Kas parem informeeritus muudab sõda?

Margus Kolga

Robert R. Leonhard, Sõjapidamisprintsiibid infoajastul. Tõlkinud Ivika Arumäe. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. 262 lk. Lood eestikeelse sõjanduskirjandusega pole pikka aega kiita olnud. Nõukogude ajal jagas valdkond kaitseväega sama saatust. Seda lihtsalt polnud, vähemalt eestikeelsena. Huvilisel tuli otsida eelmiste põlvede poolt riiulisoppidesse ja pööninguile peidetud kirjavara või pöörduda vene või vene keeles avaldatud autorite poole. Kuid enne seda oli kirjastuste ideoloogiline reha maastikku kujundanud ning enamik kättesaadavaid raamatuid ka nõukogulikust sättumusest kantud. Praegu on asi muidugi teisiti: teosed, mida süda ihaldab, on enamasti saadaval kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Sõjanduskirjanduse ja emakeelse sõjaväe puudumine tõi endaga kaasa ka eesti sõjanduskeele närbumise. Puudus keskkond, kus see areneks, ja sihtgrupp, kes seda kasutaks. Nii leitigi end eelmise sajandi viimasel kümnendil olukorras, kus kaitsevägi oli küll taasloodud, kuid sõnavara, milles sõjandusest kirjutada ja mõtteid väljendada, oli napimast napim, aegunud või mõnes valdkonnas üldse puudu. Pealegi asendus praktilise sõjanduse vallas vene keel õige kiiresti inglise keelega, mille mõju eesti sõjanduskeele arengule pole olnud üldjoontes parem.

Sel taustal on hea tõdeda, et Eesti Entsüklopeediakirjastus ja kaitseministeerium on võtnud ette ühise projekti anda välja sõjakunsti ja sõjandust käsitlevat sõjateaduslikku sarja „Mõte ja mõõk”. Tänaseks on üllitatud kaheksa köidet, mille hulgas paar juba klassikaks saanud teost. Edward Luttwaki „Strateegia” ja Martin van Creveldi „Sõja tulevik” on raamatud, mis igal sõjanduse asjatundjal või lihtsalt huvilisel raamaturiiulis olemas.

Eelmise aasta teisel poolel ilmus kogu sarja võib-olla kõige rohkem tulevikku vaatav ja seniseid teoreetilisi seisukohti ümber sõnastav teos, Robert R. Leonhardi „Sõjapidamisprintsiibid infoajastul”. Autor on USA maaväe erukolonelleitnant, kellel lahingukogemus Lahesõja päevilt. Ta on oma teenistuse vältel olnud seotud mitmete maaväe relvasüsteemide arendamisega ja mõelnud, kuidas kasutada neid lahinguolukorras tõhusamalt. Leonhard on üks noorema põlvkonna sõjandusteoreetikuid, kelle tööd on võetud mitmete kõrgemate sõjakoolide õppematerjaliks ning vähemalt Ameerikas tekitanud elavat vastukaja ja arutelu.

Raamatu pealkiri võib lugejat pisut eksitada. Sõna „infoajastu” manab meie silme ette midagi ulmelist, eriti kui see on seotud sõjandusega. Arvata ju võiks, et juttu tuleb nanotehnoloogiast ja selle rakendusest lahinguväljal või transplantatsiooni mõjust tuleviku sõdadele. Kes seda ootavad, peavad pettuma. Tähesõdu selles raamatus ei analüüsita, samuti ei räägita midagi kübersõjast ja traate pidi liikuvaist ohtudest ega tarkadest lõhnatajuga mesilastest. Kuna jutt on sõjandusest, käsitletakse küll ka tehnika uusi võimalusi, kuid eelkõige huvitab Leonhardit asjaolu, kuidas seostuvad uus infotehnoloogiline keskkond ja selle vahendid klassikaliste sõjapidamisprintsiipidega ning missuguseid muutusi see võiks tuua tuleviku sõjapidamisse, aga ka printsiipidesse endisse.

Leonhard väidab, et infoajastul mõjutab sõda ja lahinguvälja eeskätt täpsus, nii teadmiste täpsus kui ka tabamistäpsus. Tänapäeva lahinguväli on varasemast selgem, tehniliste vahendite abiga tuntakse seda paremini ja reaalajas on võimalik päris täpselt teada, mis seal toimub. See hajutab „udu lahinguväljal” ja vähendab vajadust kulutada energiat ning vahendeid oma vägede kaitsmiseks (sest palju paremini on teada, kus asub vastane ja kus asuvad omad ning mida nad kavatsevad), vägede koondamine ja nende mass pole enam niivõrd oluline kui varem. Ja vastase tabamine on palju vähem juhuse küsimus, sest sensorid suudavad täpselt määrata asukoha ning täpsusrelvade löök ka selle purustada. Neis tingimustes on sõda võimalik pidada palju ökonoomsemalt, sellest tulenevalt ka palju efektiivsemalt. Lahinguväljal või terves sõjas toimuva parema ja täpsema teadmise juures on meil suurem tegutsemisvabadus ja rohkem valikuid eesmärgi saavutamisel. Suurem teadmine ja võimaluste rohkus eeldab aga teistsugust ettevalmistust ja väljaõpet, sõdur peab olema pidevalt valmis tegema valikuid ja otsuseid, mitte ühtset doktriini järgides tegutsema. See siin on ainult üks tema arutluskäikudest, raamatust leiab mitmeid teisigi argumente, mis räägivad uutest ilmingutest ja neist tulenevast vajadusest muutuda.

Kuid sealjuures ei taha Leonhard kogu minevikku mõttetuks kuulutada. Tema põhitees on selline: hoolimata informatsiooni paremast kättesaadavusest ja selle suuremast täpsusest, mistõttu oleme tuleviku sõdades praegusest paremas olukorras, ei tee see meie lahinguväljateadlikkust absoluutseks. Teadmatus säilib ka tulevikus, kõike, mis meie ümber toimub, ei saa me kunagi hoomama. Seetõttu peab tuleviku sõdur olemagi valmis tegutsema nii teadmise kui ka teadmatuse tingimustes ning tegema valiku vastavalt tekkinud olukorrale. Leonhard näeb mõlema puhul vastandlikke meetmeid ja vahendeid. Kui „teadmatuse” kontekst räägib näiteks lahinguväljal otsekokkupõrke, oma jõudude koondamise ja oma vägede suurema kaitstavuse poolt, siis „suurema teadmise” juures tuleks kasutada pigem vastase järkjärgulist lagundamist ja oma jõudude hajutamist ning kaitstavuse pärast muretsemise asemel eesmärgikindlat tegutsemist.

Leonhardi suurim kriitika on suunatud USA enda vägede vastu. Kuigi nende vägede näol on tegu maailma vaieldamatult võimsaima sõjaväega, olevat see võimsus muutunud ühtlasi ka silmaklappideks. Mõeldakse liiga lineaarselt ega saada aru, et vastane ei pea olema täpselt sinu enda peegelpilt. Kuigi nõrgem, tegutseb ta lahinguväljal samade sihtide ja eesmärkidega ning kasutab sarnaseid meetodeid. Infosõda ei peeta mitte vastase infosõjavahendite vastu, vaid vastase ja tema tegevuse vastu kõikjal, kus teda on võimalik infosõjavahenditega mõjutada. Pealegi ei lõpe sõda juba ammu enam suurima ja viimase lahingu võiduga ning sõja lõppeesmärk ei saa olla vastase lahingujõu hävitamine, see on ainult osa kogu mängust. Leonhard väidab, et sõja käigus rakendatakse võitlusvahendeid selleks, et suruda vastasele peale teatud kultuurilistest, poliitilistest, majanduslikest või julgeolekukaalutlustest lähtuv käitumine. Ainult relvajõule keskendumine ja muudest aspektidest möödavaatamine oli vahest ka peamine viga, mille ameeriklased tegid Vietnamis, aga ka Iraagis nii esimeses kui ka teises Lahesõjas, mille tagajärgi tänase päevani püütakse siluda.

Teoreetiliste arutelude kõrval teeb autor ka mitmeid huvitavaid praktilisi ettepanekuid, millega informatsiooniajastul, vähemalt ta enda arvates, tuleb vältimatult arvestada. Näiteks arvab ta, et relvajõududes väideldakse ja vaieldakse liiga vähe või liiga kitsarinnaliselt ning seda olukorda võimendab sõjaväe kangelt hierarhiline süsteem. Ning kuna „kindralid ja admiralid … üksteisega ei vaidle ja omavahelistes suhetes tõsisemaid lahkarvamusi väldivad, lämmatavad nad ka igasuguse mõtestatud väitluse oma väeliikides.” Leonhard aga arvab, et informatsiooniajastul, kus iga üksiksõduri lahinguväljateadlikkus on varasemaga võrreldes palju suurem, muutub kõrgemate ja vanemohvitseride liidriroll senisest väiksemaks ning üha olulisemaks saab iga taseme ülema või üksikvõitleja võime informatsiooni hoomata, hallata ja selle põhjal pidevalt ise otsustada, mitte kuskilt ülevalt käsulaudu oodata.

Raamatus heidetakse kinnas kõrgemate sõjaväelaste haritusele ja väljaõppele. Leonhard väidab, et uues ja senisest keerulisemas olukorras ei piisa ainult sõjalistest oskustest ja teadmistest. Samamoodi nagu ei saa tsiviilametnikki enam hakkama ainult hea poliitilise taju ja terava närvi toel. Vastane pole enam alati sümmeetriline ega sarnane su endaga, pole sinu peegelpilt, vaid hoopis midagi muud. Leonhardi, kellel endal selja taga 24 aastat sõjaväelase karjääri, arvab, et selle selgemaks adumiseks ning sellele professionaalsemaks vastuastumiseks tuleks laiendada ohvitseride kogemuste baasi ja lugemust, ühesõnaga silmaringi. Tänapäeva sõda, selle objektiivset külge saab paremini mõista humanitaaralade, ajaloo, filosoofia ja kirjanduse toel. Ja see pole vist sõnum ainult Ameerika sõjaväelastele.

Tegemist on huvitava lugemisega, sellisega, mis esitatud tänapäevases keeles ja terminoloogias ilma klassikaliste teoreetiliste raamatute kuivuseta. Pealegi võib lugeja avastada, et senini tihti nii kohmakana tunduvatel eestikeelsetel sõjandusterminitel on potentsiaali omaseks saada. Kas keegi teab, mis peitub sõna „vargtehnoloogia” või „varglennuk” taga? Sõjandusterminoloogia uuendamise ja korrastamise, aga ka kasutajale suupärasemaks tegemisel on sarjal „Mõte ja mõõk” hindamatu väärtus ning selle jätkusuutlikkus ülimalt oluline.

„Sõjapidamisprintsiibid…” pole kirjutatud selleks, et siiani kehtinud tõdesid lammutada või pea peale pöörata. Nagu autor isegi mainib: tuttavaid asju on võimalik lihtsalt teistmoodi või teise külje pealt vaadata. Tõde aga sünnib vaidlustes ja kui neid ei algata, siis pole ka lootust, et saame tuleviku sõjaväljal hakkama või, mis veelgi tähtsam, sõda ära hoida. Annab vaid loota, et need inspireerivad ka meie teoreetikuid ja praktikuid ning kutsuvad kaasa mõtlema.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming