Kas südamepaljastamine on sündsusetu?

KATRE TALVISTE

Kunagi üheksakümnendatel näidati TVs komöödiafilmi, mille peategelane oli äsja kaubalaevalt lõbusõidulaevale edutatud kaugsõidukapten. Tagantjärele tuvastamatuks osutunud, kuid täiesti naljakas film, kus kogu koomika rajanes sellel, et kogenud meremees avastab oma üllatuseks ja õuduseks, et uues ametis tuleb tegelda rohkem inimeste, mitte meresõiduga. Teiste hulgas pidi kapten lõbustama mängutoatäit lapsi, kellest üks esitas nõudmise: „Ma tahan mõrva mängida!” Lubadusest, et küll pärastpoole mängitakse mõrva ka, ei piisanud. „Ma tahan KOHE mõrva mängida,” täpsustas laps ning torkas kaptenit kahvliga. Kasvatus, kaalutlus või kaastunne võib-olla iga kord ei lase täiskasvanud inimesel seda öelda, aga tegelikult tahaks küll mõnikord mõrva mängida. Kui midagi natuke liiga palju saab ja meel tigedaks läheb. Baudelaire’il oli ka nii. Või vähemalt tundub, et oletus, et tal oli ka nii, on üks tõhus abivahend, millega tema ümber aina heljuvat salapära hajutada. Kirjandusteos võib ka see kahvel olla, efekt on umbes sama – ega selle kapteniga tegelikult midagi juhtunud, ehmatas natuke ja seilas edasi, aga televaatajale, näe, jäi kustumatu mälestus, teinekord rakendatav elulistes olukordades ja ametiülesannetes.

Et keelt kasutatakse muu hulgas niimoodi – mõrvamängimise kahvlina –, on üldteada tõsiasi. Tõsi, vahel öeldakse midagi ka selleks, et kuulajatele puhtsüdamlikult teatada, kuidas miski on, aga sageli hoopis selleks, et öelduga maailma kuidagi mõjutada, olgu retooriliselt või maagiliselt, või kanaliseerida ütlemisse näiteks tahtmine midagi vastu seina või kellelegi vastu pead visata (või kellelegi aknast pähe, kui otsida näiteid Baudelaire’i loomingust). „Kurja lilled” on niisuguse keelekasutuse ilmselt üks väljapeetumaid vormistusi üldse, mistõttu sealt on kõige keerukam lahti harutada kõike, mis siis, kui inimene niimoodi kõneleb, korraga tõsi on. Ega siis, kui kellelgi jääb näpp ukse vahele ja ta ütleb „kurat!”, ei tähenda see, et ta parajasti näeb kuradit või ta ise ongi või tahaks, et ukse taga ootaks vms. Aga see pole ka ebasiiras või kuidagi kunstlikult konstrueeritud ütlemine. Ja näpul tõenäoliselt on päriselt valus ka. Kui ukse, näpu ja vandesõna asemel on keerukamad asjaolud ja kogemused ning terve luulekogu, siis ei ole see kõik nii ilmne ja ühemõtteline, aga võib toimida samamoodi.

sirp_14-48_0024__art_r1

Argine paralleel ukse ja näpuga kehtib ka selles mõttes, et isegi inimene, kes alatasa sõrmipidi kuhugi vahele jääb, teeb ja kogeb ka mingeid muid asju. „Väikesed poeemid proosas” lasevad sellest Baudelaire’i puhul ehk pisut hõlpsamini aru saada kui tema värssluule kogu. Seal on heldimus- ja empaatiahetked mõrva mängimise meeleoludest sageli selgemini eraldatud; pingetest, millele inimene keele abil lahendust otsib, ongi võrsunud erineva poeetika ja meeleoluga palad. Äsja eesti keeles ilmunud „Mu alasti kistud süda” võiks nende mehhanismide mõistmisel veelgi suuremaks abiks olla – tuua ühtaegu ilmsiks, et oligi asju, mis Baudelaire’i ilma mingi poeetilise vigurdamiseta kriiskama ajasid, ja teisi, mis teda lohutasid ja maailmaga lepitasid, ja kolmandaid, mille üle lihtsalt oli vaja igapäevaelus arvet pidada. Kellel tahtmist teada saada, mis need asjad just on, võtab raamatu ja loeb. Ja küllap leiab, et need on laias laastus samad, mis luulekogudestki välja tulevad. Ja kui tegemist on lugejaga, kes parema meelega mängib detektiivi kui mõrva, võib muidugi tulla peale pettumus.

Klassikaline detektiivikirjandus lähtub põhimõttest, et paha on keegi teine, kangelane, kellele kaasa elada või kellega isegi samastuda, on ise üsna tuntud ja turvaliselt muutumatu suurus, lähemalt uuritakse aga mingit teist, distantsilt vaadeldavat tegelast. Baudelaire’i puhul ei ole vaja avastadagi, et asjad nõnda pole – ta on ikka korranud, et on ühtaegu uurimisalune ja uurija, objekt ja subjekt. Vahet ei saa teha, ning mitte ainult luuletaja iseeneses, vaid ka luuletaja ja lugeja omavahel. Seegi on Baudelaire’i selgelt väljendatud veendumus, lugeja poolt aga eelkõige selle silmakirjalikkuse küsimus, mida luuletaja talle omistanud on.1 Baudelaire ise usub, et lugeja sarnaneb temaga. Kui ka lugeja seda võimalust kas või kaaluda võtab, siis tähendab vastilmunud raamatu pealkirigi juba midagi muud, kui esiti arvata võib, ja samas märksa sõnasõnalisemalt seda, mida ütleb: minu süda, mitte Baudelaire’i süda või mingi abstraktne süda. Ning südame alastikiskumise tähendus muutub sellest vaatepunktivahetusest põhimõttelisel moel: on kaks ise asja, kas kohata pargiteel liputajat või riietusruumis piilujat … või hoopis peeglit, mille kurikaval kirjanik on sinna sokutanud. Eks neil olukordadel on ka ühisjooni ja kuskil pole öeldud, et inimene peab ühestki neist vaimustuma, aga kui ta kõigil kolmel juhul kiljudes põgeneb, ilma neil üldse vahet tegemata, siis see tema kohta jällegi midagi ütleb. Baudelaire’liku enesevaatlusvõime korral ütleb talle endalegi, selle puudumise korral vähemalt teistele. Näiteks seda, et tegelikult ei taheta eriti kaaluda võimalust, et see, kes esmapilgul paistis nurga taga luurava enesepaljastajana, on äkki hoopis me oma peegelpilt. Meile ei meeldi võib-olla möönda, et teinekord tahaks ka ise mõrva mängida, ja sel määral, kui meile seda möönda ei meeldi, võib tunduda, et Baudelaire räägib kellestki teisest (näiteks siis iseendast). Ja siis võib tekkida küsimus, kaua me nende tema teemadega tegeleme, pooled veel sellised imelikud ka, kuidas korralik inimene üldse … jne.

Sedasi kiljudes põgenejaid leidub küllaga. Tänavu paistab olevat üks eriti viljakas Baudelaire’i-aasta: Eestis ilmus tõlge seni eestindamata teosest, Prantsusmaal mitu värsket raamatut (Antoine Compagnoni „Taandamatu Baudelaire”ja Yves Bonnefoy „Baudelaire’i sajand”), mida Magazine littéraire tervitas järjekordse Baudelaire’i-numbriga, ja kõikjal sagib üle hulga aja jälle ringi nõutult ja nördinult nohisevaid isikuid küsimusega „miks sulle küll Baudelaire meeldib?”. Juba see pole tegelikult selge, mis kategooria see meeldimine üldse on – sama hästi võiks öelda, et mulle meeldib, ütleme, Eesti inimarengu aruanne või Orwelli „1984”. Muidugi meeldib, et nad üldse olemas on, ja heameelt on teostuse tasemestki, aga kuidagi nii … hello-kitty-toredad teosed ju ei ole. Küll aga mõnegi koha peal elus relevantsed, esitavad küsimusi, mõnele vahel ka vastavad ja nii iga kord uuesti, kui kaas lahti teha. Oktoobrikuine Magazine littéraire meenutab oma lugejatele, miks see niimoodi on: „Viimane teemanumber, mille Magazine littéraire – märtsis 2003 – Baudelaire’ile pühendas, tõstis esile tema loomingu „klassikalise” tahu. [—] Kümme aastat hiljem on meie arusaam Baudelaire’ist muutunud: oleme tundlikumad klassitsismi puudumise suhtes temas, tema „hüsteeria”, tema paradoksaalse – ja antimodernse, nagu Antoine Compagnon seda oma viimatises essees käsitleb, – modernsuse suhtes.”2 Lugeja võib areneda ja vähemalt seeläbi muutuvad ja arenevad ka autor ja tema looming, kui ka muidu peaks paistma, et ei muutu. Ja kui paistabki, on see enamasti pigem silmapete. Baudelaire on autor, kelle püsiküsimused iseäranis visalt tekstist teksti kanduvad, ilma et ta ühestki kunagi vabaneks, aga isegi tema puhul ei tähenda see, nagu ta ei püüakski areneda. „Mu alasti kistud süda” lisab just arenemise asjus eestikeelsele Baudelaire’i-maailmale ühe olulise aspekti, mis lüürikas ja esseedes nii hästi ilmsiks ei tule, sest neis enamjaolt puudub selle ilmsikstulekuks vajalik ühtlaselt kulgev aeg. Osalt lüürika ja kunstikriitika üldomaduste tõttu, osalt sellegi tõttu, et Baudelaire’i suhe kulgeva ajaga ei olnud eriti õnnelik. Märkmeid tehes sellest aga ei pääse, märkmed kulgevad ajaga kaasa ning vahel vaatavad ka tulevikku. Neis on pidevalt aimatav paine selle pärast, mida kõike homme teha tuleks ja kuidas selleks peaks saama hoopis kellekski teiseks kui seni. Seegi taotlus satub lahendamatusse tsüklisse nagu kõik Baudelaire’i maailmas, aga annab tunnistust (tema puhul traagiliselt viljatust) teadmisest, et areneda peaks olema võimalik.

Olgu meeldimise ja arenemisega kuidas on, vaatlusandmete kogunedes sain lõpuks ja ühtäkki aru sellest, kes on need inimesed, kellele Baudelaire nii aktiivselt vastumeelne on, et nad ei saa oldud, kui õhus on võimalus, et keegi Baudelaire’i loeb. Need on need, kes tahaksid odavalt, ilusa jutu eest taevasse saada. Need, kellele ei meeldi, et neile meelde tuletatakse, et nemadki tahavad vahel mõrva mängida, sest kaunim on endast kuidagi teisiti mõelda. Ning need, kellele lisaks teeb muret see, kui teistele meelde tuletatakse, et selline tahtmine võib tekkida ja et sõnas võib seda ka teostada. Teisisõnu – need, kelle elukorraldus on rajatud ürgkodanlikule konventsioonile, et seni, kuni me kurjast ei räägi ja kurjalt ei räägi, ei ole vahet, mida üksteisele tegelikult teeme, sest me oleme ju head. Baudelaire’i sõnalooming – läbikomponeeritud luuleteosed, artiklid, päevikumärkmed, linna peale liikvele lastud legendid – õõnestas sihilikult ja järjekindlalt selle konventsiooni esimest poolt. Baudelaire rääkis kurjast ja kurjalt, ja kuidas veel. Aga sellele lisaks oli ta vahetevahel vait ka, kirjutas märkmikusse: „Jeanne’ile 300, emale 200, mulle 300 800 franki kuus,” ja nuputaski, kuidas seda raha kokku saada, et oma fiktsionaalsete nemesiste ihulis-inimlikke vasteid kuidagi hinges hoida.

Sestapki on hea, et „Mu alasti kistud süda” nüüd eesti keeles olemas – on ka maakeeli küsijatele millelegi viidata, kui jälle jutuks tuleb, et ise naisterahvas ja loed Baudelaire’i, ta ju nii-ii koledaid asju ütleb naiste kohta. Jajah. Aga ühtlasi osutab, et ütlemine üksi veel ei tähenda, lisaks peab midagi mõtlema ja veel tegema ka, et oleks üldse millegi üle arutleda. Pealegi ei kohusta ju ei Baudelaire’i olemasolu ega see, et keegi teine teda loeb või tõlgib, teda lugema. Kui ei meeldi, võib lugeda midagi muud, näiteks George Sandi. Aga selleks, et teada saada, kui kurjalt või hästi see nüüd öeldud oli, peab küll ise Baudelaire’i värske raamatu kätte võtma. Pealegi, täiesti sõltumata selle, kelle südamest seal just juttu on ja mida keegi Baudelaire’ist arvab, võib selle raamatuga vabalt juhtuda, et seda lihtsalt meeldib lugeda.

1 Kõige selgemalt „Kurja lillede” ava- ja pühendusluuletuses „Lugejale”, kuid läheduseotsimine lugejaga on püsiv taotlus.

2 Robert Kopp, sissejuhatus teemasektsioonile „Le dernier Baudelaire” ajakirja Magazine littéraire 2014. aasta oktoobrinumbris, lk 56.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming