Kas pähe või südamesse?

Hannes Varblane

John Banville’i  juhtmotiiv läbi kogu loomingu on kokkuvõtlikult üpriski lihtne: mitte miski ja mitte keegi ei ole see, mida näikse olevat.

John Banville, Puutumatu. Tõlkinud Krista Kaer. Varrak, 2006.

 

Uss punga sees on põhjalikum kui oksa raputav tuul.

See on asi, mida teab spioon.

John Banville

 

Pealkirjas peituva suitsiididilemma sõnastab Victor Maskell, kes tõenäoliselt aga polegi see päris “puutumatu”, romaani eelviimasel real, ehkki mõistuse ja tunnete konflikt läbib kogu narratiivi. Täpsemalt – külma, eksaktse mõistuse võrdväärtustamine emotsionaalse plahvatuslikkusega. Pean kohe nentima, et John Banville’i üheteistkümnenda romaani minajutustaja on mulle sümpaatne. Ei tahaks siinkohal enam peatuda romaani süžeel ega ka prototüüpide peenanalüüsil – kes soovivad, võivad sellast teavet ammutada Margot Visnapi (Arkaadia 4. II 2006) ja Märt Väljataga (Areen 16. II 2006) pädevatest üllitistest. Kel aga huvi Cambridge’i neliku (tegelikult viisiku) kõige kuulsama nuhi Kim Philby vastu, lugegu Joseph Brodsky eestikeelsest esseede valikkogust “Koguja rõõm” (Vagabund, 1996) nimiesseed. Nuhk on Brodsky termin ning siin on asi sümpaatiast vägagi kaugel, ent ühel meelel olen siin sunnitud olema ka suure luuletajaga.

Pole ma hindaja, kas spionaaži läbi päästetud lugematute liitlaste elud kaaluvad üles Maskelli alias Anthony Blunti teadlikult (südametunnistuse piinadega või piinadeta) hukatusse saadetuid. Imbetsillist vend Freddie sundkuhtumist ei õigusta minu arvates aga miski. Ent ka Maskell nendib, et kõige rängemini rõhuvad südant väikesed reetmised. On’s neil vahet?

 

Elu ronib kirjandusse

 

Siinkohal tuleb sooviks suruda romaan kirjandusloolisse Prokrustese sängi. “Puutumatu” on roman à clef (tõsielutegelased fiktiivsete nimedega) – žanr, mis küllaltki kaua on aktiviseerinud lugejaid prototüüpide otsinguile. Algselt sündis ta kui Veenus vahust XVIII sajandi alul õukonnaskandaalide ülestähendustest. XIX sajandil omandab žanr skandaalse kuulsuse värvingu. Leedi Caroline Lamb kõdistas regendiajastu lugejaid kõikjalt ja kõigiti oma suhetest Byroniga rääkivas romaanis “Glenarvon” (1816). Benjamin Disraeli fiktsioneeris Byroni elu, luues “Venetia” (1837) ning tema poliitilise roman à clef’iga “Coningsby” (1844) kaasnes isegi tegelaskujude n-ö välimääraja. Saladuste avalikustamine, keelatu esiletoomine kuulub senini roman à clef’i raskerelvastusse. Igati paslik kirjanikule, kelle eesmärgiks spiooni siseelu lahkamine. Ja kindlasti on fänne, kes huvitatud sellest, et Victor Maskell laenas Nicolas Poussini “Seneca surma” (tõenäoliselt siiski võltsingu) ostmiseks Leo Rothensteini käest 200 naela, ehkki tegelikult andis pangamagnaat Victor Rochildi pärija Anthony Bluntile alias Victor Maskellile 100 naela Poussini tol ajal tunnustamata töö “Rebeka ja Eliaser kaevul” ostmiseks. Selle nüüdne väärtus on miljon naela. Hindamatu väärtus olid pildid mõlemale – nii väljamõeldud romaanitegelasele kui ka reaalsele kunstiloolasest spioonile. Millegipärast pakub prototüpaaži raster kõigile huvi. Mindki paelus, kas oli, ning sel juhul – kui palju oli, Querellis Graham Greene’i kõrval Evelyn Waugh’d. Maskelli abikaasa Vivienne paelus mind aga täiesti waugh’liku vambina. Tegelikult pole raamat pelgalt kujutluse ja tegelikkuse vahekorrast (olgu kombineerituse aste milline tahes). Ehkki raamatus on sellelgi tõsiseltvõetav tanum, on teisigi teid.

 

Iiri kirjanduse avangard

 

Kunstilembid taidlevad John Banville’i romaanides tähelepanuväärselt tihti. Viimasegi, 2005. aasta Man Bookeri võitnud “The Sea” peategelasest minajutustaja on kunstiloolane. Otseselt kunstitriptühhoni moodustavate “The Book of Evidence” (1989), “Ghosts” (1993) ning “Athena” (1995) ühisjutustajaks on Freddie Charles St. John Vanderveld Montgomery, kes näiliselt tegelemas kunstiteoste varguse, restaureerimise, võltsingu probleemide, ent ka nende kirjetega. Tegelikult on see kõik vaid pinnapealne näivus, nagu Victor Maskellgi pole vaid pelk tunnustatud Poussini-uurijast kunstiteadlane.

Üksnes “Puutumatusse” ruumunud kunstiproblemaatikast saaks kirjutada arvestatava uurimusliku artikli, kuid see on vaid üks värvikihtidest – läbi kogu paleti lahatakse hoopis teisi probleeme. Võiks öelda, et nagu restauraator otsib värvikihte eemaldades midagi pildi identiteedi sarnast, nii otsib romaani minajutustaja iseennast.

Siinkohal kõrvalepõikena üks tähelepanek. Banville’i teostes on – nagu tervel ta keelekasutusel – ka nimedel sügav tähenduslikkus. (John Banville’i anagrammide üüratu hulk tema teostes). “Võit” ja “mask” pole “Puutumatu” peategelase nimes sugugi juhuslikkus ning Freddie’ surm annab märku, et kirjaniku järgmistes narratiivides võib sellenimelist persooni mitte enam kohata.

Asjale lähemale. Derek Hand on oma kaasaegsete iiri kirjanike sarjas ilmutatud tähelepanuväärses monograafias  “John Banville Exploring Fictions” (2000) “Puutumatu” puhul suurt tähelepanu pööranud iirlusele selle kõigis aspektides. Kui varasemates romaanides, sealhulgas isegi interluudiumis “The Newton Letter” (1982; e.k “Newtoni kiri”, 1990) on see tõesti tunnetuslikult tähtis, siis arutlusaluses romaanis see probleem minu kui lugeja tähelepanu ei pälvinud. Oli paratamatult olemas, ent mitte põhiteemana. Kuid eks iirlase pilk ole iirlase pilk, ning Derek Hand näeb Banville’is modernist Joyce’i ja postmodernist Becketti vahel (tugev kalle Becketti poole) iiri kirjanduse uuele tasemele kulgemise võtmekirjanikku. Mööda ei saa ta ka Flann O’Brienist, õnneks Nabokovil peatumata, keda ka millegipärast üpris kergekäeliselt Banville’iga seostada tahetakse. Keelekasutuselt võib-olla küll, aga muus…?

 

Asjad või inimesed?

 

John Banville’i  juhtmotiiv läbi kogu loomingu on kokkuvõtlikult üpriski lihtne: mitte miski ja mitte keegi ei ole see, mida näikse olevat. Miski, absoluutselt mitte miski pole see, mis pealtpoolt paistab. Seetõttu võibki “Puutumatu” minajutustaja väita: “Asjad on mulle alati olnud tähtsamad kui inimesed.” Oma noorpõlve-edevuses pidasin minagi raamatuid inimestest tähtsamaks. Õnneks või õnnetuseks olen vanemaks saanud, ent kunstiala käsitöölisena rabab mind Banville’i käsituses pildi reaalsuse kvintessents piitsahoobina. Samuti on mulle mõistetav Maskelli hämmastavalt täpne tähelepanek – maalid on ettekujutuses alati suuremad kui tegelikkuses. Minge ja vaadake Viini Rahvusgaleriis Pieter Brueghel vanema originaale!

Kõik Banville’i raamatud on raamatud raamatute kirjutamisest, keele võimalustest ja võimatustest reaalsuse edastamisel – seega metakirjandus. Ning kogu aeg painab teda küsimus: kuidas elada koos teistega, ka vaenlastega, sessinatses meile antud maailmas? Joyce’i loomingu keskmeks oli vägi, Becketti kirjutiste südameks oli väeta olek. Derek Handi arvates on Banville Joyce’i modernismi ja Becketti postmodernismi amalgaamlus. Enam siiski Beckett, sest temagi otsing tõstatab lõpuks rohkem küsimusi kui annab vastuseid, lisab enam hämmingut kui lahendusi. Peeglitest ja peegeldustest Banville’i loomingus ma siinkohal ei räägi. Sellest on juba räägitud küllalt.

Maskid, moondamised ja pettus on tõesti heisatud “Puutumatu” nähtavuse lipuvardasse, kuid ometi plagistab neid külma kirgliku mõistuse traagilisest üksindusest ning identiteediotsinguist tõusnud ähvardav pagi. Ähvardavam kui geiluse emotsionaalne orkaan. Homoseksuaalsus on mulle tundmata maa, seetõttu ma seda teemat rohkem ei puuduta.

Victor Maskelli lugu pole üksnes reetmise lugu, vaid ka eneseleidmise lugu, samas ka enese eest pagemise lugu, sest tunduvalt lihtsam on olla keegi teine kui olla ise. Pealegi vale loob elu. Ent Maskelli maskid on pealesurutud maskid, sest sisimas kadestab ta Boy Bannisteri taolisi aktsiooniheeroseid, ja võiks kurvalt nõustuda luuletaja Louis MacNeice’iga (kellelt Banville kopeeris Maskellile iirluse):

Ma kadestan teoinimesi

Kes magavad ja ärkavad

Punuvad intriige ja mõrvavad

Eales kahtlemata

Teadmata mida tähendab

Olla painatud.

Maskell on painatud, ta elab kaanetatud maailmas. Tema suhe selle maailmaga, milles ta eksisteerib, on oma olemuselt habras ja õrn.

Banville ise on ka kohkunud arvustajatest, kes peavad Maskelli lootusetuks värdjaks. Tema arvates on “Puutumatu” minajutustaja elu lõpu lähenedes kaotanud küll kõik, ent ometi täis kindlameelsust säilitada stoilist henryjameslikku stiili, misläbi saab teatud määral ka lunastatud. Jutustajana on ta nagu kõik jutustajad lauspime selle suhtes, mis tegelikult toimub, ning pealegi tõlgendab ta kõike pidevalt valesti. Ometi mäsleb temas vastuhakk. Vaatamata enesepõlgusele, võib isegi öelda, et jälestusele – võtab ta lüüasaamist ning vältimatult lähenevat surma stiilselt ja isegi huumoriga. Banville’i arvates on “Puutumatu” päris lõbus raamat. Minu arvates ka. Vähemalt irooniline küll. Maskell on siiski ka tegudeinimene. Püüdja spioonide rukkipõllul, kel alati helping hand to lend. Ja veel kord – kirg ei pea alati pesitsema südames, see võib vabalt varjuda pealispindsuse mimikri all ka külmas, kalkuleerivas stilett-teravaks ihutud mõistuses. Seega – kuul pähe.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht