KAS KULTUURIMINISTEERIUMIL ON TULEVIKKU?

 

Sirp küsib:  

1. Kas riiklik/avalik kultuurielu korraldamine ja juhtimine

(sh rahastamine) iseseisva kultuuriministeeriumi kaudu praegusel kujul ja reeglite alusel on parim ja ainuvõimalik variant Eestis? Miks?

Kui ei, siis mida esmajärjekorras tuleks muuta?

 

 

2. Kas erakond on kaalunud ja analüüsinud kehtiva korralduse

alternatiive? Milliseid? Kui on, siis miks need on kõrvale heidetud?

 

 

3. Kas üldse ja kuidas on võimalik kindlustada kultuurielu stabiilset

(ja mitte kahanevat) rahastamist juhul, kui Eesti majandusareng peaks aeglustuma või kulgema mõne negatiivse stsenaariumi järgi?

 

 

Isamaa ja Res Publica Liit

 

Praegune kultuurielu korraldamine ei ole kindlasti ainuvõimalik. Väga võimalik, et see ei ole ka parim. Teatavasti oli kultuur päris üheksakümnendate algul meil lühikest aega haridusministeeriumi all. See ei leidnud kultuuriavalikkuse suurt toetust ja pärast seda pole keegi ministeeriumide lahutamist teravalt tõstatanud. Ma ei arva ka, et see oleks Eesti praeguse halduskorralduse kõige teravam kitsaskoht. Lisaks tuleb meil arvestada sümboolse tähendusega. Kuni me pole suutnud kultuuri muude vahenditega piisavalt väärtustada, on eraldi ministeeriumi olemasolu lisaks kõigele enesetunde küsimus. See, et kultuuriministri roll viimastes valitsustes on olnud pigem teisejärguline, on omaette probleem, mis osalt tuleneb personaalsetest põhjustest.

IRL tahab kultuurkapitali loomingutoetuste osa kahekordistada. Üks võimalus selleks on hasartmängu- ja aktsiisimaksudest sihtkapitalidele mineva rahaosa suurendamine. Suurtele kultuuriinvesteeringutele tuleb sel juhul riigieelarvest lisaraha leida. Eelarve praegust seisu arvestades on see täiesti võimalik. Eeskätt tahame toetada kultuurile pühendunud inimesi, praegu meenutab kultuurkapitali toetus tihti abiraha, mitte tegeliku loomingutoetust. Meie areng lubab tegelikult enamat ja lõpuks tuleb teadvustada, et rahva püsimiseks on just kultuur keskne valdkond.

Minu arvates on üks suuremaid ohte bürokraatia kasv ja riigiaparaadi horisontaalse koostöö puudulikkus. Kui suudame seda ülepaisutamist vältida, siis on võimaliku majandusseisaku tagasilöök meie rahvuslikule elutegevusele, sealhulgas kultuurile vähem valus. Lisaks peavad valdkonnad nagu ringhääling ja muinsuskaitse olema poliitilisest võimust sõltumatud ja neid ei tohi raha abil survestada.

“Loomemajandus” on viimase aja entusiastlik märksõna, aga kindlasti ei lahenda see kultuurikorralduse ja rahastamise põhiprobleeme. Mingites valdkondades (disain jm) võib nutika tegutsemise korral eraraha juurdekasvu siiski loota ja kui on side innovatsiooniga, siis saab uurida ka struktuurifondide kasutamise võimalikkust.

Andres Herkel

 

 

Tõenäoliselt on võimalik eesti kultuuri toetada ja kultuurielu riigi tasandil koordineerida ka ilma ministeeriumi bürokraatliku aparaadita. Juba pikemat aega tundub pisut kentsakas, et kultuuriminister tegeleb palju spordiküsimustega. Veelgi arusaamatum on mulle, et Eesti avalik-õiguslik ringhääling kuulub ühe parteiliselt reguleeritud ministeeriumi haldusalasse.

Olen aga Andres Herkeliga nõus, et kultuuriministeeriumi olemasolu annab samas justkui mõista, et meie riigile on kultuur oluline. Kui kultuuriministeerium aga kehastab ametnike võimu elava kultuuri üle, siis on asi tegelikkuses kehvasti. Seesuguseid ilminguid jõuab viimasel ajal avalikkuse ette üha sagedamini.

Ja loomeliidud on samal ajal tagaplaanile jäänud. Tark minister, arvan ma, toetuks just neile.

Kultuurkapital vajab senisest rohkem raha sihtkapitalidele – seda jagavad ju valdkondade inimesed, kes teavad, kuhu ja kui palju tegelikult kulub. Siin saab riik rohkem panustada ja seeläbi oma kultuurist hoolimist näidata.

Ela Tomson

 

 

 

Eesti Reformierakond

 

1. Jah. pean õigeks, et kultuuriministeerium jätkab eraldi ministeeriumina ning kujundab kultuurivaldkonna seadusloomet ja riiklikke rahastamispõhimõtteid, et riigi poolt toetatav keskkond loominguga tegelemiseks ning sellest osasaamiseks oleks võimalikult soodne.

Kultuuriministeeriumi liitmine mõne teise ministeeriumiga vähendaks paraku paratamatult kultuurivaldkonnale riigi poolt jaguvat tähelepanu. Kuigi ka praegusel juhul sõltub paljugi ennekõike inimestest, neist, kes juhivad kultuuriministeeriumi, aga ka parlamendi kultuurikomisjoni.

2. Reformierakonnas ei ole me viimastel aastatel arutanud kultuuriministeeriumi rolli muutmist. Küll on olnud arutelu all riigi tugi erinevatele kultuurivaldkondadele, millest nii mõnegi arutelu tulemus on jõudnud ka Reformierakonna lähiaastate tegevuskavva. Näiteks ei tohi loomingu toetamisel tähtsustada nende asutuste omandivormi, kus loominguga tegeldakse. Ehk siis näiteks riigi-, linna- või erateatrite puhul ei saa rahalise toetuse suurust määrata teatri omandivorm, vaid ikka tegevus.

Samuti peame oluliseks näiteks nn 1%-seaduse rakendamist ehk siis riigi tellitud ehituste eelarvest kuluks 1% kunsti soetamiseks avalikku ruumi.

Samuti peab Reformierakond vajalikuks kultuurkapitali juurde ka disaini sihtkapitali loomist lisarahastusega.

3. Kui Eesti majandusareng peatub või liigub hoopis tagasi, siis toob see kaasa keerulised ajad kõigis eluvaldkondades. Sellises olukorras otsustavad kultuurivaldkonda eraldatava raha suuruse ikka valitsus ja parlament. Ehk siis tuleb loota, et kultuuri rahastamise kallale ei minda. Küll aga peab esmane ülesanne olema üldse sellise musta stsenaariumi vältimine. Ja selleks tuleb jätkata poliitikaga, mis senise majanduskasvu on kindlustanud. Oluline on stabiilne maksusüsteem ning majanduskeskkonna hoidmine, mis siiani on Eestile edu toonud. Ja selle eest Reformierakond seisab. Sellisel juhul ei pea rääkima ka majanduslangusest ega võimalikest kärbetest kultuuri rahastamisel.

Urmas Paet

 

 

 

Eestimaa Rahvaliit

 

1. Kuna põhiosa kultuuri rahastamisest toimub Eestis läbi riigieelarve, siis on vajalik riiklik asutus, kes seda korraldab ja kaitseb. Mõõtmatult parem ja kindlam on, kui seda teeb iseseisev ministeerium, mitte mõne teise ministeeriumi allosakond. Olles 1995/96. aastal iseseisva kultuuriministeeriumi taastamise eestvedaja, loen seda oma suurimaks teeneks eesti kultuuri ees ning mõtlen õudusega, mis oleks kultuuri rahastamisel juhtunud ning kogu sfääri stabiilse ja mõtestatud arengu asemel toimunud, kui ka kultuuri juhtimine oleks pidanud kaasa tegema viimase aastakümne jooksul hariduse juhtimisega seotud kaootilise turbulentsi.

2. Absoluutses enamikus Euroopa riikides juhivad riiklikku kultuuripoliitikat iseseisvad kultuuriministeeriumid. Seepärast puudub igasugune mõte hakata Eestis taas leiutama mingit neljanurgelist ratast. Kehtiv kultuurielu ametkondlik korraldus on täiesti rahuldav ning selle “reformimisega” tegelemine oleks kahjulik ning nii materiaalseid kui inimressursse raiskav pseudotegevus à la haridusministeeriumi Tartusse viimine.

3. Kui Eesti majandusareng (s.t ka maksulaekumine) peaks kulgema mõne negatiivse stsenaariumi järgi, siis loomulikult vähenevad kõik riigieelarvelised eraldised, sealhulgas ka kultuurile. Ilmselt toimub siis põhjalik prioriteetide kaalumine ja järjestamine ning kultuurirahva põhiargumendiks saab jääda rõhumine põhiseaduses kirja pandud Eesti riigi eesmärgile. Piisab muide ainult Sirbi peatoimetaja poolt korduvalt propageeritud naftatransiidi lõpetamisest, mis hõlmavat meie SKTst “vaid” 5% (seega pisut rohkem kui meie tervisekulutused ja kaks ja pool korda rohkem kui meie kaitsekulutused), ning eesti kultuuri rahastamine olekski üsna käpuli. Ma ei usu, et on võimalik leida meetmeid, mis sel juhul katla “kultuurses” nurgas paksemat suppi keedaks kui teistes.

Jaak Allik

 

 

Erakond Eestimaa Rohelised

1. Kas parim, vajaks pisut üldisemat arutelu, ainuvõimalik aga kindlasti mitte.

Arvan, et ideaalis võiks kultuurielu korraldamine ja finantseerimine olla märksa vähem tsentraliseeritud, s.o kohalikel omavalitsustel võiks ja peaks olema palju suurem otsustusõigus. Selle reaalsuseks muutmine tähendaks aga põhjalikku haldusreformi.

Kultuuriasutuste finantseerimisega seotud pakiliste probleemidena näen

– võimaluse puudumist planeerida oma tööd pikemalt kui eelarveaasta, mis on pea unikaalne olukord Euroopas;

– riigipoolse toetuse seotust omandivormiga. Kuigi mitmed valitsused järjepanu on kuulutanud selle sobimatuks, kehtib see toetussüsteem siiani;

– arusaadava ja läbipaistva rahastamisskeemi poolikut rakendust. Pean siinkohal silmas ennekõike teatrijuhtide ja teatrinõuniku koostatud inimtööaastate arvestusel põhinevat süsteemi;

– sponsorlusega seotud probleeme. Erafirmade huvi kultuuri toetamiseks pärsib kehtiv seadusandlus.

2. Jah, oleme seda teinud, kõrvale heidetud pole hetkel ühtegi varianti. Rohelised pooldavad mitmekesisust kõigis inimelu valdkondades, kaasa arvatud kultuur ja selle korraldamine ning finantseerimine. Tervitame iga sammu, mis võetakse ette tsentraliseerituse vähendamise suunas.

3. Rahastamise stabiilsuse ühe olulise garantiina näevad rohelised rahastamisallikate paljusust ning riigi toetuse võimalikku sidumist näiteks SKTga.

Peeter Jalakas

 

 

Eesti Keskerakond

 

Pärast taasiseseisvumist säilisid üldjoontes nii kultuuri senine institutsionaalne struktuur kui ka selle rahastamise põhimõtted. Aga juba 2001. või 2002. aastal polnud enam võimalik kiiresti arenevat ja keerukamaks muutuvat institutsionaalset struktuuri vanaviisi rahastada. Selles olukorras jäeti mõned kultuurialad (rahvakultuur, kujutav kunst, film jt) piisava tähelepanuta ja eri kultuurialade rahastamise disproportsioon süvenes. Mis aga veelgi olulisem – selline status quo’d hoidev rahastamismudel ei olnud võimeline reageerima uutele nähtustele ja väljakutsetele. Taasiseseisvunud riigi kultuuripoliitika sisuks on olnud kultuuri senise institutsionaalse struktuuri säilitamine.

Nii oleks võimalik edasi minna ainult ühel juhul – kui struktuur ei areneks. Aga süsteemiteoreetiliselt tähendab areng alati struktuuri (antud juhul siis kultuuri institutsionaalse struktuuri) keerukamaks muutumist. Kultuurieelarves ilmneb see rahastamist vajavate eelarveridade pidevas laienemises.

Muuta on vaja nii kultuuripoliitiliste otsuste tegemise kui ka kultuuri finantseerimise süsteemi. Praegune otsustamine on liialt tsentraliseeritud. See on ebaefektiivne ning süvendab perifeeria ja keskuse vahelist lõhet. Detsentraliseeritud süsteemid suudavad nendega paremini toime tulla. Nad suudavad paremini silmas pidada kohalikke huve.

Kuna huvid ja probleemid jagunevad regionaalselt erinevalt, vähendab detsentraliseerimine poliitiliste otsuste keerukust. Probleeme saab kohalikul tasandil diferentseeritumalt ja täpsemalt käsitleda. See muudab nende käsitlemise ja otsustamise odavamaks. Detsentraliseerimine vähendab ka riigiaparaadi keerukust: vähenevad kulutused infole ja kontrollile.

Detsentraliseerimisel on üks takistus, nimelt 1993. aasta kohaliku omavalitsuse reformiga loodud süsteem, mis koosneb rohkem kui kahesajast omavalitsusest. Olukorda ei ole parandanud ka 1997. aastast alates aetud omavalitsuste liitmise poliitika. Lahenduseks oleks teise tasandi omavalitsuste taastamine.

Kuna see ei ole kiiresti lahendatav küsimus, on kultuuriministeerium läinud Eestis dekontsentratsiooni teed. 2005. aasta 23. augustil sõlmisid kultuuriminister ja regionaalminister koostöölepingu, mille eesmärk on tagada ühine ladus tegutsemine kultuuriministeeriumi valitsemisalaga seonduvate maakondlike ülesannete täitmisel. See samm võimaldab küll otsustamist mõnevõrra “allapoole” viia, aga ei lahenda põhiprobleemi, milleks on kultuuri rahastamise struktuur.

Samm, mida on saanud praegu ära teha, on eelarve nn paindliku poole ehk kultuuriprogrammidele ette nähtud raha suurendamine. Rööbiti sellega on püütud vähendada valdkondadevahelist ebavõrdsust.

Raivo Palmaru

 

 

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond

 

Kui kultuuriministeerium mandub rahandusministrile alluvaks raamatupidamisbürooks, mis masinliku rutiiniga vormistab vaid ülemuse viisa saanud rahaülekandeid, siis mahuks ministeerium ka ühte tuppa ära. Olen aga veendunud, et Eestis on viimane aeg alustada riigiteadvuse muutmisega: vabaneda marksistlikust baasi ja pealisehituse kammitsast ning tuua kultuurielu riiklik korraldamine pealisehituse umbsest kambrist päevavalgele värske õhu kätte. Eesti majanduslik edukus ja loovus põhineb Eesti kultuuriruumil, mitte vastupidi! Sest nimelt kultuuriruum on see, mis seob tervikuks meie loodusliku, sotsiaalse ja majandusliku keskkonna. Järelikult tuleb kultuuriministeeriumil võidelda endale kätte roll, milleks ta on kutsutud ja seatud: strateegiliselt tegutsev võtmeministeerium Eesti vaimse julgeoleku tagamise nimel.

Kultuuriministeerium ise kaunite kunstide mõttes kultuuri ei loo. Küll aga on tema ülesanne luua ja korrastada õigusruumi peamiselt kolme sihiga. Esiteks tagada, et loovisikute anded pääseksid maksvusele võimalikult parimal viisil. Teiseks, et oleks tagatud mis tahes valdkonna kultuurivaramu säilimine järeltulevatele põlvedele. Kolmandaks tagada, et nii Eesti kultuurivaramu kui ka maailmakultuuri saavutused oleksid soovijaile kättesaadavad. Nende sihtide saavutamine eeldab tõepoolest juriidilist loovust näiteks maksuseaduste ja loovisiku seaduse muutmisel, rahvakultuuri või rahvamaja seaduse koostamisel, euroopaliku arhitektuuripoliitika ja planeerimisseaduse rakendamisel.

Samuti on kultuuriministeeriumi otsene ülesanne kaitsta neid asutusi, mis tegelevad eesti kultuuri säilimise, kättesaadavuse ja levitamisega. Enamik neist ei tööta kommertsalustel ega saa töötada projektipõhiselt, sest eesti kultuur pole projekt. Need loovad avalikku hüve. On talumatu, kui omaenda valitsus surub need kitsikusse ja kui ei täideta isegi must valgel antud rahastamislubadusi. Hirmutav tõsiasi on see, et kultuurivaldkonna eelarve osatähtsust riigieelarves on viimastel aastatel järjekindlalt vähendatud. Sest rahandusminister ei lubavat seda tõsta. Seda nimetan meie vaimse julgeoleku nõrgestamiseks.

Mart Meri

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming