Kas üleilmastumine on lõppenud?

Jaak Valge

Neoliberalistlikus üleilmastumise faasis on rikkamate ja vaesemate maade sissetuleku käärid kasvanud kogu ajaloo suurimaks. Kas globaliseerumisvastased jäävad tööta? Kliima soojenemise vastane meeleavaldus tänavu juulis Jaapanis . afp/scanpix

Sellest, et globaliseerumisidee ei taba enam ajastu vaimu või on üleilmastumisajajärk isegi lootusetult möödas, kirjutatakse viimasel paaril aastal juba ka analüüsivas peavoolumeedias. Näiteks UCLA ülikooli õppejõud ja 35 miljoni lugejaga ajakirja New Political Quarterly peatoimetaja Nathan Gardels väidab, et oleme sisenenud postglobaliseerumisfaasi, mida ei iseloomusta niivõrd vanade erinevuste pehmenemine kui uute ilmnemine. Suuresti sõltub vastus siiski sellest, mida üleilmastumise all mõista.

 

Mis see globaliseerumine on ja kes on eestvedajad?Globaliseerumine on 1990. aastate Zeitgeist. Aga eri valdkondade teadlased ja ka igat masti maailmaparandajad mõistavad seda jätkuvalt erinevalt. Paljud väidavad isegi, et globaliseerumise mõiste püüab hõlmata sedavõrd erinevaid nähtusi, et tema tähendust selgitada ongi juba tulutu.

1990. aastatel arvati valdavalt lähiminevikus toimunud muutuste taustal tollast USA poliitilist triumfi ülehinnates ning toda muutuste laadi tulevikku projitseerides, et laienenud kokkupuutepinnad inimeste vahel ühtlustavad otsustavalt ühiskondi, lõimuv majandus lahustab riigipiirid, rahvustunne hajub ning riikide süsteem asendub „globaalse valitsemisega”. Lihtsustatult öeldes pidi terve maailm hakkama välja nägema nagu immigrantühiskond, nagu üks suur USA või mitmekultuuriline Kanada. Üleilmastumist nähti tavaliselt kui 1970. või 1980. aastatel alanud protsessi.

Jah, selliselt mõistetud üleilmastumine on küll lõppenud. Võimalik, et tuleviku uurijad näevad mingit vahejoont juba 1997. aastas, mil Aasia kriis teatas üleilmastunud finantsturgude ohtudest, või ka uue aastatuhande algul, kui sügavad lõhed lääne ja mittelääne maailma vahel ja mitmekultuurilisuse loosungite sisutühjus lausa silma virutab. Rahvuslus ei ole hajunud, riike pole vähemaks jäänud, vaid juurde tulnud, olemasolevad riigid ei taha loobuda oma suveräänsusest ning üha uued rahvad nõuavad omale riiki. Euroopa Liidu tulevikkugi prognoosides on raske öelda, kumb on tõenäolisem, kas Lissaboni lepingu toimima hakkamine või hoopis ühe Euroopa Liidu sümbolriigi – Belgia lagunemine.

Üleilmastumise vähem ambitsioonikam definitsioon – protsessi käsitlemine demograafiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste trendide koostoimelise arenguna nii ajas kui ruumis, mis põhjustab inimestevaheliste kontaktide süvenemist ja sotsiaalseid ning kultuurilisi muudatusi – juhib globaliseerumise algusaja määratlemise varasema aja juurde. Pika sihikuga vaadates algas üleilmastumine koos majandus- ja rändeprotsesside kiirenemisega XIX sajandil ning selle esimene faas kestis 1913. aastani. Järgnes kahte maailmasõda ja nendevahelist aega hõlmanud deglobaliseerumisperiood. Sajandi keskpaigast kuni 1970. või 1980. aastateni kestis üleilmastumise teine etapp, millele on järgnenud nüüd kolmas, lõppenud või lõppemas neoliberalistlik faas.

Üleilmastumise eestvedajate kandidaatidestki pole puudu, äärevariantideks juutide-vabamüürlaste vandenõu ja naiste rolli muutumine ühiskonnas. Levinumad koolkonnad on aga liberalism, hegemooniline stabiilsus, marksism ja postmodernism.

Kõige levinumast, liberalistlikust vaatepunktist esindab globaliseerumine inimeste „loomulikku” tungi majanduslike hüvede ja poliitilise vabaduse poole. Seevastu hegemoonilise stabiilsuse teooria järgi seletatakse globaliseerumist viisina, kuidas domineerinud riik – USA – kindlustab oma positsiooni. Marksistlikud teooriad näevad üleilmastumist kodanluse strateegiana, mis võimaldab suurendada oma ressursse töötava klassi, aga ka vaeste maade, värviliste jt vähemuste arvel. Postmodernistidele on globaliseerumine protsess, mille käigus loomupäraselt laienemisjanune läänelik ratsionalistlik episteem ehk teadmiste mudel, mille kinnisideedeks on majanduskasv, tehnoloogiline edu ja bürokraatlik reeglistik, surub end kõikjal peale teisi episteeme esindavatele elulaadidele.

Eitamata sugugi nende teooriate osa üleilmastumise mõistmisel, olgu siinkohal esile tõstetud uus lähenemisvõimalus: nimelt paistab ühiskondade demograafilist arengut jälgides, et inimesi toob omavahel laiemasse kontakti maailma ühiskondade demograafilise arengu erinev ajastatus, s.t ühe kindla protsessi läbimine eri ajal. Demograafilise ülemineku käigus, mis algas Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas ülemöödunud sajandi esimesel poolel või keskpaigas ning levis järk-järgult mujale Euroopasse, seejärel Aasiasse ja Aafrikasse, toimub aktiivse eluhoiaku omaksvõtmine, soorollide teisenemine ja individualiseerumine. Selle protsessi osadeks on suremuse ja sündimuse langus, rahvastikuplahvatus ja ränderevolutsioon, mis kõik järgnesid üksteisele kindlas järjekorras. Alates 1970. aastatest on  rahvastikuteadlased fikseerinud lääne ühiskonnas uue arengufaasi, mida iseloomustab individualiseerumise süvenemine ning sündimuse langus alla taastetaset. Domineerima hakkas mentaliteet, et isikud saavad ja peavad tegema omaenda valiku, sest elada on ju ainult üksainus elu ja see tuleb elada kohe! Või isegi nii, nagu ka vanaduspõlve ei tuleks.

Selle tsükli tulemusena on varem aktiivse eluhoiaku omaks võtnud lääne ühiskondades alustatud ka varem kiiret majanduskasvu. XIX sajandil, lääne ränderevolutsiooni faasis, „üleilmastati” Uus Maailm. Teisel ja eriti kolmandal üleilmastumisetapil, kui Euroopa päritolu rahvastik hõreneb, on aga läänest saanud sisserännumaa ning samal ajal on jõukusetaseme vahe ning odava tööjõu küllus suunanud hargmaiseid ettevõtteid viima tootmist madalama palgaga piirkondadesse; seega on nn Kolmas Maailm tulnud läände ja lääs läinud Kolmandasse Maailma.

Viimase üleilmastumisfaasi majandusideoloogia ehk neoliberalism, mis on oma olemuselt justkui (üle)individualiseerunud Euroopa päritolu ühiskondade väärtushinnangute kehastus, annab läbi „vaba” konkurentsivõimaluse tegelikult eelise tugevatele, seda nii maailmas kui ühiskonna-siseselt. Neoliberalistlikus üleilmastumise faasis on sissetulekute käärid rikkamate ja vaesemate maade vahel kasvanud kogu ajaloo suurimateks, ühtlasi ei peaks olema raske taibata, miks muu maailm tajub lääne pakutud „majandusvabaduse” ja ka „demokraatia” loosungeid silmakirjalikkusena. Globaliseerunud meedia hõõrub neile jõukate riikide kodanike rikast elu pidevalt nina alla.

Ka tööjõu sissetoomine on lääne ühiskonnas iibepuudulikkuse tingimustes  vajalik just hetkekasule orienteeritud lääne äriringkondadele. Siin on Lääs käitunud isegi kolmekordselt silmakirjalikult – kujundades vaestes maades väljakannatamatu olukorra, mis sunnib meeleheitel inimesi mujal eluvõimalusi otsima, petnud immigrante ja võib-olla ka iseend mitmekultuurilisuse loosungitega ning lisaks laostanud emigratsioonimaid ajude ärameelitamisega. Küllap on tänase maailma poliitiline vastasseis vähemalt osalt sellise neoliberalistliku poliitika tulemus.

 

 

Mida on neoliberalismile vastu pannaOlgu globaliseerumisega kuidas on – nagu ülal­toodust peaks selguma, sõltub selle lõpp või jätkumine üleilmastumise määrat-lu­sest –, aga neoliberalistlik globaliseerumismudel näib olevat küll tühjaks saanud, seda nii oma sisseehitatud ebavõrdsusmehhanismi kui USA-kesksuse tõttu. Pole aga ka vähimatki konsensust teemal, missuguse uue sisuga üleilmastumine täidetakse.

Üks tunnustatumaid Euroopa üle­ilmastumis­uurijaid, Warwicki ülikooli globaliseerumise ja regionaliseerumise uurimiskeskuse direktor Jan Aart Scholte eristab kolme neoliberalismile alternatiivset ideoloogiat. Rejektsionistid rõhutavad, et globaliseerumine senises vormis on sügavalt ja aktsepteerimatult ebaturvaline, ülekohtune, ebademokraatlik ja jätkusuutmatu. Kogu protsess tuleb iga hinna eest peatada, pöörduda tagasi rahvuslikule ja kohalikule tasandile, kus inimesed saaksid uuesti üles ehitada homogeense, ökonoomse heaoluga, ökoloogiliselt tervikliku, kultuuriliselt turvalise, iseseisva ja demokraatlikult juhitava ühiskonna.

Osalt rejektsionismi vastandi, transformismi alla võib liigitada uue põlvkonna sotsialistide ja anarhistide ideoloogia, mille kohaselt on senine globaliseerumine andnud võimaluse luua täiesti uus, kapitalismi- ja võib-olla ka riigivaba ühiskond. Näiteks transformistlik talupoegade ja väiketootjate liit Via Campesina ühendab 56 riigi kodanikke. Globaalselt orienteeritud sotsialism on inspireerinud ka mõningaid alternatiivseid töölisliikumisi. Ka noored on organiseerinud selliseid transformistide gruppe nagu Reclaim the Streets Inglismaal, Montreal Anti-Capitalist Convergence Kanadas, Ya Basta Itaalias ja Direct Action Network USAs.

Kolmas vool reformism on trans­for­mismiga sarnaselt pigem alter-globaliseerumise pooldaja, sest globaliseerumist ei soovita „tagasi pöörata”, vaid juhtida teistele alternatiividele. Kuid reformistide eesmärk on rejektsionistidega sarnane. Reformistide arvates võib kapitalism olla tõhus, kui teda parandada viisil, mille tulemuseks oleks suurem demokraatia, majanduslik stabiilsus, tulude õiglasem jaotus ja väiksemad ökoloogilised kahjustused ning kultuurilise vägivalla välistamine. Reformistid lähtuvad eriti sotsiaaldemokraatlikest traditsioonidest, nagu näiteks Keynesi majandusteooriad ja heaoluriik. Nad pooldavad ressursside piiriülese liikumise kontrollimist, kui sellised kitsendused vähendaksid turgude ebastabiilsust, sotsiaalset ebavõrdsust ja keskkonna rikkumist. Samuti soovivad nad piirata suurkorporatsioonide tegevust. Erinevalt rejektsionistidest nõuab reformistide strateegia globaalse valitsemise laiendamist, hõlmates sinna globaalse parlamendi ja maailma keskpanga. Reformismiga on flirtinud mitmed peavoolu poliitikud.

 

Uut kollektivismilainet ei ole

On raske uskuda, et see, mida praegu USAs tehakse, ületarbimisest kujunenud kriisi ravimise üritamine edasise tarbimise õhutamisega, saab vähegi pikemas perspektiivis vältida kokkuvarisemist. Kuid ka alternatiivsed ideoloogiad ei ole veenvad, kuna need ignoreerivad väärtushinnanguid. Rejektsionismi elluviimine tähendaks tagasipöördumist üleilmastumise eelmisesse etappi, ent siis olid lääne kodanikud märksa vähem individualistid. Reformismi küsimärgistab individualiseerumisele lisaks ka asjaolu, et rahvustundele pole kujunenud asendust ülemaailmse identiteedi näol. Ning samuti pole kahtlust, et transformismi ideoloogia võib olla teostatav vaid väikestes, ehkki võib-olla sümpaatsetes friigikogukondades.

Kõigi seniste üleilmastumisetappide sisu on kujunenud vastavuses väärtushinnangute muutumisega. Nii lääne heaoluriigi populaarsus ja selle allakäik kui kommunistlike ühiskondade kujunemine ja kokkuvarisemine kajastab aktiivse eluhoiaku kujunemist ning seejärel individualiseerituse süvenemist. N Liidu edu kandvaks jõuks viimase maailmasõja eel ja järel oli kollektivistlik idee ja entusiasm, kuid seoses individualiseerumisega muutusid kollektivistlikud loosungid nii õõnsaks, et lõpuks ei uskunud neid enam ka tippkommunistid ise. Nii polegi paradoksaalne, et kommunismiühiskondadest pole kaasa võetud sedagi, mis seal tõeliselt väärt oli. Endised kommunismimaad on täna kõige kapitalistlikumad, kõige suuremad kapitalistid on aga tavaliselt just endised kommunistid.

Alternatiivideoloogiate rakendamine eeldaks uue kollektivismiperioodi algust, millest pole aga mingeid märke, pigem vastupidi. Nii olemegi jõudnud ummikusse, mille võiks paradoksaalselt lahendada võib-olla vaid Lääne suurima saavutuse – demokraatia hülgamine, sest kodanike enamuse väärtushinnangutele mittevastavaid eesmärke on võimalik ellu viia vaid diktatuuri tingimustes. Alternatiivlähenemiste karikatuuri näiteks on üks Eesti vanemapalga ideoloogiat kui „võigast biofašismi” kritiseeriv ja selle arvelt kohe suuremaid sotsiaaltagatisi nõudev ning samas arengumaade ekspluateerimise lõpetamise vajadust deklareeriv kodanik, kes ilmselt ise ei taju oma esimest kaht loosungit lihtviisilise individualismipuhanguna, mille taustal kolmanda kui Lääne elatustaseme alandamist nõudva meetme siirus üliväga kaheldav on.

Küll aga ei tohiks primitiivselt egotsentriline ja pealiskaudselt ülbe Lääs oma tarbimiskeskseid väärtushinnanguid teisi teid otsivatele ühiskondadele peale suruda. Juba näiteks Hiina sudus lämbuvaid suurlinnu vaadates on selge, et keskmise hiinlase SKT kasvamine neljakordseks, st eestlasega võrdseks, ei ole ainuüksi tekkivate keskkonnakahjustuste tõttu kuidagi võimalik. Rääkimata ameeriklastele järelejõudmisest, mis tähendaks kümnekordistumist.

Eesti on neoliberalistliku poliitika juurutamisel olnud eriti innukas. Ning arvatavasti on USA meie suurim liitlane. Neoliberalistlikust turufundamentalismist ja mõningatest postmodernistlikest lähenemistest tõukudes on tuleviku prognoosimine või mõjutamine kasutu tegevus. Kui aga Eestis siiski veel institutsioone leidub, kus strateegilise poliitikaga tegeldakse, siis praegu, USA ja neoliberalismi loojangul, ning uute globaalsete mõjupiirkondade turu alguses, mil Eesti võib-olla juba riiulilt letile asetatud, on just intensiivse mõtteragistamise aeg. Üks on aga selge – oma iseseisvale kaitsevõimele peame mõtlema rohkem ja teistmoodi, kui kunagi varem. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming