Kas progressiivne populism on veel võimalik?*

Märt Väljataga

Ajalugu on näidanud, et sotsiaaldemokraatia saab õilmitseda ainult suhtelise optimismi kliimas.Progressiivse ehk vasakpoolse poliitika ummikut on kõige paremini kirjeldanud ajakirjanik Thomas Frank raamatus „Mis on lahti Kansasega?” (2004): tööinimesed, kelle elujärg pole viimased kolmkümmend aastat paranenud, annavad oma hääle üha enam konservatiivsetele poliitikutele, kelle kampaania rõhub alalhoidlikele moraalsetele väärtustele, aga kes võimule saades teenivad üksnes suurkorporatsioonide huve. Paar põlvkonda tagasi olid asjad  teistmoodi – populistlikku poliitikat ajendas soov neidsamu suurkorporatsioone ohjeldada ja sotsiaalselt vastutustundlikumaks muuta, sundida neid enda järelt koristama. Nüüd on selline progressiivne populism asendunud konservatiivse populismiga, kultuuriviha on tõrjunud välja klassiviha. Seda seepärast, et ühiskond on muutunud kultuuriliselt mitmekesisemaks ja see seab ohtu ühtsustunde, ja mõistagi mitte ainult Kansase osariigis või  isegi USAs, vaid ka Euroopas.

Saksa nietzscheaanlik telefilosoof Peter Sloterdijk on juba mõnda aega kuulutanud, et kui vanasti elasid rikkad vaeste kulul, siis moodsas majanduses elavad hoopis mittetootlikud kodanikud, kes makse ei maksa, tootlike kodanike kulul, olles nõnda kujunenud uuteks ekspluateerijateks. Sloterdijki tees ei peaks arvatavasti vastu rangemale analüüsile isegi Saksa kontekstis, rääkimata Eestist, aga see peegeldab  päris hästi keskklassi meeleolusid. Tänapäeva Euroopa, sealhulgas ka postkommunistlike maade poliitilist õhustikku kujundavateks teemadeks on hirm ja julgeolek ning ajalugu ja mälu. Neist kahest tegurist saab toitu vihane meelelaad, mis on pööratud minevikku ja pelgab tulevikku. Mälupoliitikat saabki mõista kui atraktiivsete tulevikunägemuste puudumise sümptomit. Kolmas tegur on süvenev usaldamatus seni toiminud poliitikaajamise viiside ja  poliitilise eliidi vastu.

Ajalugu on näidanud, et sotsiaaldemokraatia saab õilmitseda ainult suhtelise optimismi kliimas. Hirmu külvamine ei ole sellele voolule kunagi kasuks tulnud. Kuid inimeste hirmudele tuleks sellegipoolest tähelepanu pöörata ja neid võimalust mööda hajutada. Majanduslike murede kõrval on tõusnud tähtsaks hirm islami ees Lääne-Euroopas ja hirm Venemaa ees Ida-Euroopas ning hirm demograafilise  arengutendentsi ees Euroopas tervikuna. Igal hirmul on oma ratsionaalne iva – neid ei tohi poliitilise korrektsuse taotluses ignoreerida. Aga kõiki neid hirme saab puhuda ka mõõdutundetult suureks.

Tony Judti hiljutine idee „hirmu sotsiaaldemokraatiast” tahab väljendada midagi sellesarnast: me ei saa enam loota õnnelikule, jõukale, turvalisele ja stabiilsele tulevikule, sest me ei ela 1965. aasta Rootsis. Selle asemel  tuleks leida uus keel, milles kirjeldada sekkuva ja oma kodanikke kaitsva riigi rolli ebakindlas maailmas. Kuid sellal, kui Läänes tähendaks see positsioone hoidvat lahingut ühisidentiteeti ja -väärtusi pakkuvate institutsioonide säilitamise nimel, siis Ida-Euroopa kontekstis oleks tarvis pigem pealetungi.

Kuidas need tendentsid ilmnevad Eestis? 1991. aastast alates, kui Eesti iseseisvus Nõukogude režiimi alt, ei ole Eesti sotsiaaldemokraatlikul  parteil õnnestunud kunagi saavutada väga tugevat jalgealust. Teda on toetanud 6–16% valijatest. Sotsiaaldemokraadid on osalenud mitmes neoliberaalses ja rahvuslikkonservatiivses koalitsioonis, kus partei on seisnud heade kommete eest ning püüdnud muuta radikaalselt turule orienteeritud poliitikat inimnäolisemaks. Erakonda on alati valitsenud oht, et ta taandub kõigest progressiivsete heade mõtetega intellektuaalide klubiks.  Seda eriti mulliaastatel, kui majandus kasvas 10% aastas ning iga müüja ja turvamees kandis ranitsas ettevõtjakepikest. Miski ei paistnud siis ebaseksikamana kui ametiühingud. Sotsiaalse solidaarsuse ning jõukuse õiglase ümberjaotamise ideed paistsid kas kommunistlike iganditena või eesmärkidena, mida võib määramatult edasi lükata aega, mil me oleme valmis ehitanud „tõelise kapitalismi”.

Kuid poliitika palet ei määra kunagi ära  üksnes tootmise ja ümberjagamise majanduslikud küsimused või haldusküsimused, nagu õiglased protseduurid ja läbipaistvad institutsioonid. Oma tähtsus on alati olnud ka nn moraalsetel ja kultuurilistel küsimustel: abordil ja homoseksualismil Kansases, immigratsioonil ja multikultuursusel Lääne-Euroopas, etnilistel ja mäluküsimustel Ida-Euroopas. Kõigi nende taga on hirm ja ebakindlus. NATO ja Euroopa Liiduga ühinemise väljavaade suutis mõneks ajaks hajutada inimeste hirme ning pakkus lühiajalist tulevikuvisiooni. Liitumisprotsess andis ka „Vanale Euroopale” mõningad surveavaldamise hoovad, millega nõuda vähemustepoliitika liberaliseerimist. Pärast 2004. aastat need hoovad aga enam ei toimi.

Eesti oludes tõi see kaasa pinge kasvu eestija venekeelsete elanike vahel. Enne 2004. aastat paistis, et piisab majanduslikust jõukusest ja Euroopa Liidu turvalisest järelevalvest, et  need hõõrdumised ei plahvataks. Kuid endistest kommunistidest pragmaatikud, kes olid vahepeal hakanud neoliberaalideks, hakkasid pärast 2007. aastat avastama, kui kasulik on neile välja mängida natsionalismi kaart – eriti veel siis, kui majanduseduga hoobelda enam ei saanud. Õigustatud hirm autoritaarse ja ennast kehtestava Venemaa ees juhiti salakavalalt venekeelse vähemuse vastu, kelle hariduslikke, kultuurilisi ja keelelisi vajadusi oli  järjekindlalt ignoreeritud.

(Imelikul kombel valitseb 20 aastat pärast kommunismi kokkukukkumist ikka veel arusaam, nagu oleks Venemaa vasakpoolne riik. Miski ei ole kaugem tõest. Kuid tõsiasi, et endised sotsiaaldemokraatlikud tipp-poliitikud nagu Gerhard Schröder ja Paavo Lipponen on olnud vastuvõtlikud Gazpromi peibutistele, ning ka endise Saksa välisministri Frank-Walter Steinmeieri Vene-meelne poliitika on arvatavasti  kahjustanud rahvusvahelise sotsiaaldemokraatia mainet nii Poolas kui Balti riikides.)

Praeguses olukorras ei aja Eestis kõige tõhusamalt progressiivset poliitikat mitte Sotsiaaldemokraatlik Erakond, vaid Eesti Keskerakond, mis kuulub Euroopa parlamendis liberaalide fraktsiooni. Kuigi partei kuvandile on halba teinud korruptsioonisüüdistused ja autoritaarne juhtimisstiil, nagu ka valmidus kasutada labaseid trikke, on Keskerakond osutunud  ainsaks jõuks, mis suudab integreerida venelased Eesti poliitikasse laias laastus sotsiaaldemokraatliku programmi all. Võib-olla annab Keskerakonna suhteline edu ka laiema õppetunni, et ikka veel on võimalik olla ühtaegu populistlik ja progressiivne. Selle triki järeletegemiseks peaksid seni liiga paindlikud ja kompromissivalmid sotsiaaldemokraadid taasavastama ka omaenda populistlikud ja internatsionalistlikud juured. 

* Autori vaba mugandus panusest 2009. aasta novembris ajakirjas Social Europe alanud debatti sotsiaaldemokraatia tuleviku üle: http://www.social-europe.eu/2009/11/is-progressivepopulismstill-possible/.