada traditsiooniliseks valitsemisvormiks, sest see ei tunne vajadust taandada – ühe või teise dialektilis-transtsendentaalse žestiga – inimkogumi paljusust (rahva)suveräänsuse ühtsele kujule.

 

Asutav ja asutatud võim

Seda „kaksikvõimu” teooriat arendab edasi Negri uurimus „Asutav võim: uurimus modernsuse alternatiivist” („Il potere costituente: saggio sulle alternative del moderno”, 1992), kus poliitilise modernsuse põhjapanevat alternatiivi esindavad asutav võim ja asutatud võim. Need kaks poliitilisuse käsitust on kogu uusaja vältel olnud teineteisega pidevas antagonistlikus suhtes: asutav võim algatab revolutsioonilise protsessi, paisates valla spontaanse väe, loova energia ning ihade ja kirgede külluse, ent leiab end ikka ja jälle reedetuna asutatud võimu, selle „seaduse ja korra partei” poolt. Kui viimane kõneleb formaalsete põhiseaduste, poliitiliste institutsioonide ja hierarhilise autoriteedi keeles, siis vastupidi, „rääkida asutavast võimust tähendab rääkida demokraatiast”. Sellega leiab autonomia varasem põhimõte „distantseeruda olemasolevatest autoriteetidest” uue õigustuse. Proletariaat asendub küll rahvahulgaga ja majanduslik kõnepruuk juriidilisega, ent asja tuum jääb endiseks: võimu võtmine ja võimu loomine on üks ja sama asi. Tarvitseb Marxil sellele „vabariiklikule traditsioonile” lisada vaid mõte, et poliitika hõlmab alati ka ökonoomiat, kui poliitilisest ruumist saab korraga ühiskondlik ruum – ning just siinkohal saab ühiskonna ümberkujundamise ideed käsitada ontoloogilise, s.o konstitutiivse praktikana, mille subjekt – lebendige Arbeit, elav ja loov töö Marxi tähenduses – pole midagi muud, kui „revolutsioon ise”.

Negri hilisem tekst „Multitude” aastast 2004 (kaasautoriks Michael Hardt) astub veel ühe sammu ja väidab, et rahvahulgad ei tooda mitte ainult kaupu ja teenuseid, vaid eeskätt ka koostööd, läbikäimist, eluvorme ja ühiskondlikke suhteid. Seega pole meil postindustriaalse (immateriaalse) kapitalismi tingimustes tegemist mitte abstraktse töö võõrandumisega, vaid selle subjektiveerumise, singulariseerumise ja sotsialiseerumisega. Selle uue subjektiivsuse intellekti võrreldakse siin sülemiga – eks ole, „heitunud mesilasperegi” läheb läbi mere täiesti omal jõul, ilma prohvetita – aga ka keelega: tähistuste paindliku võrgustikuga, mis seostub lõpmatutel võimalikel viisidel, tootes tähendust, luues ühisust ja nimetades sündmust. Küsimuseks on: kuidas muuta see immateriaalse töö sotsiaalne kujund poliitiliseks? Ehk veelgi paradoksaalsemalt: kuidas ühendada „Riigi ja revolutsiooni” eesmärke (riigi kaotamine demokraatia nimel) „Föderalisti” institutsionaalsete meetoditega (kontrolli ja tasakaalu, õiguste ja tagatiste süsteemi loomine)? Tuues kokku Lenini ja Madisoni, soovib Negri sõnastada demokraatiale „uut teadust” – uut paradigmat, mille visioon hävitaks riigi ja suveräänsuse, ent mis praktiliselt juhinduks James Madisoni hoiatavast skepsisest mis tahes võimukoondumiste suhtes. Negri pöörab ümber Gramscile omistatud ütluse („intellekti pessimism, tahte optimism”) ning kinnitab: „intellekti optimism ja tahte pessimism”. Teisisõnu, tuleb tunnistada seda erakordset võimalust loovuse ja algatuse vallapäästmiseks, mida tööprotsessi suunamine ajju (lavoro al cervello) tänapäeval võimaldab, olles samas teadlik ka neist tohututest raskustest, millega poliitiliste võitluste organiseerimine Impeeriumi tingimustes paratamatult kokku puutub. Ring saab täis ja oleme naasnud oma alguspunkti: intellekti produktiivne iha, vastupanu riigile ja postmodernne fašism. Berlusconi.

 

* * *

Kohtuprotsess Negri üle algab lõpuks 1983. aasta 24. veebruaril, ent mõni kuu hiljem valitakse Negri ootamatult Itaalia parlamenti. Järgneb kaos, protsess seisatakse ning Negri vabaneb vanglast (8. juuli 1983) saadikupuutumatuse alusel. Pärast vastava eelnõu algatamist ja ägedaid debatte saadab parlament ta tagasi vanglasse (häältega 300 poolt ja 293 vastu), ent aimates tulemust, põgeneb Negri päev varem toetajate abil Prantsusmaale (kaheksakümnendate keskpaigaks leiab seal oma varjupaiga mitusada naabermaa poliitilist põgenikku), manades meie silme ette Aristotelese, kes ennetades kord süüdistusi, mis maksid Sokratesele elu, põgenes Euboia saarele väitega, et ta ei soovi „ateenlaste teistkordset patustamist filosoofia vastu”. Negri mõistetakse tagaselja 13 aastaks vangi. Aastal 1997, pärast aastatepikkust maapagu, otsustab Negri pöörduda tagasi, et provotseerida mingitki lahendust poliitiliste vangide ja põgenike probleemile: ta vahistatakse Rooma lennuväljal ja saadetakse vanglasse, täielikult vabaneb ta oma karistusest alles 2003. aastal.Vahepeal ilmub bestseller „Impeerium” (2000) ja palju muud – aga see kõik on juba üks teine lugu.

 

New York, Harlem, aprill 2008

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming