Kas meie Venemaa-vastane retoorika toob meile liitlasi ka Venemaal?

Ilmar Raag

 

Üks kummalisemaid moonutusi populaarteadvuses levinud pildi ja reaalsuse vahel on vapruse tähendus sõjas. Muidugi on võitlusvaim tähtis suvalises lahinguüksuses, aga kui kusagil staabis tehakse plaane, siis ei peeta vaprust üldjuhul otsustavaks teguriks. Pigem räägitakse seal manööverdamisest, tulejõust ja positsioonidest.

Teiste sõnadega on lahinguplaanide peamine nipp selles, et saavutada õigesti valitud hetkel ja kohas ülekaal tulejõus, et maksimaalselt kiiresti ülesanne täita. See kõik aga ei ole piisavalt muljetavaldav, et kujutada üksikisiku läbielamisi patriootilises sõjakirjanduses või sõjafilmides.

Toome selle jutu meie igapäevaste sõna- ja infosõdade maailma. Kõige levinum retoorikataktika näeb ette vastase silmapilkse ja ilma edasikaebamisõiguseta hävitamise. Tegemist on loomulikult nn ärapanemisega, mida võib eelkõige defineerida kui süüdistust, mida ei ole võimalik faktiliselt ümber lükata, või vastase “nimetamist” viisil, mida ei ole võimalik faktiliselt ümber lükata. Retoorika kuldvaramusse kuulub näiteks küsimus: “Millal te lõpetate oma hommikuse konjakijoomise?” – Vabandage, aga ma ei joogi konjakit.” – “Ärge põigelge kõrvale! Te ei vastanud mu küsimusele – millal?”

Kui nimetatud näide kuulub liialt loogika valda, siis meenutagem teistsuguseid rünnakuid: “Te olete lollpea.” Või heita heteroseksuaalsele inimesele ette: “Te olete ju häbitu homo.” Avalikus debatis ei ole viimast rünnakut võimalik tõrjuda, sest seda, mida sa ei ole, ei ole võimalik ka tõestada. Igasugune passiivne kaitse laadis: “te eksite” ei ole piisavalt usaldusväärne vastuargument.

Kuid selletaoline sõnasõda viiakse avalikkuse ette, näiteks meediasse, siis loodab ründaja, et kuulajad ühinevad temaga, aga  sama hästi on võimalik, et kuulajatele ei pruugi seesugune rünnak meeldida. Võites küll vastase hävitamisega ühe lahingu, kaotatakse tegelikult sõda. Nii nagu on aatomipommi heitmine teinud Ameerika Ühendriigid aastakümneteks moraalseks kaotajaks sõjas, mille tegelikult võitis.

Selge vastandumise ja ärapanemistaktika probleem peitub eelkõige selles, et sel juhul ei ole vastasel midagi kaotada ja ka tema on valmis kasutama lubamatuid võtteid. Kuni selle hetkeni võib tunduda, et võitjaks osutub see, kes on sõnaosavam ehk “vapram”. Pikemas perspektiivis tuleb aga arvestada kõikide teistega, kes osalevad konfliktis pealtvaatajatena. Sel hetkel astuvad mängu reaalstrateegia tõsisemad variandid. Eelkõige on küsimus selles, kuidas saavutada arvuline ülekaal.

Kui lahing võidakse võita vaprusega, siis sõda võidetakse ülekaaluga, kas või ainult kitsas lõigus. See tähendab liitlaste leidmist või vastase murdmist enne konflikti algust.  Kui seni rääkisin sõnasõjast tühisemat sorti ärplemise tasandil meedias, siis suurema infosõja tasandil, võib öelda, et kui USA armee lahkub Iraagist, siis eelkõige seepärast, et sisemaisest avalikust arvamusest on tahtmatult saanud võitlevate iraaklaste liitlane. Sellises infosõjas näeme, et lihtne ärapanemine on halb taktika.

Kui võtame näiteks konflikti Venemaaga, siis lihtsamat tüüpi ärapanemine taandab kõik venelased tibla nimetaja alla. Sama toimib ka vastupidi: kõiki eestlasi nimetatakse fašistideks.  Samas anname me endale aru, et tegelikult ei peaks eestlasi huvitama ju mitte venelaste genotüübi hävitamine, vaid ainult imperialistliku ja autokraatse mõtteviisi hävitamine. See aspekt aga laiendaks meie võimalike liitlaste ringi palju suuremaks kui võitlus tühipalja nn eesti asja eest.

Ja siit kõige olulisem küsimus: “Kas meie Venemaa-vastane retoorika toob meile liitlasi ka Venemaal?” Mis põhjusel võiks teisel pool Peipsit leida inimesi, kes armastaksid meid piisavalt, et tunnustada meie õigust eestimeelsele riigile. Ainuüksi sõnumiga: “Me ei ole fašistid?” seda tulemust ei saavuta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht