Kas pagulased või immigrandid?

Tagasivaade Euroopa pagulaskriisidele

Theodora Dragostinova

Briti valitsusjuht David Cameron koos Bulgaaria ametivenna Bojko Borisoviga Bulgaaria-Türgi piirile püstitatud okastraattara ääres, mis sunnib Lähis-Ida põgenikke võtma ette riskantaseid paadiretki üle Vahemere.

Briti valitsusjuht David Cameron koos Bulgaaria ametivenna Bojko Borisoviga Bulgaaria-Türgi piirile püstitatud okastraattara ääres, mis sunnib Lähis-Ida põgenikke võtma ette riskantaseid paadiretki üle Vahemere.

Impactpress /Scanpix

Viimastel kuudel on nii poliitikud, ajakirjanikud kui ka tavalised inimesed üle kogu Euroopa kirglikult vaielnud selle üle, mida nimetatakse kas Euroopa pagulas- või siis rändekriisiks. On kasutatud väljendeid nagu „üleujutus““, „invasioon” ja „inimsülemid”. Euroopasse on 2015. aastal saabunud ligi miljon inimest ning paljud eurooplased on mures nende uute rahvahulkade lõimimise pärast. Nad näevad probleemsena seda, et migrandid vajavad Euroopa jätkuva majandusliku ebakindluse ajal riigilt tugevat toetust. Mõned eurooplased kardavad sedagi, et nad ähvardavad Euroopa kultuurilist ülesehitust, sest enamiku uustulnukate islami usk väidetavalt sellega ei sobitu. See on pingestanud Euroopa Liidu ühtsust ning sütitanud debati Lääne- ja Ida-Euroopa erinevuse üle.

Pagulasõigus(etus)

Euroopa imperialismi ajastut iseloomustas Aafrika ja Euroopa koloniaalsuhe. Sõjajärgsest dekoloniseerimisest saadik on seniste asumaade elanikke tõmmanud endiste metropolide poole, sest nad oskavad sealset keelt või toetuvad sidemetele kohapealsete rahvuskaaslaste seas. XXI sajandil, kui eskaleerusid konfliktid Aafrikas (Eritreas, Liibüas ja Sudaanis, kui osutada vaid mõnele), tõusis järsult Vahemerd ületavate migrantide arv. Inimsmugeldajad kasutasid armutult ära tagakiusamise ja ka vaesuse eest põgenevate meeleheitlike inimeste olukorra.

Eristada poliitilisi pagulasi, kes üritavad põgeneda tagakiusamise eest, ja majandusmigrante, kes liiguvad teisale vaesuse eest, on keeruline, ent oluline, sest rahvusvahelise õiguse järgi tuleb neid kohelda erinevalt. 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsioonis, mille on ratifitseerinud kõik Euroopa riigid, on defineeritud pagulane kui isik, kes „kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset”. Rahvusvahelise õigusega on igale tagakiusamise eest põgenejale tagatud õigus taotleda varjupaika ohutus riigis.

Kõigis Euroopa riikides on oma varjupaigaseadus, sest ELis kuulub immigratsiooniõigus liikmesriikide pädevusse. Üldjuhul saadetakse need, kelle puhul tehakse kindlaks, et nad varjupaika saama ei kvalifitseeru, tagasi päritoluriiki. Protsessi ebakindluse tõttu paljud inimesed isegi ei taotle varjupaika, vaid elavad varjatult, dokumentideta migrantidena. Need, kel õnnestub Euroopasse jääda, hakkavad üldjuhul tegema lihttöid, mida kohalik elanikkond teha ei soovi, kompenseerides tööjõuvajadust vastuvõtvas ühiskonnas.

Praeguse kriisi põhjus on viimased neli aastat Süürias kestnud kodusõda, mis on jätnud 22 miljonit süürlast uskumatult halba olukorda. Olukorra teeb keerulisemaks võimu kokkuvarisemine Iraagis, Afganistanis, Liibüas ja Eritreas. Selle tulemusena on meeleheitel inimesed viimasel kahe aastal veelgi arvukamalt põgenema hakanud.

Juba mõne aasta vältel on Süüria pagulased liikunud peamiselt naaberriikidesse Jordaaniasse, Liibanoni ja Türgisse, lootes, et saavad Süüria kodusõja lõppedes koju naasta. Paljud elavad pagulaslaagrites, mida rahastab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR – United Nations High Commissioner for Refugees) või, kord ÜRO juures pagulasena registreerituna, elatavad end nappidest toetustest nende kolme maa suuremates linnades.

UNHCR on registreerinud rohkem kui 4,1 miljonit Süüria pagulast: üle miljoni neist viibib Liibanonis, riigis, mille rahvaarv on 4,5 miljonit, ning rohkem kui 2 miljonit Türgis. Kui aga Süüria konflikt 2014. ja 2015. aastal teravnes ning pagulased ei leidnud Liibanonis, Jordaanias või Türgis seaduslikku tööd, vastuvõetavat eluaset ega ka püsivat seaduslikku residentsust, hakkasid nad kaaluma teisi teid. Kuna Pärsia lahe araabia maad neid pagulasi vastu ei võtnud, kujunes Euroopast ainuke võimalik sihtmärk.

Süüria põgenikud Türgi piiril pahameelt avaldamas.

Süüria põgenikud Türgi piiril pahameelt avaldamas.

Umit Bektas/Reuters/Scanpix

Lõhestunud Euroopa geto

Türgist on lähim pääs Euroopasse läbi Bulgaaria – İstanbulist on sinna auto või bussiga kahe tunni tee. Süüria pagulased ei soovi enamasti jääda Bulgaariasse, mille rahvaarv on 7,5 miljonit, ehkki umbes 15 000 on end seal pagulasena kirja pannud. Kuigi Bulgaarias osutub edukaks koguni 94 protsenti varjupaigataotlustest, soovivad väga vähesed tegelikult asuda ELi kõige vaesemasse liikmesriiki, kus neid ootavad lagunenud alavarustatud majutuskeskused ja pagulaslaagrid. Veelgi tugevamalt tõkestab inimeste liikumist Türgist Bulgaariasse asjaolu, et kaks aastat tagasi hakkas Bulgaaria valitsus ehitama okastraattara eesmärgiga peatada Türgist lähtuv inimkaubandus. Tara ehitati rabava tõhususega, hoolimata sellest, et riigil polnud vahendeid pakilisemate infra­struktuuriprojektide rahastamiseks.

Just Bulgaaria läbitungimatu tara tõttu riskivad pagulased uppumisega Vahemeres kipakatel paatidel, mis suunduvad Türgist İzmiri sadamast Kreeka saartele Lesbosele, Kosile ja Rhodosele. Enamik pagulasi püüab siiski Kreekast võimalikult kiiresti lahkuda, sest tööpuudus on seal 25% (noorte seas 50%), majandusressursid napid ning kodakondsust ja residentsust puudutav seadusandlus karm. Suurem osa uuspagulasi tahab liikuda Kreekast Saksamaale, Austriasse, Rootsi või Norrasse, Lääne-Euroopa riikidesse, kus on liberaalne sisserändepoliitika ning helded sotsiaaltoetused. Kuid sinna jõudmiseks tuleb neil läbida mitmed vaesunud konfliktidest lõhestatud Lääne-Balkani riigid, nagu on hakatud nimetama Albaaniat koos endise Jugoslaavia koosseisu kuulnud riikidega nagu Makedoonia, Kosovo, Bosnia ja Serbia, mis ei kuulu ELi. Lääne-Balkanist on nüüdseks saanud Euroopa geto, rida marginaliseeritud riike, mille kodanikel on peale läände emigreerumise vähe lootust tulevikule.

Kuid süürlaste ja teiste hiljutiste pagulaste käsi ei käi paremini ka ülejäänud Ida-Euroopa riikides: Horvaatias, Sloveenias, Rumeenias, Ungaris, Slovakkias, Tšehhis ja Poolas, mis on ELi liikmed. Olukord on kõige dramaatilisem Ungaris, kus peaminister Viktor Orbáan, äärmusparempoolse rahvusliku partei Fidesz liider, on võtnud kompromissitult pagulasvastase hoiaku. Inimvoogude tõkestamiseks rajas Orbani valitsus 2015. aasta suvel Serbia piirile meetrikõrguse okastraattara. Veelgi problemaatilisem on see, et valitsus viis lõpule taraehituse ka Ungari ning teise ELi liikmesriigi Horvaatia piiril. Slovakkia juhid on andnud mõista, et moslemid pole nende riigis teretulnud, ning on tõrksalt nõustunud vastu võtma üksnes piiratud arvul kristlasi. Tšehhis on fotod politseinikest, kes kirjutavad püsimarkeritega pagulaste käsivarrele numbreid, kutsunud esile võrdlusi holokaustiga.

Selles kontekstis on taas tõstatunud vana küsimus: kas Ida-Euroopa on kuidagi ksenofoobilisem kui ülejäänud Euroopa? Kas endised Nõukogude bloki riigid ei suuda tulla toime etniliste, keeleliste ja religioossete erinevustega või on vähem altid seda tegema? Puuduvad veenvad uurimused, kus on kõrvutatud Ida- ja Lääne-Euroopa suhtumist välismaalastesse. Kuid ka mitmetes lääneriikides, sealhulgas Prantsusmaal ja Hollandis, on esile kerkinud paremäärmuslikke parteisid, mis toetavad immigrantidevastaseid programme.

Ümberasustatute pikk ajalugu

Praegune rändekriis on siiski vaid hetk pagulaste, immigrantide ning ümberasustatute pikas ajaloos. XX sajandi algust tähistavad Euroopa ajaloos sundmigratsiooni traumeerivad kogemused. Balkani sõdade (1912-1913) ning Esimese maailmasõja (1914–1918) tulemusena oli kogu Ida-Euroopa piirkond tunnistajaks miljonite pagulaste tulvale. Balkanil, eriti Bulgaaria-Türgi-Kreeka-Serbia piiridel kestsid lahingud mõnes kohas lausa kuus aastat (1912–191).

Kuna piirid ning sõjaväelised ja tsiviilvalitsused korduvalt muutusid, põgenesid inimesed oma küladest, kui kontroll nende maa üle läks teistesse kätesse. Iga piirimuutusega kaasnes inimeste liikumine. Näiteks tuli Bulgaarial 1920. aastatel anda peavarju rohkem kui 280 000 sõjapõgenikule ning nende lõimimine Bulgaaria ühiskonda ei läinud alati libedalt. Piirkonnas, mida praegu sageli nimetatakse Kesk- ja Ida-Euroopaks, Venemaa, Saksamaa ja Austria vahelistel piirialadel, kus leidis aset suur osa Esimese maailmasõja idarinde sõjategevusest, sundis pagulaste liikumise ulatus (6 miljonit inimest) üht ajaloolast kirjeldama sealset olukorda väljendiga „terve impeerium läheb”.

Kestev konflikt Türgi ja Kreeka vahel Väike-Aasia küsimuses viis veresaunani nii kristlaste kui ka moslemite seas Kreeka-Türgi sõjas aastatel 1920–1922. Kui hävitati Smürna/İzmiri õilmitsev sadam, mis on iroonilisel moel praegu paljude meeleheitel Süüria pagulaste lähtepunkt, viisid Kreeka ja Türgi läbi ajaloos esimese kohustusliku elanike vahetuse, milles lepiti kokku Rahvasteliidu vahendusel 1923. aastal. See leping, mis lahutas inimesed nende kodudest, andmata neile teist valikut, mõjutas umbes kaht miljonit inimest, nii kristlasi kui ka moslemeid. Selle humanitaartragöödia dünaamika sarnaneb rabavalt selles piirkonnas tänapäeval toimuvaga. Rahvasteliidu sekkumisele vaatamata survestas kahe miljoni pagulase lõimimine tugevasti nii Kreeka kui ka Türgi ühiskonda ja majandust. Alles kolmanda põlvkonna „uustulnukad” hakkasid end viimaks koduselt tundma.

Sunnitud rahvuslik ühtsus

Järgmised pagulassaatust puudutavad väljapääsmatud situatsioonid ilmnesid pärast 1933. aastat, kui Saksamaal oli võimule tulnud Adolf Hitler. Ainuüksi 1933. aastal üritas 50 000 umbes 500 000st Saksa juudist Saksamaalt lahkuda, ent Euroopa riikide valitsused kontrollisid hoolikalt välismaalaste sisenemist oma riiki. Kitsikuses juudid, kes ei saanud emigratsioonipabereid siirdumaks teistesse Euroopa osadesse, mis oli nende esimene valik, või toona Briti mandaadi all Palestiinasse, mida hakati üha enam eelistama, pidid kaaluma ümberasumisplaane kas Ühendriikidesse, Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse, Aafrikasse või Hiinasse. Samal ajal viimistlesid Lääne-Euroopa riigid hoolikalt oma üha rangemaid passi- ja piirikontrollisüsteeme. 1938. aasta Éviani konverentsil osalejad keeldusid kriisiga otsustavalt tegelemast, tuues ettekäändeks, et suurema hulga juudi pagulaste vastuvõtmine annaks natsirežiimile üksnes hoogu. Süütunde leevendamiseks, võtsid britid vastu 10 000 juudi last, kes saabusid eraviisiliselt finantseeritud Kindertransport’i programmi kaudu.

Teise maailmasõja ajal viis veelgi massilisem rahvastiku liikumine Euroopa mandril lõpuks välja etnilise ühtlustumiseni. Sõjaaegses ja -järgses sunniviisilises migratsioonis osalenute arv Euroopas on ühtekokku ligi 64 miljonit inimest. Paljud neist põgenesid sõja laienedes relvastatud konfliktide eest. Enamik püüdis hiljem pöörduda tagasi piirkondadesse, kust nad olid põgenenud. See arv hõlmab ka neid kuut miljonit juuti, kelle natsirežiim hävitas – võimas meeldetuletus, et kui maailm ei tegutse, võivad aset leida mõõdetamatud inimlikud tragöödiad.

Kui sõda lõppes, viisid sõjajärgsed võitjad läbi veel ühe sunniviisilise massi­rände, saksa päritolu rahvastiku kõrvaldamise naabermaadelt: umbes 13 kuni 14 miljonit inimest „läksid koju” Saksamaale Poolast, Tšehhoslovakkiast, Ungarist, Jugoslaaviast ja mujalt. Poolakad ja ukrainlased olid veel kaks suurt rühma, kes allutati rahvusliku ühtsuse nimel sunniviisilisele rahvastikuvahetusele. Sellise sundusliku migratsiooni tulemusena kujundati Euroopa kontinent ümber etniliselt suures osas homogeenseteks riikideks, kus oli tõhusalt puhastatud oma territoorium soovimatutest religioossetest ja rahvusvähemustest.

See ühtsus, mida Euroopas kardetakse seoses praeguse uustulnukate juurdevooluga kaduvat, oli rea vägivaldsete ning suhteliselt hiljutiste ajalooepisoodide tulemus. Külma sõja ajal võtsid Euroopa kaks osa elanike liikumisse ja migratsiooni suhtumises erineva suuna. Lääne-Euroopa mitmekesistus usuliselt ja rahvuslikult, kui sinna liikus suur hulk võõrtöölisi Aafrikast, Aasiast ja Lähis-Idast, osa neist varasematest kolooniatest. Neid kutsuti appi Euroopat ajutiste migrantidena üles ehitama, kuid paljud neist jäid pidama, aidates kaasa Lääne-Euroopa riikide teisenemisele multietniliseks ühiskonnaks. Mõned kõige märgatavamad sisserännanute kogukonnad on türklased Saksamaal, alžeerlased Prantsusmaal, indialased ja pakistanlased Suurbritannias. 2013. aastast saadik on Londoni elanikkonna enamus teistsuguse nahavärviga.

Põgenik koos lapsega Serbia ja Ungari vahelise okastraataia ääres.

Põgenik koos lapsega Serbia ja Ungari vahelise okastraataia ääres.

Laszlo Balogh /Reuters/Scanpix

Ajaloo ignoreerimine

Kontrastina jäi Ida-Euroopa, eriti Kesk-Ida-Euroopa sõjajärgsel perioodil etniliselt ühtseks. Tänapäeval jätkavad paljud poliitikud kõnelemist oma riigist kui ühtsest rahvusruumist, mis pole kogenud ei usulist ega rahvuslikku mitmekesisust. See arusaamine on lihtsalt ekslik ning ignoreerib selle piirkonna üksnes 70 aasta tagust ajalugu. Oli erandeid, nagu Bulgaaria ja Rumeenia, mille territooriumil elas jätkuvalt suuri vähemusi, mis allutati aeg-ajalt natsionalistlikule survele. 1980. aastatel põgenes Bulgaariast umbes 350 000 türklast, mida toona kirjeldati kui „suurimat pagulaslainet pärast Teist maailmasõda”.

Nõukogude bloki riikide piirid olid aga üldjuhul siiski suletud ning kodanike reisimisvõimalus piiratud. 1961. aastal ehitatud Berliini müürist sai Ida ja Lääne eraldatuse sümbol, vangistatuse vägev metafoor.

Pole kokkusattumus, et külma sõja lõpp algas 1989. aastal idasakslaste massilise läände väljarändamisega, kui ungarlased olid Austria ja Ungari vahelt maha võtnud okastraattarad. Tegelikult tõusid idaeurooplased 1989. aastal muu hulgas üles ka suletud piiridega ning kontrolli all reisimisvõimalusega režiimi vastu. Seetõttu on ülimalt irooniline, et Ungari praegune valitus ehitab riigis, kus 1989. aastal tarad maha võeti, tänapäeva ühendatud Euroopas uut okastraattara.

Kuid külma sõja lõpp ei toonud Euroopasse rahu ega julgeolekut. 1990. aastate sõjad Jugoslaavias tõid kaasa selle, mille kohta öeldi (taas) „suurim sunniviisiline rahvasteränne Euroopas pärast Teist maailmasõda” ning mis hõlmas umbes 2,7 miljonit riigisiseselt ümber asustatud isikut ja pagulast. Paljudele neist Jugoslaavia sõjapõgenikest pakuti „ajutist humanitaarvarjupaika” mujal Euroopas tingimustes, mis meenutavad tänaste Süüria pagulaste viletsust. Paljud pöördusid pärast sõja lõppu Bosniasse ja muudele endistele Jugoslaavia aladele tagasi, kuid teised jäid püsivalt elama Lääne-Euroopasse ja Ühendriikidesse.

Veel ühe paralleelina tänapäevaga võtsid Saksamaa ja Austria 1990. aastatel vastu kõige suurema arvu Jugoslaavia pagulasi.

Mida on õppida ajaloost tänapäeva Euroopa pagulaskriisi ajal, kui võtta arvesse need keerukad kogemused migratsiooniga? Pikaajalise ja julma konfliktiga kokku puutunud inimesed püüavad põgeneda. Kui nad ei põgene, võib konflikt paisuda etniliseks puhastuseks ja isegi genotsiidiks. Eriti on see nõnda kodusõja korral, nagu seda on näiteks Süüria konflikt. Pärast laastavat holokaustikogemust on raske salata, et peame aitama inimesi, kes põgenevad tagakiusamise ja sõja eest. Inimelu pühadus peaks olema esikohal.

Kas praegune pagulaskriis on pretsedenditute mõõtmetega? Ajaloouurimused näitavad, et migrandid moodustavad alati kogu rahvastikust väikese osa. ELis, mille elanikkond ligines 2015. aastal 750 miljonile, on isegi miljon pagulast suhteliselt tähtsusetu arv. UNHCRi hinnangul asustati 2014. aastal maailmas ümber veel ligikaudu 60 miljonit isikut. Üks miljon, kes jõuab Euroopasse, ühte maailma kõige jõukamasse piirkonda, on globaalses veekogus vaid piisake.

Mis saab edasi?

Kas inimesed pöörduvad pärast kon­flikti lõppemist oma riiki tagasi? Ajalooline tõendusmaterjal osutab, et alati on suur hulk inimesi, kes soovivad oma sünnikohta naasta. Migratsioonilained on tavaliselt ajutised. Praegune pagulaskriis taandub tõenäoliselt talve saabudes, mil Vahemerd söandab ületada vähem inimesi. On raske ennustada, mis hakkab toimuma Lähis-Idas, kuid pikemas perspektiivis võib Süüria rahunemine käivitada suure rahvaliikumise sinna tagasi. Õnnetuseks ei ole see stsenaarium lähitulevikus tõenäoline. Üldjuhul lahkuvad esimesena noored mehed, kes püüavad vältida sõjaväeteenistust. Sageli saadavad nad koju raha ja üritavad perekonda taas ühendada. Sõja ajal reisib suurel arvul naisi ja lapsi üksinda ning need põgenikud on kõige haavatavamad. On vaja aktiivseid meetmeid, et takistada naiste vastu suunatud seksuaalvägivalda, mis on sellistes ebakindlates olukordades laialt levinud.

Paljud Süüria pagulased lähevad Euroopasse, sest neil on juba Euroopa riikides pereliikmeid, kes on sinna elama asunud ja saavad neid aidata. Sisuliselt on tegu peamiselt haritud ja motiveeritud keskklassi pagulaste ahelmigratsiooniga, mis võiks elavdada Euroopa tööjõuturgu. Meil on vaja ka meeles pidada sotsiaalse klassi olulisust migratsiooniotsustes. Jõukamad isikud saavad paremini oma teekonda rahastada ning vajalikke dokumente hankida. Nii on lugu paljude Süüria pagulastega. Kuid lõimumine on pikaajaline protsess, mis sõltub nii uustulnukate kui nad vastu võtnud ühiskonna tahtest koos elada. Esimene põlvkond on sageli tänulik, et neile on antud võimalus alustada uut elu, nii et otsustavaks osutub küsimus, kuidas tagada see, et teine põlvkond ei marginaliseeruks. Selles protsessis tuleb eurooplastel õppida elama koos oma uute naabritega, lähtudes pigem pluralismi kui assimilatsiooni põhimõtetest.

Tõlkinud Ene-Reet Soovik

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht