Kas prantslased on laisad?

Kaia Kiik, Pariis

Tööaja reguleerimine on laiendanud kultuuritarbimist Kuuendat aastat töötavad prantslased nn Aubry seaduse järgi sama palga eest 40 tunni asemel 35 tundi nädalas. Ideaalvariandis tähendaks see, et prantslased võivad endale lubada lisaks regulaarsele aastapuhkusele kaks kolmepäevast nädalavahetust kuus või võtta igal teisel kuul nädala vabaks. Eluviis, mis töökeskse ning pigem ultraliberaalse eestlase meelest tundub rohkem kui lõdvavõitu.

Eelmise sajandi tööaja lühendamise üldine tendents on viimastel aastatel kas pidurdunud või isegi pöördumas. Nii Ameerika Ühendriigid kui näiteks Rootsi on ametlikku tööaega pikendanud, teistes maades on see stabiliseerunud 40 tunni ümber. Selles mõttes läheb traditsiooniliselt tugeva töölisliikumisega Prantsusmaa vastuvoolu. Seadusega kärbitud tööaeg kaitseb palgalist, kuid avaldab ka survet tööandjale, soodustades palkama uusi töölisi, et vähemalt endise tootmisjõuga jätkata. 1998. aasta vasakpoolse valitsuse eesmärk vähendada sundkorras 10%-st tööpuudust läks ometi juba esimesel kolmel aastal seaduse rakendamise toetuste ning maksudest vabastamise näol riigile maksma üle 67 miljardi frangi (üle miljardi euro). Samas kallines prantsuse tööjõud, sest iga ületund (maksimaalselt 180 aastas) läheb ettevõttele kas pea pooleteisekordselt maksma või peab olema tasakaalustatud lisapuhkusega. Asjaolu, mis ettevõtteid rahvusvahelises konkurentsis just ei toeta… Isegi kui tegelikult rakendab 35-tunnist re?iimi vaid viiendik ettevõtetest, hõlmates 60% tööjõust, on seadus riigi majandusarengule nagu kaigas kodaras. (Le Monde 18.12.04).

Miks siis üht kapitalistliku turumajanduse reeglitega täielikus vastuolus seadust mitte lihtsalt kustutada, nagu unistavad prantsuse liberaalid? Seda enam, et ka osa sundkorras piiratud tööajaga palgalisi pole olukorraga rahul ? nad tahaksid rohkem raha teenida. Selles mõttes võiks parempoolsete parteide lipuloosungile ?Igaüks on vaba töötama nii palju kui tahab ja seega teenima rohkem!? vaid au anda. 

Sotsioloogiliste uuringute alusel võib väita, et mida suurem on ettevõte-institutsioon, seda piiratum on palgaliste tööaeg. 35 töötunniga nädalat naudivad eelkõige suurfirmade töölised-tehnikud ning loomulikult riigitöötajad (Le Monde 18.12.04). Riigiametniku staatus on Prantsusmaal nagunii privilegeeritud: töökoht eluajaks garanteeritud, lisaks regulaarsele palgatõusule staa?iga lisandusi. Üle 500 ? 1000 palgalisega firmades on seevastu traditsiooniliselt väga tugev ametiühing, kes võib tehase tööjõudu mobiliseerides omanikele üsnagi julgelt nõudmisi esitada. Osaliselt tänu neile ametlik lühendatud tööaeg ilma nägigi. Eelkõige aga ametiühingute ühisrinde ja üldstreigi ähvarduse tõttu, on tänased vaidlused seaduse muutmise üle äärmiselt pingelised.

Prantsuse peaminister Jean-Pierre Raffarin tegi detsembri alguses kompromissettepaneku lubada rohkem ületunde (kuni 220 aastas) ja võimaldada need vaid 10%  kallimalt välja maksta. Niisamuti jätaksid kavatsetavad seadusemuudatused tööaja pikkuse palgalise ja firmaomaniku otsustada. Need ettepanekud viiksid olukorra ringiga põhimõtteliselt endiseks tagasi. Miks siis 65% prantslastest, nõustudes küll majanduslike argumentidega, ometigi 35-tunnist töönädalat kaitsevad? (Liberation 17.01.05).

Vastuse annab prantslaste eluhoiaku muutumine viimase 40 aasta jooksul. Kui  kuuekümnendatel oli töö väärtuseliselt kesksel kohal, siis täna on selleks pigem perekond, enesetäiendamine ja üha enam looduskaitse. Juba ammu tõmbavad erinevad sotsiaalsed liikumised, olgu või naisõiguslased ja geid, endale rohkem tähelepanu kui 1. mai marss.

35-tunnise töönädala seadustamine on vastus vanale raha ja elu kvaliteedi dilemmale. Probleem ei ole laiskuses: kui paljud ka meist eestlastest läheksid tööle, kuid poleks tarvis maksta korteriüüri ning lasteaiakoha eest, rääkimata toidust-riietest? Ja selles osas on olukord nagu igal pool ? palgatöö motiveerib väheseid. Kõige rohkem on Prantsusmaal rahul oma tegevusalaga vaimulikud (80%), kellele järgnevad loomeinimesed ja meedias/show-äris tegutsejad (75%), samas leiab vaevalt 30% suurtööstuse palgatöölistest oma ameti motiveeriva olevat. (C. Baudelot, M. Gollac, ?Töötada, et olla õnnelik: töö ja õnn Prantsusmaal?, 2004). Enamik ei neist ega klienditeenindajatest palgalistest (90%) ei soovi sama leiba oma lastele. Riigiametnik on kaitstud turutuulte eest, kuid ka neist leiavad oma töö huvitava olevat vaid vähesed. Neile keskklassi palgalistele on 35 tundi kui sõõm hapnikku.

Kui loomeinimene segab era- ja professionaalse elu piire tundmata end seepärast vähem õnnelikuna, siis enamik prantslastest palgalisi leiab töö olevat väärtusliku vaid siis, kui see on ajas limiteeritud, parem oleks, kui seda aega saaks valida. Soovitava tööaja pikkuse küsimus annab ülevaate, kui paljud huvituvad tööst, mille eest neile makstakse, ning kui rahuldavates tingimustes nad seda teevad. Laiskuse kohta ei ütle see midagi. Aubry seadusest peale on kultuuritarbimine tunduvalt laienenud ja seda muuseumikülastuste rekordilisest arvust kuni raamatute läbimüügiga. (Ja kurb oleks ka mõelda küll n-ö töökale inimesele, kelle silmad poole tunni pärast raamatut lugedes kinni vajuvad, kui ta just telekast unustust ei otsi.) Reisibürood teevad ilma pikkade nädalavahetuste pakettidega, järsult on tõusnud ka ehitustarvete müük eraisikutele. Prantslaste väärtushoiakud on selgelt keskendunud pigem kodule, perekonnale ning eneseharimise kui töö ja raha ümber. Umbes nagu ?Hiina õppetunni? loos: rahaga saab osta maja, kuid mitte kodu, voodi, aga mitte und, kella, aga mitte aega, arstiteenuseid, kuid mitte tervist… Samas on prantslaste tööefektiivsus turu-uuringute järgi endiselt kõrge. (Y. de Kerorguen, ?Ärijuhtimise varjatud pale?, 2004).  

5. veebruaril on oodata ametiühingute eestvedamisel üleüldist streikide lainet 35 tunni kaitseks. Vaevalt need kümned tuhanded ?laisad? on, pigem seisavad nad igaühe  õiguse eest olla homo faberi  kõrval ka lihtsalt inimene, kellel on aega iseenda ning pere tarvis. Prantsusmaa president Jacques Chirac deklareeris küll, et 35 tunnine töönädal on tagastamatu sotsiaalne saavutus, kuid kümme aastat tagasi võimule tulles lubas ta ka et varsti saab puhtas Seine?i jões supelda… Eks näis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming