Kas pahad poisid või normaalne poliitika?

Valle-Sten Maiste

Raske on vabaneda tundest, et seoses IRLis toimunuga on meie poliitiline kultuur taas ühe pügala võrra mutta vajunud. Kuigi ma ei ole seda erakonda ega ühtegi tema osist kunagi valinud, kuna IRLi ja tema eellaste ühekülgne reljeefne rahvuslus ning ühiskonna nõrgemate liikmete suhtes armutu majanduspoliitika esindavad üsna nürimeelset ja poolikut arusaama konservatiivsusest, uskusin ma siiski, et IRLi moraal ja aatelisus on kõrgemal järjel, kui eesti poliitikas keskmiselt tavaks. Täna on aga juhtunud nii, et eetikale rõhuva erakonna etteotsa on saanud inimesed, kes peavad enesestmõistetavaks erakonnasiseste demokraatlike protsesside lörtsimist jumal teab kuidas värvatud inimeste abil, keda avalikkuse eest peidetakse ja häbenetakse. IRLi juhivad poliitikud, kes selle asemel, et otsustavalt ja selgelt distantseeruda oma äsjaste erakonnakaaslaste eemaletõukava ilmega ärielust ja häbeneda alatuid ja nõmedaid tehnoloogiaid, mille toel poliitikas kanda kinnitati, toimunus tegelikult probleemi ei näe. Asjaosalised ise, meedia, politoloogid, kommentaatorid jne püüavad elu ja muude teemadega edasi minna, tehes näo, nagu midagi mainimisväärset poleks juhtunud.

Sellega seonduvalt küsis Sirp mitmetelt poliitikavaatlejatelt ja ka mõningatelt teistelt mõtlejatelt, kas IRLis toimunu näol ei ole Eesti poliitikas aset leidnud tagasilöök, mille mõju ulatub ühe erakonna piiridest üle? Kas meie ühiskond saab selliseid asju üha jultunumal kujul alla neelates väärikalt edasi minna? Kas toimunu ei nõua avalikkuse kompromissitumat ja järelejätmatumat vastuseisu? Kas ei viita tõik, et Res Publicaga ühinemine ja viimaste esiletõus ühenderakonnas üldse teoks sai, sellele, et Isamaaliit pole kunagi olnud nii plekitu partei, kui on püütud näidata, ning alatud poliittehnoloogilised nipid on nn aatelisuse kõrval seal alati soositud olnud?

Kümmekonnast inimesest, kelle poole Sirp nende küsimustega pöördus, ei näinud ent keegi, et seisaksime silmitsi probleemiga, millele ülalosundatud kujul tingimata reageerima peaks. Standardvastus oli, et ei tunta niivõrd hästi IRLi tagatubades toimuvat, et saaks antud küsimuses sõna võtta.

Mis asjad on üldse need tagatoad, millele poliitikavaatlejad aukartusega üha suurem kaalu ja tähenduse annavad? Mida peab neist salakambritest arvama tavaline valija? Kas see, kuidas poliitikat tehakse, ei oma siis enam tähendust ja valimiseelistus tuleb kujundada ainult selle sageli sogase sõnavahu pealt, mida programmilisteks seisukohtadeks kutsutakse? Ja kui nii, siis mida arvata tänase IRLi peaaegu ainsast selgest arusaamast, mille põhjal suur osa eestlasi ka paremerakondi valib, nimelt, et Savisaare juhitava Keskerakonnaga koostööd ei tehta? Nn programmilised seisukohad pole ju ka Keskerakonnal tegelikult üldse nii saatanlikud. Muret ja segadust tuli naiivseid ja lihtsaid küsimusi esitades seega hoopis juurde. IRLi teemadel olid Sirbiga nõus kaasa- ja vastu mõtlema politoloogid, kelle mõtted on avaldatud allpool.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming