Kas sellist pidu me siis tahtsimegi …

Kui laulupidu on ümber mõtestatud saksa kultuuriruumiga dialoogis tekkinud kristlikust üritusest eestlaste rahvusliku ühtsuse ürituseks, miks ei võiks selline jõuline rahvalik tava olla võimeline enesesse integreerima ka avatud kodanikuühiskonnale omast enesetunnetust?

HANNO SOANS

„Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsiooni­strateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, – kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii.“

Barbi Pilvre, „Arvamusfestival ja laulupidu“, Delfi.ee, august 2014

„Ikka astub patrioot kosmopoliidi metsas seened puruks ja kosmopoliit paneb salaja patrioodi supi sisse spiidi.“

Kiwa, videost „Süütus katku ajal“, 1998

Ideoloogiliselt aktiveerunud meedia­ruumi omapära on kord juba see, et see loob läbitungimatuid tihendusi, kolloidseid tähendusklompe. Justkui magneetiliste loodusjõudude toimel hoiab meedia koos ideoloogilise spektri vastandlikel laiustel töötavaid agoonilisi jõude, neid seeläbi defineerides, kuid ühtlasi nende arvamusi üksteise vastu kulutades, neid läbi mäludes ja ära nämmutades, tootes selle protsessi käigus eelkõige meediale enesele vajalikku voolujõudu ja pakkudes kompensatsioonina osalejaile – olgu tegu siis arvamusliidrite või veebikommentaatorite panustega – intensiivsusi loovaid hetki.

See on momentum, mille läbi saab – olles meedia tautoloogilisele loomusele eriomane – lisaks oma arvamuste levitamisele ja teiste arvamuste kujundamisele teema arvelt oma reitingut kergitada. Ilma selle loogikata polekski tänapäevast teleteatraalsusesse kalduvat poliitikat.1 Kui tegu on üldrahvalikult huvitava teemaga, poleks paha olukorra selitamiseks silmas pidada ka poliittehnilisi tagamaid, mis mobiliseerivad alati reitingunumbreid arvestavaid tegelasi parteide tagatubades ja kurja kuulsust koguvaid trolle küberruumis. Küsimus on ka selles, et kuidas mõjutab nii või naasugune seisukohavõtt teatava valijategrupi hõivamiseks või tagasivõitmiseks ette nähtud strateegiaid või mingite (valdavalt halvustavate) siltide vastas­tikust kleepimist.

Puhkenud avaliku diskussiooni keskmesse jääb aga läbi meedia arvamus- ja identiteedipoliitika ponnistuste sageli teatav staasis, paigalseis, mis toob mulle kui kunstivaldkonna inimesele oma absurdsuses silme ette Raul Kurvitza maaliseeria käbidest lahingu­stseenidega, milles harali männikäbid ja piklikud kuusekäbid lõputuna näivas vastasseisus lõuendeil üksteise vastu tobedaid positsioone sisse võtavad.

Sellise kaevikusõja tulususkoefitsienti ühiskondliku meelsuse kujundamisel on raske määratleda, seda enam et iga väide, mis lähtub ideoloogiaspektri ühest osast, toob kaasa ideoloogilise konsolideerumise selle teises vastandlikus osas. Iga elektriseeritud argument globalistidelt tingib rahvuslaste vastasleeris samalaadse ja tihti tugevama impulsiga vastuväidete laviini ja see omakorda jälle … Kui kasutada poksitermineid, siis on tegu clinch’iga.

Asi on aga selles, et meediaruumis puudub kohtunik, kes vaenupooli lahutaks. Ühel hetkel seistakse probleemi ümber rüseledes tõenäoliselt silmitsi olukorraga, kus meedia on leidnud uue tõmbenumbri ja oma jõud moraalselt vananenud teema suhtes ümber paigutab. Seda muidugi juhul, kui ei käivitu vastupidine stsenaarium, mis kaasab teatava teema ümber koondunud inimesi organiseerumisele. Või siis läheb mäng sümboltasanditel üle vägivaldseteks mullistusteks. Viimase võimalusele vihjab näiteks Erik Moora Eesti Ekspressi hiljutises juhtkirjas „Reeturist marksistliberaal arvamusliputab mu natsinina all“.

„Gay Pride’i“ korraldajad hoidsid kramplikuna kinni probleemitust ja vastandusteta eurovisioonilikust tilulilu-formaadist, selle asemel et kasutada kas või korraks peomeeleolu katkestades linnaruumis suurepärases asukohas meediatähelepanu, selleks et öelda midagi olulist.

Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Singing Pride“

Sellel suvel kuulub alates Mihkel Pärnitsa Sirbi artiklist Eestist kui väikesest ja vihasest apartheidiriigist meedia põhiküsimuste hulka tõsisemalt kui kunagi varem laulupeo ja rahvusluse läbipõimunud küsimustik. Alates justiitsminister Urmas Reinsalu hiljutistest valitsuskabinetti lõhestavatest väljaütlemistest kooseluseaduse kohta on taas üles kerkinud ka samasooliste kooselu legaliseerimise temaatika. Huvitav on see, et mõlemail neil erinevail teemadel oli äsja oma vastav suvepidu, mille kuvand õhkus näilist ideoloogilist neutraalsust, mida neoliberalism kui dominantne haldusviis naiivseimaile süstemaatiliselt serveerib.

Suur oli minu üllatus, kui pärast paarinädalast meediapuhkust Tallinna naastes nägin, et laulupeo teema ikka veel ja endisest kuumemalt üleval oli. Just oli Eesti Päevalehes ilmunud Andrus Kiviräha artikkel, mis kujutab rõõmsaid, reipaid, tegusaid eesti noori ühevõrra innukalt marssimas laulupeo ja „Gay Pride’i“ rongkäigus. Kirjeldatud idülli kinnitab ta lausega: „Neile ei lähe põrmugi korda porisevad taadid ja kibestunud mehikesed, kellele laulupidu või samasooliste kooselu mingil põhjusel närvidele käib.“ Ma väga ei imestanud, kui Kivirähk netikommentaatorite poolt selle peale kõvasti tolmutada sai. Üha kordus tema tembeldamine muidusööjast sotsirajakaks, kuigi rahvusvahelisel skaalal liigituksid tema arvamused tüüpiliseks vabameelsema neoliberalismi identiteedipoliitilisi küsimusi poliitökonoomiliste küsimuste represseerimise arvelt toetavasse kaanonisse.2

Kiviräha heatahtlik lepituslikkus – apelleerimine sellele, et „teistest hoolida on inimlik“ – jättis siinkohal mõningaid olulisi asju küllap tahtlikult tähele panemata ja üritas serveerida nooremale põlvkonnale näiliselt justkui ainuomast probleemideta hoolivuseetikat. Mõistagi on see müstifikatsioon. Teeme korra ühe mõtte-eksperimendi. Kujutame näiteks 2019. aasta üldlaulupeol mõnd vikerkaarelippu lehvimas trikolooride kõrval laulukaare all – paratamatult tundub see aegruum, kus see võimalik oleks, kuidagi väga kaugel olevat.

Moraalne paanika

Ühena vähestest argumentidest Mihkel Pärnitsa artiklis, mis näis mulle kohane, oli tema näide ullikesest belglasest, kes on saabunud siia laulupeo ajal ja imestab selle üle, et võrreldes tema kodukoha pidudega, kus rõhutatakse „oma flaami päritolu ja vastandutakse Belgia prantsuskeelsele rahvaosale Vallooniale“, pole eesti laulupidu poliitiline. Muidugi oma naiivsuses ta eksib. Võib julgelt väita, et tema „tegelaskuju“ ja siirad väited on ajakirjandusväljale toodud eelkõige suisa, et varjutada peo ilmselget poliitilisust ja ka teatavat ideoloogilist monoliitsust.

Nagu Egge Kulbok-Lattik osutab oma hiljuti Eesti Ekspressis avaldatud artiklis „Laulupidu pole usuriitus, vaid laulev avalikkus ja poliitiline pragmatism“, on laulupeole kohaldatavad isegi Hannah Arendti suhteliselt radikaalsed poliitilisuse määratlused. See on senini olnud eelkõige sündmus rahvusliku ühistunde genereerimiseks. See paneb küsima, et kas seal rahvustunde kõrval on potentsiaali ka teist laadi ühistunnetele?

Dissonants, mille Pärnits tekitas, ja valulikud vastused talle ei anna meile suurt võimalust distantseeritumaks aruteluks, et mis sorti see poliitilisus on ja kellele ja milleks sellist poliitilisuse mudelit praegu vaja on. Moraalne hüsteeria liialdusi ja hüperboole armastava Pärnitsa suhtes on aga iseenesest huvitav fenomen. Just teravate ja tugevasti konsolideerunud reaktsioonide tõttu Pärnitsa vastu, kelle sümboolne kapital kultuuris ja seega ka sõnade kaal pole ju iseenesest just teab kui suur, näib laulupeo kui ainutähtsa riikliku kultuurisündmuse avalik kuvand tõesti pisut üle pingutatud.

Kui tegu pole püha lehmaga, siis peaks ju olema võimalik Pärnitsa liialdusi võtta sellena mis nad on – epateerimissoovina oma 15 minuti (kuri)kuulsuse kättevõitmiseks – ja mitte sellest endast välja minna. Teeme veel ühe mõtteeksperimendi. Huvitav, mis juhtuks kui Pärnits koos mõne sõbraga läheks järgmisele laulupeole ürituse vastu piketeerima, nagu üksikud inimesed piketeerisid „Gay Pride’i“ vastu – mis on ju õigupoolest nende võõrandamatu poliitiline õigus, tagatud Eesti Vabariigi põhiseadusega – lõhkudes seega oma irdsest sõnavõtust elitaarses kultuuri­lehes palju radikaalsemalt peo monoliitset ühtsusekuvandit ja seda piduliste eneste keskel. Kas katsuks siis mõni „Koidust“ ja kesvamärjukesest ekstaasi aetud laulupeolane teda ka füüsiliselt noomida? On siiski oluline vahe, kas on tegu vaimse lintšimisega internetifoorumites või reaalse kallaletungiga eriarvamusel oleva kodaniku vastu.

Meie ja nemad, moodsus vs. arhailisus

Teemasse süüvides kerkis taas päevakorda ka Mihhail Kõlvarti ettepanek kaaluda mõne venekeelse laulu kaasamist programmi, mida toetama asudes komistas Heimar Lenk eesti välisturunduse argumendile. Siinkohal meenub mulle tuntud anekdoot, milles eestlane venelane ja sakslane jalutavad teel ja kohtavad vastutulevat elevanti. „Oh, kui suur teine,“ imestab venelane. „Tea, mis küll selliste kihvade eest saada võiks,“ pärib sakslane endamisi. „Elevant, vau!“ ütleb eestlane, „Aga ei tea mis ta küll minust arvab?“

Küsimus ei ole ju mitte selles, et kas ja mida Brüsselis meie laulupeost võidakse arvata, vaid selles, mida me ise (minu soovmõtlemise järgi võiks siin kaasa rääkida kõik eestimaalased) tahaksime laulupeo potentsiaaliga tulevikus ette võtta? Kuidas kasutada „rahuajal“ seda ajaloolist laulame-ennast-vabaks impulssi, mida ilma laulupeotraditsioonita poleks olnud, millegi mõtteka edasiarendamiseks … Kas või hiiresammu haaval. Miks? Selleks, et mitte jätta selle ürituse poliitilist potentsiaali tulelondiga vehkivatele ja rahvuslusimpulssi ärakasutavatele karjäärihimulistele poliittoladele, kes paremspektri äärmusest end kesk­põrandale kokku ihaldavad siblida.

Kuid laulupeol tuleks minu arust edasi liikuda mitte ainult moodsuse vaid teisalt ka arhailisuse suunas, ühendades parimail hetkedel kahte medali külge, nagu suutis kunagi ansambel Collage, kes tegi nõukaajal ultramoodsaid psühhofunksaundiga regilaulutöötlusi. Kultuuriline arhailisus ning teatavate tuumlaulutraditsioonide hoidmine võib pikemas perspektiivis osutuda vajalikuks. Tooksin selle kohta ühe veidi meelevaldse kohaliku näite.

Tallinn säilitas keskaegse linna­struktuuri ja tänavavõrgustiku ja arvukalt autentset hoonestust, mille üle me nüüd nii uhked oleme, üksnes tänu oma vaesusele. Kui Tallinn oleks olnud rikkam, oleks meil keskaja kihistusest sama vähe alles kui Riias, kus otsustati XIX sajandi lõpul XX sajandi algusel radikaalselt moderniseeruda. Meie mahajäämus osutus aja möödudes trumbiks, millega pääseti UNESCO pärandilinnade nimistusse. Teatav arhaism – laulupeo puhul oleks selle juures tegu süsteemse töö ja ideoloogiliste valikutega – võib niisiis pikas mitme põlvkonna üleses perspektiivis kasu tuua.

Kuid on veel terve rida muid asju mille üle võiks mõelda ja mille üle arutada seoses laulupeoga. Ajakirjanik Rein Sikk, analüüsides 2009. aasta laulupidu saatnud leebet kriitikat, on näiteks maininud, et pidu võiks olla demokraatlikumalt korraldatud, tegeleda erinevate ühiskonnagruppide integratsiooniga ja programm võiks kaasata rohujuure tasandi otsuseid, olemata nii elitaarne, et paljudel laulurühmadel üle Eesti on pidev kartus, kas nad üldse peost osa võtta saavad. Igasuguseid muutusi – eriti aga ainuüksi nende üle arutamist – ei pea tingimata tajuma sümboolse vägivallana. Kui laulupidu on aja jooksul ümber mõtestatud algsest saksa kultuuri­ruumiga dialoogis tekkinud kristlikust üritusest eestlaste rahvusliku ühtsuse ürituseks, siis miks ei võiks selline jõuline ja rahvalik tava olla võimeline enesesse integreerima ka endisest avatumale kodanikuühiskonnale omast enesetunnetust.

Kui sul tuju hea, siis …

Vahetagem korraks fookust, et tulla tagasi „Gay Pride’i“ juurde. Selle puhul võin tunnistada, et käisin oma tüdruk­sõbral käest kinni hoides rõõmuga kaasa marsi läbi vanalinna ja jälgisin huviga ka hilisemat kontserti, mille avaesineja St. Cheatersburgi laulja Chungini lavapreesens – olemata küll gay aga olles kindlasti queer – ideaalselt üritusega sobis. Skandeerides marsil „Koos, koos üheskoos!“ (mis ingliskeelsetele osalejatele kõlas sobivalt cause, cause …) oli õhus tunda teatavat, Eesti avalikus elus harukordselt ehedat elava poliitilisuse avaldumismomenti, konsolideerumistunnet.

Sellel hetkel tekkis meil koos elukaaslasega mõte, et tore oleks selles kontekstis üles võtta laulu laulu­peo repertuaarist; „Terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud …“ Seda enam tekitas hämmeldust tõsiasi, et peokorraldajad hoidsid vaat et kramplikuna kinni probleemitust ja vastandusteta eurovisioonilikust tilulilu-formaadist, selle asemel et kasutada kas või korraks peomeeleolu katkestades linna­ruumis suurepärases asukohas, Sõpruse kino ees paiknenud lava ja ürituse ümber koondunud meediatähelepanu, selleks et öelda midagi olulist.

Mitte sõnagi geiõigustest kui inimõigustest, ei sõnagi statistikast geide vastase vägivalla kohta Eestis, ega silpigi kooseluseadusest … Kõnekas on ka see, et üritusel ükski kohalik poliitik sõna võtma ei trüginud. See on siiski oluline pessimismi tekitav märk – võrdlusena oli näiteks Londonis paraadi soojade avasõnadega tervitamas kohal linnapea Sadiq Khan isiklikult. Niipalju siis distantsist Londoni ja Tallinna vahel – vaatamata liberaalide soovmõtlemisele jääb see siiski kohati aastate kaugusele kahetunnisest lennukisõidust.

1 Mõistagi on õnneks olemas ka teistsugust ja vähem vaatemängulist poliitikat, poliitikat kui pragmaatilist tööd seadustega, poliitikat kui tööd kollektiivse grupidünaamika loomisel, poliitikat kogukondade koondamisel, seisukohtade, programmide, eelarvete ja tulevikuvisioonide väljatöötamisel. Aga poliitika tegevusvaldkondade kallale asumine pole käesoleva artikli põhiülesanne.

2 Sellel teemal julgen soovitada Walter Benn Michaelsi laineid löönud raamatut „The Trouble with Diversity: How We Learned to Love Identity and Ignore Inequality“, New York, Metropolitan, 2006.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming