Kas kultuurkapitali arendada, remontida või see rahule jätta?

Kaarel Tarand

Praeguseks teab juba küllap viimnegi huvitatu, et pikkade vaikuseaastate järel on loovisikutesse kogunenud taas piisavalt tahtmist oma eluala suurim finantsorganisatsioon ehk Eesti Kultuurkapital üle vaadata ja olemasolevatele lisaks ka mõnele uuele tegevussuunale juhtida. Oma juunikuisel koosolekul soovib kultuurkapitali praegune nõukogu heaks kiita kultuurkapitali arengusuundade dokumendi aastateks 2012–2015, selle tööversioon on soovijatele kättesaadav näiteks Eesti Kultuuri Koja kodulehel (www.kultuurikoda.eu). Et kultuuriministri juhitava nõukogu otsus saaks asjatundlik ning  võimalikult kõiki arvamusi arvestav, oodatakse huvilistelt üksikisikutelt ja kultuuriasutustelt arvamusi nii dokumendi eelnõu enda kohta kui ka selle haardest väljapoole jäävates kulka tulevikku puudutavates küsimustes. Kuna senistes aruteludes on ilmnenud, et kaugeltki kõigil sõnavõtjatel pole samaväärselt selge, millised arenguvariandid kaalul on ja millisel tasemel (kas seadusega, valitsuse aktidega, kulka oma otsustega) neid reguleeritakse, pakun järgnevalt  väikse abimaterjali ja vaidlemise aluse huvilisele kaasamõtlejale.     

Kas arengukava on üldse vaja?       

Selles osas esineb elutervet kahtlust. Arengukavad ei ole Eesti riigis sugugi alati toimiv tegevuseeskiri mingile asutusele. Finantsbürokraatidele on need meele järgi, sest nende kaudu  saab rahakulutusele kehtestada mõõdetavaid eesmärke, see tähendab, saavutada ka rahandusministeeriumi suurem mõju mis tahes asutuse sisulistele otsustele (mille osas rahandusametnikel tegelikult kompetents puudub eriti nn mittemõõdetavais küsimustes – mis aga professionaalses kunstis ongi valdavad). Seda sorti arengueesmärkide kehtestamine võib halvemal juhul hakata tekitama olulisi takistusi kulka sihtkapitalide sisulisele tööle, viia iseotsustusõiguse  kahanemiseni ning sellega kogu kulka algidee kadumiseni. Pikemaajalise arengukava vastu räägib ka see, et kulka iga kahe aasta tagant vahetuvad otsustavad koosseisud peaksid olema oma otsustes täiesti vabad, seega ei tohiks ükski koosseis järgmisele või koguni ülejärgmisele piiravaid ettekirjutusi teha.   

Samas on arengusuundade koostamise protsess ise inimesi valgustav ja sunnib organisatsiooni eneseanalüüsi tegema. Seega kasulik. Kui eelnimetatud ohte teadvustada ja vältida, on igast arutelust kasu. Ja arutelu on vaja, sest igas kulka rahastatavas valdkonnas leidub rahulolematust kulka üldjoontes kasuliku tegevuse mõne seigaga. Selge ju, et eriti viimastel aastatel kasvamise lõpetanud napi ressursi jagamisel esineb vastandlikke huvisid, olgu need siis üksikisikute ja organisatsioonide, riiklike ja erastruktuuride, projektide ja püsitegevuse vahel. Ministeeriumist lähtunud surve sokutada kulka lahendada eelarvekärbetest tingitud puudujääke põhirahastamisel on andnud oma lisa pingete kasvu. Ja kui mitte  enamat, siis vähemasti analüüsi vajab see, miks ei ole kulka juhtorganid suutnud rangelt seadusele toetudes seda survet piisavalt tõrjuda. Arengusuundade arutamise kasuks räägib ka eesti vaimukultuuri tegevuskeskkonna ehk maailma pidev muutumine, meie kõrgkultuurilise mitmekesisuse suurenemine, inimkonna kasutusse tulevad uued tehnoloogiad jmt. Konservatiivsus võib olla voorus – teatud piirini. Ühel hetkel võib kunsti kasuks ja toetuseks  loodud struktuur muutuda oma algidee ja kunsti vajadustega lootusetult ebakõlaliseks, kui väliskeskkonna muutusi arvesse ei võta (ei saa reeglite jäikuse tõttu võtta).     

Mis jääb väljapoole  arengukava haaret?   

Kulka seadus on nii mõnegi muuga võrreldes erakordselt range. Kulka nõukogul ei ole näiteks volitusi otsustada kulka struktuuri üle. Kord seadusega määratud 8 sihtkapitali on jäigalt olemas ning seetõttu on vaikselt sumbunud kõik katsed tõsta iseseisva sihtkapitali vääriliseks tants, disain või ajakirjandus. Uusi sihtkapitale moodustab soovi korral seega parlament, mis kahtlemata pole selleks otstarbeks just pädevaim kogu.       

Üldine arenenud demokraatia printsiip, et otsused tehakse võimalikult madalal tasemel ja parima asjatundmise juures, kulka sihtkapitalide asjus ei kehti. Probleemiks on seega sihtkapitalide ja eriti kulka nõukogu (sh kultuuriministri kui nõukogu esimehe) umbusaldamine kõrgema võimu poolt. Sama jäika hoiakut ei rakendata näiteks riigile kuuluvate ettevõtete puhul, mille nõukogudele on  antud täisõigused strateegilise planeerimise alal. Sama puudutab ka muid avalik-õiguslikke asutusi; tõsi, erinevalt kulkast on suurem osa nende nõukogude koosseisust ka erakondade poolt otse või kaude mehitatud. Kulka nõukogu enamus moodustub sihtkapitalide esindajatest, seega väljaspool poliitilise võimu haardeulatust. Sellest ehk ka suurem umbusaldus? Teiseks ei saa arengukavaga muuta kulka tuluallikaid. Sissetulekute valemid-protsendid  on seaduses kirjas ning praktika kinnitab, et mujalt annetustena-pärandustena lisanduv on ülinapp. Ei ole meil veel annetuskultuuri, „vana raha”, aga ei ole ka ahvatlevaid maksusoodustusi oma raha just kulkasse suunamise eest. Kui näiteks arengusuundades määratakski „suunaks” eraraha suurem hankimine kulka tuludesse, siis tegelikult puuduvad selleks põhimõtted ja ka korraldav struktuur. Seadus määrab kulka juhataja (üheliikmelise juhatuse)  põhiliselt teenindava üksuse või tugistruktuuri passiivseks juhiks. Nõukogu ei saa juhatust suurendada ega sellele seaduses otse nimetamata ülesandeid määrata. Seaduse vabam tõlgendus ütleb, et töölepingusse juhatajaga võib nõukogu kirjutada, mida vaid soovib. Sel juhul aga peame küsima, miks siis süvenevas rahapuuduses  pole ühtki julget sammu eraraha järele astutud. Ja vastus on lihtne. Selleks, et asi töötaks, tuleks muuta ehk mõnd maksuseadust või alamat -eeskirja, mida aga kulka algatada ei saa ja mis varasematele kultuuriministritele on liigse julgustükina tundunud. Kolmandaks, kogu jäik juhtimismudel on kulka tegevuse suunanud ülikonservatiivsesse voolusängi, status quo säilitamisele. Valdav osa uutest suurematest algatustest ilma lisafinantse kaasamata tähendaks ju igast sihtkapitalist oma valdkonda nõukokku esindama saadetud liikme jaoks oma ala reetmist, selle huvide kahjustamist mingi muu tegevuse kasuks. Tõsi, väiksemaid uuendusi ju kogu aeg tehakse ja ma ei taha siinkohal kedagi süüdistada, sellise käitumise kirjutab ette kulka juhtimisarhitektuur. Eelöeldust järeldub, et arengusuundades võib soovituslikuna kulkale ette kirjutada uusi tegevussuundi, kuid kuna nendele vastavaks ei saa  kohandada juhtimisstruktuuri, siis pole kedagi, kes algatusi realiseeriks. Kuna töö sihtkapitalide nõukogudes on siiski poolühiskondlik ja tähtajaline, ei saa pikema arenguvisiooni realiseerimist sihtkapitalide koormaks laduda. Praeguse juhtimismudeli autoritel olid 1994. aastal mõjuvad motiivid just sellise ülesehituse kasuks. Sõjaeelne kulka oli sellise loogika järgi toiminud, olgugi et demokraatlikul teel sattusid  nõukogudesse ikka Konstantin Pätsile meelepärasemat tõugu inimesed. Aga sellest ajast on 90 aastat teaduslikult uuritud ja arendatud nii valimissüsteeme kui ka organisatsioonikultuuri, mida võiks kõige lugupidamise juures põlisväärtuste vastu ikkagi arvesse võtta. Ent, nagu öeldud, arengukava juhtimist mõjutada ega reguleerida ei saa ning kuni puudub valmisolek muuta seadust, tuleb kõik, mida soovitakse näha, välja pigistada olemasolevast  organisatsioonist. Ja neljandaks, nii mõnegi loojaid vaevava küsimuse (tingimusteta kohtlemine ettevõtjana, sotsiaalsed garantiid, majanduslik aruandlus) saaks tõenäoliselt üsna edukalt lahendada kulka juurde mõnd uut korraldavat struktuuri luues. Näiteks kunstnikest FIE dele ühise raamatupidamisteenuse pakkumiseks või vabakutselistele ravikindlustuse tagamiseks vajaliku tööandja kehastamiseks. Kuid taas sekkub seadus,  mis selge sõnaga keelab kulkal eraõiguslikke juriidilisi ühinguid asutada ja neis osaleda. 

Kuidas kulkat mehitada? 

Kui seadus määrab, kuidas kulka sihtkapitalide nõukogusid moodustada tuleb (kultuuriala ühenduste esitatud isikutest), siis ometigi ei öelda seal midagi selle kohta, millistel kaalutlustel ja kelle abiga koosseisud kinnitav minister kõigi kandidaatide hulgast iga nõukogu seitsmiku välja peab valima. Vähemasti viimasel korral ei olnud see protseduur ka avalik. Ma ei taha öelda, et nõukogude moodustamine tingimata halvasti välja kukkus, kuid mõnevõrra ebaühtlaselt küll. Kuid seetõttu, et kõik kandidaadid ning nende esitajad polnud avalikud, pole võimalik ka ministri otsuse kvaliteeti hinnata. Ja õigupoolest siin  ongi poliitilise meelevalla esinemise kõige suurem võimalus. Minister võib muidugi olla sundseisus. Kuuldavasti on nii mõnelgi korral esitatud kandidaate nappinud, mistõttu on tulnud võtta ja kinnitada peaaegu kõik, kes kätte saadi. Võimalikult suure avalikkuse distsiplineeriv mõju avaldub sihtkapitalide nõukogude moodustamisel kahes harus. Esiteks, kui kandidaadid ja nende esitajad on aegsasti avalikud, sunnib see muidu võib-olla  laisku kultuuriala ühendusi ka oma kandidaate välja pakkuma – et mitte saada pärast etteheidete osaliseks (niisugune tagasimõju on näiteks riigi kultuuripreemia kandidaatide esitamise puhul tuvastatav). Ja teiseks, kui minister juhtumisi tahab saada otsuse langetamisel ekspertabi (ka kelleltki muult kui ministeeriumi nõunik), siis on see hõlpsam ja kvaliteetsem tulema, kui algandmed on üldteada.     

On omapärane, et nimelt selles kriitilises kohas on seadusandja otsustanud jääda ebatäpseks, kui ometigi just konkurentsi tugevus kohtadele nõukogus määrab nõukogu töö kvaliteedi. Kas seda puudujääki just arengusuundades üritada heastada, jääb lahtiseks. Võib-olla pole vaja muud kui nõukogu üksikotsust ja kultuuriavalikkuse järjekindlat nõudlikkust antud küsimuses.  Ja võib-olla suudavad praegusest veel paremini komplekteeritud nõukogud lahendada niisamagi ära kõik need probleemid, mille lahendamist mõned loodavad arengusuundade kehtestamisega. Näiteks riigiasutuste tegevuse palju nurisetud toetamine kas sihtkapitalidest otse või kulka nõukogu kaudu. Piisaks ju, kui iga sihtkapital võtaks vastu selge otsuse riigieelarvelisi (tegevustoetust saavaid) asutusi mitte toetada ning saadaks selle selge seisukohaga oma esindaja ka nõukokku. Ministri hääl (1) ja riigivõimu hääled kokku (3) on nõukogus selges vähemuses, mistõttu poleks kapitalidel praegugi mingit kunsti riigiasutustele kulutamist lõpetada. Ometi pole seda tehtud ning selle põhjuseks on puudujäägid nii kulka juhtimise ülesehituses kui ka sihtkapitalide koosseisude tegelikus meelekindluses. Esimest saab muuta parlamendis, teist aga juba sügisel sihtkapitalidesse  inimesi avalikult esitades.       

Arengukava võimalik mõju       

Kui kulka arengusuunad peaksid suvel mingil kujul heakskiidu saama, seab see otsustusvabaduse piirid neile inimestele, kes töötavad rahastamisotsuseid langetades sihtkapitalide järgmises ja ülejärgmises koosseisus. Vaevalt  et just liiga paljud neist, kes tegelikult sügisel valituks osutuvad, kandideerimisele praegu veel üldse mõelnudki on. Aga nüüd oleks viimane aeg. Arengusuundade eelnõus võib olla nii mõnigi punkt, mille suhtes on kasulik võtta seisukoht enne, kui selle punkti järgi otsustamispäev kätte jõuab. Näiteks arengusuundade sabaotsa punk 8 „valdkonnaülesed prioriteedid” kultuurikriitika arendamine, noorteprojektid või ekspordi toetamine.  Väga kahtlased asjad kõik vähemasti põhjalikumalt selgitamata kujul. Kas ei ole ekspordi toetamine siiski riikliku ekspordiagentuuri töö? Kas kulka hakkab ülikoolidelt kriitikute koolitamist tellima? Jne.   

Iga lause arengudokumendis tekitab soodustatud huvirühmade tugevat survet. Seetõttu peab tulevasel otsustajal väga täpselt selge olema, mis tema otsuseid juhib ja piirab. Mõistagi tasub meeles pidada ka seda, et kuni arengusuundade koostamise otsus on kulka nõukogu otsus, on nõukogu  (ja tema järgmised koosseisud) alati vaba oma varasemaid otsuseid tühistama. Mis tähendab, et kui järgmisele nõukogule suvel jõustatav arengukava kohe sugugi ei meeldi, võib ta selle koosoleku otsusega prügikasti lennutada. Sel juhul ei sünniks kõigest muud kahju kui hulga inimeste tühjale tööle raisatud aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming