Kas naftaga oleks teha midagi paremat kui lihtsalt põletada?

Aire Vaher, Tartu ülikooli eetikakeskuse referent

Intervjuu Euroopa Akadeemia presidendi prof Carl Friedrich Gethmanniga Euroopa Akadeemia president prof Carl Friedrich Gethmann räägib Aire Vaherile TÜ eetikakeskusest, milline on tea­duse roll tänapäeva ühiskonnas. Andres Tennus

25. ? 30. septembrini toimus VIII Saksa-Eesti akadeemiline nädal ?Academica?, mille peateemaks oli ?Teadus ja teadmistepõhine ühiskond?. Ürituse kaaskorraldaja Tartu ülikooli eetikakeskus kutsus esinema Euroopa Akadeemia (Europäische Akademie) presidendi teaduslik-tehnilise arengu uurimise alal ? prof Carl Friedrich Gethmanni.

 

Mis on Euroopa Akadeemia?

Euroopa Akadeemia on uurimis- ja hariduskeskus. Me teeme uurimusi, mis puudutavad teaduslikku ja tehnoloogilist arengut ning selle mõju keskkonnale. Meie ülesandeks on prognoosida, millised võiksid olla tehnoloogilised ja teaduslikud vajadused ning perspektiivid 10 ? 15 aasta pärast. Iga ennustamisega kaasneb risk. Kogu asi võib tegelikult suuna hoopis mujale võtta, aga alati saab ennustust täiustada. Miks meile antakse raha? Sest meil on kogemusi. Näiteks ehitati Saksamaale tuumaelektrijaam, mis toodab elektrit peaaegu nagu perpetuum mobile. Kuid avalikkus ja poliitikud ütlesid, et neile lahendus ei meeldi, sest see on liiga riskantne. 20 miljardit marka lihtsalt põletati ära. Me peame võimalikult vara teadma, kas tehnoloogiat aktsepteeritakse ühiskonnas või mitte, ja me saame seda teha ainult siis, kui selgitame ühiskonnale muid võimalusi. Ühiskonna vastus peaks olema, et me aktsepteerime seda, aga neil ja neil tingimustel. Meie ülesanne sõltumatu akadeemiana ongi prognoosida ning öelda neid asju poliitikutele.

Meie tegevus on kolmetasandiline: inseneriteadus, bioloogia ja meditsiiniteadus. Projektitöö raames moodustatakse interdistsiplinaarsed töögrupid, kus osalevad teadlased. Me kutsume kokku mitmete alade professionaalid: juristid, teadlased, filosoofid  jne. Nende kolme distsipliini esindajad on töösse alati kaasatud.

Euroopa Akadeemia püüab arendada ühiskonna ja poliitikute dialoogi. Kes on need poliitikud ja kes on ühiskond?

Nimi Euroopa Akadeemia viitab, et tegeleme Euroopaga. Aga Euroopa tähendab muudki kui Euroopa Liitu. Haardelt on tegu pigem Euroopa Nõukoguga, s.o umbkaudu 42 riiki, sealhulgas Ukraina ja Türgi. See tähendab, et Euroopa on meile pigem kultuuriline kui poliitiline või institutsionaalne kontseptsioon. Selleks on ka hea põhjus, sest Euroopa Nõukogu peakorter asub Strasbourg?is. Selle ülesanne on täiustada Euroopa inimõiguste deklaratsiooni, mis minu kui filosoofi arvates on kokkuvõte Euroopa kultuurilisest kogemusest saja või tuhande aasta jooksul. Meil on traditsioon, mis seob Euroopa rahvad, jättes kõrvale institutsioonilised ja majanduslikud probleemid. See tähendab, et toetume hästi defineeritud kultuurilis-ideoloogilisele põhjale, aluseks pole mitte ainult majanduslik või poliitiline suhe. Need on küll ka olulised, kuid kultuurilised seosed on olulisemad. See on minu kui filosoofi arvamus.

Meie projektides osalevad teadlased kogu Euroopast, sealhulgas ka Eestist. Akadeemias arutatakse ainult neid teemasid, millest on huvitatud ka paljud teised Euroopa Nõukogu liikmesriigid. Loomulikult keskendume rohkem Saksa poliitikale. Üks olulisi põhjusi on see, et akadeemiat majandavad ja rahastavad Saksa institutsioonid. Me ei suhtle niivõrd ministritega, kuivõrd tagaplaanil seisva administratsiooniga, kes tegeleb rohkem igapäevaste küsimustega. Näiteks parlamendiliikmed ja saadikud, seaduste kirjutajad. Ministrid ei tee ju seadusi. Koostame oma memorandumi ning avalikustame selle. Aeg-ajalt on meil edu, vahel mitte. Mõnikord tuntakse küll huvi, aga lükatakse idee kõrvale. Memorandumite puhul olen täheldanud, et kuigi poliitikud pole märganud soovitusi kohe, on nad hiljem öelnud, et ennustus oli õige. Näiteks nanotehnoloogia puhul ennustasime selle tähtsamaks muutumist. 1998. aastal sellesse ei usutud, nüüd on aga nanotehnoloogia olulisus kasvanud. Oleme ka vigu teinud, ma ei salga seda. Näiteks ennustasime huvi bioloogilise mitmekesisuse teema vastu poliitilistes aruteludes, aga seda pole juhtunud. Ökoloogilised teemad ei intrigeeri, sest maksavad palju, aga lähemas perspektiivis suurt kasu ei too. Need on n-ö pikaajalised projektid. Me peaksime seda küll kritiseerima, kuid mõju on väike.

Milliseid raskusi on teil poliitikutega suheldes ette tulnud?

Poliitikud on liialt probleemikesksed. Suurim raskus on interdistsiplinaarne kommunikatsioon, s.t suhtlemine distsipliinide vahel. Dr Hoyningen-Huene vihjas sellele eile (28. IX ?Academica? raames toimunud arutelul ? A. V.), et kui juristid räägivad majandusinimestega keskkonnateemal, on neil palju probleeme. Poliitikutega on veel raskem. Nad ütlevad, et lahendus on hea, kuid pean tegelema muude probleemidega, mis on aktuaalsemad, kui tahan, et mind kahe aasta pärast valitaks. Poliitikud on pigem oma töö ja palga pärast  mures. Poliitikutel on teised standardid kui näiteks teadlastel. Teadlased on orienteeritud reputatsioonile. Poliitiku raha on valimised, see on teine maailm. On raske tõlkida ühe maailma perspektiive teise maailma keelde. Kuid oleme demokraatlik süsteem ja meil on valimisperioodid. Saadikud on huvitatud valitud saamisest ja teadlastel on teine ajadimensioon. Need on struktuurilised raskused. Kõigil kaasaegsetel riikidel on samad mured.

Millist rolli mängib filosoofia teie igapäevatöös? Kas teie arvates võikski see olla filosoofia ülesanne tänapäeval?

Ilmselt mõtlete, et mina kui filosoof arvan, et filosoofi roll on väga oluline. Kõik seda ehk ei usu, aga mina olen selles veendunud. Filosoofia pole üks distsipliin teiste hulgas. Tal on kindel roll distsipliinide universumis. See pole ainult minu idee, see on filosoofia idee Platonist peale. Filosoofia on mänginud olulist osa teaduse ajaloos. Võtame näiteks Aristotelese, kes pani aluse bioloogiale. Või näiteks Newton, Bacon jne. Nad kõik konsulteerisid poliitikuid ning vahel ka kannatasid selle pärast. Aristoteles nõustas Alexander Suurt, kel oli oma impeeriumi haldamisega raskusi. Filosoofia peab tegema võimalikuks distsipliinide kommunikatsiooni, näiteks füüsikute ja juristide vahel. Osalesin 80ndate lõpus töögrupis, mis pidi soovitama ökoloogilisi standardeid. Kohtusime iga nädal ning rääkisime ökoloogiliste standardite pikaajalisest efektist. Pärast kuut kuud kohtumisi küsis keegi minu käest, mida mõelda pikaajalisuse all? Mida see tähendab, kui pikk on pikk? Füüsik ütles, et miljon aastat. Jurist ütles, et 30 aastat, sest siis kuritegu aegub. Mida ütleb filosoof? Mina pakkusin, et pikaajaline tähendab neli generatsiooni pluss üks, sest kui läheb hästi, tunnen ma oma lapselapsi ja kui mul läheb väga hästi, tunnen oma lapselapselapsi. See on kolm põlvkonda. Kindel on, et ma ei tunne oma lapselapselapselapsi, neljas põlvkond on esimene, kellega ma pole seotud. Vastutuse seisukohast on see generatsioon minust ajaliselt kaugel. Seega määratlesime pikaajalisuse kui aja kuni neljanda ja sellele järgnevate põlvkondadeni. Poliitik arvas, et see on hea mõte, aga selle jaoks pole meil piisavalt juriidilisi ressursse. Seejärel tehtigi Saksamaal seadus pikaajaliste protsesside ökoloogiliste küsimuste kohta. Filosoofile ei piisa ainult filosoofiast. Ta peaks tundma mitmeid distsipliine nii hästi kui võimalik ja siis pakkuma lahendusi.

Teine dimensioon on praktilised küsimused. Filosoof peab andma normatiivseid soovitusi. Seda mitte ainult päevakorralise kohta, vaid filosoof peaks ka teadma, mis peab olema päevakorraline. Lühidalt, filosoofil on kaks ülesannet: luua distsipliinide kommunikatsioon ning teha normatiivseid ettekirjutusi.

Milliseid lahendusi pakute ökoloogilistele probleemidele?

Olen veendunud, et pole ideaalset ühiskonda. Ühiskond pole planetaarne süsteem, mis toimib peaaegu igaveste seaduste alusel. Kuid on mõned metatasandil ettekujutused. Me näiteks ei tea, mida inimesed nelja generatsiooni pärast süüa soovivad. Kas nad tahavad käia McDonald?sis või restoranis, aga ma olen päris kindel, et nad tahavad süüa ja juua. Ja nad eelistavad head vett halvale. Me võime formuleerida elementaarse antropoloogia ja elementaarse eetika, mis kehtivad läbi mitmete generatsioonide. Seega on meil vähemalt mõned põhjapanevad printsiibid, mis kehtivad pikemas perspektiivis. Ma räägin ühiskonnast, mis otsib jätkuvalt sobivaid lahendusi. Kõik see kokku on idee  ühiskonnast, mis annab mõned fundamentaalsed teadmised, aga mitte perfektset pilti. Ühiskond on alati kuidagi meelestatud ja dünaamiline, inimesed otsivad lahendusi. Kümne aasta pärast on meil uued probleemid. Näiteks praegu on energiakriis, barrel naftat maksab 50 USA dollarit. Hind kindlasti langeb lähinädalatel, aga meil on energiakriis. Peame otsima uusi energiaallikaid. Mis need on, me ei tea. Aga ma olen kindel, et võime valida. Me ei tea, milline on tuleviku valik, aga peame nende valikute arendamiseks ja võimaldamiseks raha alla panema. Kui energiakriis lahendatakse, on meil uued probleemid ? võib-olla uued epideemiad, näiteks nagu AIDS. Ühiskond peab alati lahendama uusi probleeme, seepärast peame tegema võimalikuks erinevad valikud.

Rääkisite energiakriisist. Teadlased on prognoosinud, et nafta lõpeb 40 aasta pärast. Mõnede metallidega, näiteks kullaga, on olukord isegi halvem. Samuti ennustavad teadlased, et tulevad rahutused ning näljahäda, ellu jäävad peamiselt väikepõllundusega tegelevad kogukonnad ning industriaalühiskond saab otsa (PM 28. IX 2004). Mida te selle kohta ütlete?

Energiakriis pole kõige suurem probleem. Suurem probleem on see, et elame sõdade maailmas. Õnneks Euroopas suuremaid sõdu pole, kuid laiemas perspektiivis oleme sõdade maailmas. Need pole klassikalised, vaid fundamentalistide sõjad. Neli viiendikku kõigist sõdadest peetakse religiooni pärast. Religiooni all mõtlen siin fundamentalismi. See tähendab, et usklikud on nii veendunud oma religioosses tões, et tapavad teisi, kes seda ei usu. Üheks näiteks on praegune islami kriis. Ka muud grupid, mis on väga agressiivsed, näiteks feministid, loomakaitsjad, on fundamentalistid, ehkki mitte nii agressiivsed. Need probleemid on seotud teiste probleemidega, nagu võim energia üle.

On olemas alternatiivseid energialiike, kuid praegu on need liiga kallid. Peaksime küsima, kas naftaga oleks midagi paremat teha kui seda lihtsalt põletada. Kui meil on võimalik päikeseenergiat kasutada, siis oleks tark hoopis sellega maju kütta ning kasutada naftat millekski muuks, sest nafta on liiga väärtuslik, et seda põletada. See on alternatiivide küsimus. Üks alternatiive on tuumaenergia. Kuid paljud inimesed peavad seda liialt riskantseks ja ohtlikuks. Nüüd tekib küsimus, kas me ei peaks riskima teatud piirini, et saaks naftat kasutada muudel eesmärkidel.

Primitiivsete põllumajanduslike kogukondade ellujäämisse ma ei usu. Pole põllumajanduse ja tehnoloogia selget vastandust, sest edukas põllumajandus põhineb heal tehnoloogial. Primitiivne põllundus on liiga kallis ja sellest pole tulu, kui ei kasutata tasemel tehnikat. Ei vastandu mitte tehnika ja põllumajandus, vaid erinevad tootmisviisid. Maailmaturul pole kellelgi võimalust, kui toode on liiga kallis.

Räägitakse, et kuld saab otsa. Kullal pole tegelikult väärtust, välja arvatud võib-olla hammaste paranduses vms. Kulla väärtustamine on relikt. Ma kardan, et mõnekümne aasta pärast pole kullal mingit väärtust, sest see pole kasutatav. Näiteks titaan on tunduvalt väärtuslikum või tulevad turule mõned muud materjalid.

Mida arvate rohelistest parteidest?

1960. aastatel polnud Saksamaal ökoloogilised probleemid aktuaalsed. Siis kerkis esile roheline partei ning tegi ökoloogilised küsimused populaarseks. Selle peale reageerisid teised parteid ja peaminister Kohl asutas ministeeriumi ökoloogiliste küsimuste lahendamiseks. Praeguseks on kõigil parteidel programmides rohelised teemad sees ning rohelisel parteil on programmis ka muud küsimused, näiteks majandus- ja sotsiaalvaldkonnast. Seega tegelevad kõik samade asjadega. Ma ei väida, et roheline partei pole vajalik. Näiteks Saksamaa rohelisel parteil on see omapära, et tal on liberaalne programm nagu liberaalidel, kuid ollakse sotsiaalselt tundlikumad kui klassikalised liberaalid. Rohelised on muutunud viimase 20 aastaga ja usun, et mujalgi on üsna sarnane situatsioon.

Eestis pole rohelist parteid. Üheks põhjuseks on siiamaani olnud hirm rohelise mõtteviisi politiseerumise ees. Kardetakse minna poliitikasse ning kaotada oma roheline identiteet. Kuid on tekkinud mõned inimesed, kes tahavad olla ühenduslüliks poliitika ja keskkonnakaitsjate vahel. Mida nendele soovitaksite?

Saksamaal olid rohelised fundamentalistid, kes ütlesid, et meie pole roheline partei, meie oleme roheline liikumine. Selle liikumise esindajad ei tahtnud minna poliitikasse, aga siis nad mõistsid, et kui nad sinna ei lähe, puudub neil mõjuvõim. Nad olid küllaltki  populaarsed, kuid nad ei saanud osaleda näiteks seaduste tegemisel. Nad muutsid oma põhimõtteid ja hakkasid poliitikuteks. Mida see tähendab? Mitte seda, et nad saaks 51% võimu valimistel, vaid seda, et nad peavad moodustama koalitsiooni teiste parteidega. Seega peavad nad tegema kompromisse: esiteks kogu süsteemiga ja teiseks koalitsioonipartneritega. Rohelised poliitikud väidavad, et isegi sellistel tingimustel on neil rohkem tõelist võimu kui varem pelgalt rohelise liikumisena. Ma ennustan Eesti keskkonnakaitsjatele sama tulevikku. Inimesed tahavad küll oma rohelisi printsiipe puhtana hoida, aga igapäevaelu on teistsugune. Et olla edukas, peab tegema kompromisse, demokraatlikus süsteemis peab alati olema valmis läbirääkimisteks. Ja siis oled sa harva võitja. Mõnes asjas võib olla edukas, kuid tuleb midagi ka vastu pakkuda. Demokraatlikus ühiskonnas on kõigil omad huvid.

Viimane, aga kohustuslik küsimus välismaalasele: mida arvate Eestist, eestlastest ja Tartu ülikoolist?

Parim vastus oleks, et ma ei annagi vastust. Ma olen Eestis esimest korda ja pole sellega väga tuttav. Kolm kuud tagasi ei teadnud ma paljusid asju. Nüüd olen paremas olukorras. Esimeseks üllatuseks oli eestlaste huvi töötada koos saksa teadlastega. Viimaste päevade jooksul oleme paari järgmise aasta koostööplaani teinud.

Ma polnud Eesti puhul teadlik kolmest asjast. Esiteks, et Eesti mängib Balti riikide hulgas olulist kultuurilist rolli. 90ndate algul, kui Balti riigid saavutasid taasiseseisvumise, imestasin ma naiivselt, et miks nad ei moodustanud Balti riiki kõigist kolmest riigist. Aga nüüd saan aru, et kultuur on niivõrd erinev, et see on mõeldamatu. Teiseks olen imestunud, et saksa mõju on siin nii tuntav. Tallinnas ringi käies rääkis giid meile Eesti ja Saksamaa ühisest ajaloost. Sain teada, et kuulus saksa filosoof Nikolai Hartmann õppis Tartus. Ja et Karl Ernst von Baer tegutses Eestis. Olen imestunud teadusliku vaimsuse kohalolu üle. Peame tegema rohkem koostööd ning suurendama vahetusüliõpilaste arvu, sest praegused tudengid on tuleviku eliit, teadlased, poliitikud jne. Sakslastena on meil siin suur eelis, sest teil on olnud hullem okupatsioon, kui seda oli Saksa oma. Näiteks Taani, mis on meile lähedal, suhtub sakslastesse eelarvamusega ning kerge halvakspanuga. See tuleneb ajaloost ja ma mõistan seda. Ma ei leidnud sellist halvakspanu Eestist. Sakslastele on see võimalus teha koostööd Euroopa osaga, kus sellist halvakspanu eriti ei ole. Peaksime seda võimalust kasutama. Ja minu soovitus Eestile on, et Saksamaa on rikas maa ja rikka maaga koos töötamine on eelis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming