Kas tõesti teater?

Ivar Tallo

Haldusreformist rääkimine on ennast ammendanud. Väljapääsu olukorrast võiks tuua probleemide asetamine uue paradigma valgusesse ning nende arutamine uues keskkonnas. Oktoobri keskel suutis riigikontrolör Mihkel Oviir meie sügissombuse poliitikaelu hetkeks elevile lüüa, andes riigikogule riigikontrolli ülevaate riigi vara kasutamisest ja säilitamisest 2010. aastal. Poliitikute ja poliitikakommentaatorite elav mõttevahetus varjutas aga minu hinnangul Mihkel Oviiri keskseid mõtteid ja nende tähendust ning seetõttu tundub otstarbekas mõned neist üle korrata.

Riigikontroll teostas eelmisel aasta palju eripalgelisi auditeid ja kujundas oma seisukoha küsimustes haridusest ja tervishoiust kuni metsanduse, kultuuri ja jäätmemajanduseni, kuid aruande keskseks küsimuseks tundub olevat riigi funktsioonide ja ehk isegi Eesti riigi kestlikkuse hinnang nii keskvalitsuse eri valdkondade kui ka kohalike omavalitsuste võimekuse seisukohalt.

Milleks meile riik?

Mihkel Oviir võttis käsile ehk ühe tähtsama siiani läbirääkimist ja kokkulepet ootava teema nagu milleks meile on vaja Eesti riiki. Viimasel kümnendil ja teatud reservatsioonidega kogu iseseisvuse taastamise järgsel ajal on käinud riigi materdamine kõigi retooriliste vahenditega. Riik on olnud nii halb peremees kui ka halb juht ja halb organiseerija ning erasektor on olnud parem kõiges, kui ehk sotsiaalhoolekanne kõrvale jätta. Tundub, et ajuti unustab eesti avalik arvamus riigi materdamisel selle, et üdini paha asi ei saa ehk olla jätkusuutlik ja ehk on avalikul võimul täita sama hädatarvilikud ja tähtsad ülesanded kui erakapitalil.

Poliitikateooria peab mõlemat ühiselu organiseerimise viisi vajalikuks ja kui tänasel päeval nähakse peamise elu arendajana erasektorit edasi viivat jõukusehimu, siis selle piiramiseks ja turutõrgete korrigeerimiseks tuleb hoolitseda ka riigi toimimisvõimekuse eest. Mõlemat – nii avalikku kui erasektorit – võib vaadelda kui kahel erineval alusel toimivat otsuste langetamise mehhanismi: ühel juhul on põhikriteerium materiaalne kasu, mida saab alati väljendada rahas, teisel juhul mingi muu kasu, mida alati rahas väljendada ei saa. Kui ühte teise arvel tugevalt piirata, siis toimub reaktsioon mingi suurema ühiskondliku rahutusena.

Mihkel Oviir näebki tänast Eesti riiki kui suurt ümberjaotamise mehhanismi, mitte kui ühiselu arendamise keskkonda, tuues näiteks riigieelarves seadusega fikseeritud kulude kasvu viimase kuue aasta jooksul 75%. Omapäraseks teeb selle arengu tõsiasi, et ümberjaotava riigimehhanismi kiire areng on toimunud just liberaalse reformierakonna valitsemise ajal. Laiemas plaanis tähendab see, et Eestis pole kummitempliks muutunud mitte ainult riigikogu, vaid ka vabariigi valitsus. Teisisõnu, ükskõik kelle saamine ministriks ei anna sellele inimesele võimalust midagi muuta, kuna tema tegevust toetav võimalik maksuraha on juba ära jaotatud enne seda, kui minister ministeeriumisse on jõudnud, ja selle ümbertõstmine on väga keeruline.

Riigikontrolli järeldus ja hoiatus ühiskonnale on väga tõsine: „… seega kulutab riik enda kohustuste täitmiseks järjest enam ja riigi arengu toetamiseks paindlikult kasutatavat raha on jäänud suhteliselt vähemaks … kas pikaajalises perspektiivis jätkub raha ka praegu kehtivate kohustuste täitmiseks või millise kättesaadavuse ja kvaliteediga teenuseid suudab riik tulevikus pakkuda”. Riik, mis on meie ühiselu kestlikkuse organiseerija, on muutunud tõeliseks XIX sajandi liberaalide unistuste öiseks vahimeheks, kes sekkub hädapärast ainult võimaliku surmaga lõppevatesse rahutustesse, kuid muidu tõmbab kaabu silmini ja jalutab edasi.

Riigikontrolli ettekanne ei jää kahjuks ainult tühjaks teatraalseks žestiks, nagu seda iseloomustas mõni minister. Asja ei tee hirmutavaks mitte riigi konkreetse rahalise positsiooni analüüs, vaid see, mis toimub mitmetes riigi reguleeritavates valdkondades ning mille mõjuga pikemas perspektiivis riigikontrolli hinnangul vabariigi valitsus ei tegele.

Enamikus valdkondades on majanduslangusega toimetuleku kokkuhoiu saavutamiseks tõmmatud kokku arendusrahadelt, kuid paremate aegade saabumisest hoolimata on valitsus otsustanud valitsemiskulud külmutada kuni aastani 2015. Riigikontroll väidab, et juba praegu tuleks „valdkondlikud väljakutsed ja rahalised võimalused demograafilise arenguga kõrvutada”, kuid paistab, et valitsusel pole selleks ei huvi ega jõudu.

Pereametnikud haldusreformi asemel

Riigikontrollil ei ole kohustust ega võimekust pakkuda lahendusi väljaspool oma konkreetse pädevuse piire. Nii lisandub see murelik hääl teiste koori, kes räägivad haldusreformi vajadusest valitsuse kurtidele kõrvadele. Ometigi pole see koor ühtne, sest mõnede arvates on vaja korrastada valdu, mõnede arvates riigi funktsioone. Ühene on ainult poliitikute märgiline vaikus, sest viimase kümne aasta jooksul on juurdunud tõde, et haldusreformist ei ole hääli võita, vaid ainult kaotada. Kuna mõjusad argumendid just omaenda mõtete toetuseks on nii reformide pooldajatel kui reformide vastastel, tuleb järeldada, et haldusreformist rääkimine on ennast ammendanud. Väljapääsu olukorrast võiks tuua probleemide asetamine uue paradigma valgusesse ning nende arutamine uues keskkonnas.

Minule on äärmiselt sümpaatne peaminister Ansipi vastuseis valdade liitmise ja lahutamise mehaanilistele kavadele, mis haldusreformi retoorikas domineerivad. Samuti ei jäta mind ükskõikseks riigi kestlikkuse problemaatilisus nii keskvalitsuse kui omavalitsuste tasandil, neile viitab ka riigikontrolör. Minu arvates on aga võimalik need kaks positsiooni täiesti mõistlikult ühendada, sest lisaks Oviiri poolt viidatud demograafiast tingitud probleemidele saab riigi kodanikule suunatud hooldevõimekuse sidustada ühiselu arendamise haldusvõimekusega uute tehnoloogiate ja uute organisatoorsete põhimõtete alusel.

Kõige parema paralleeli pakub meile perearsti institutsioon, mille riik alles kümmekond aastat tagasi juurutas, et lahutada esmatasandi järjest kallim arstiabi veelgi kallimast, aga samuti hädavajalikust eriarstiabist. Riigi tegevust tuleks samuti hakata üle vaatama samas võtmes. Selle asemel et rääkida valdade arvust, tuleks välja arvutada konkreetsete inimeste teenindamiseks vajalik ametnike arv mõtte ja arusaamisega, et paljud leiavad endale abi ise ja otse, s.t oskavad suhelda avaliku võimuga ID -kaardi ja interneti abil. Riik ei saa abita jätta neid, kes ei oska, kuid enamiku toiminguid võivad selleks volitatud ametnikud teha inimese eest, suunates keerukamad juhtumid edasi „eriametniku ehk spetsialisti” juurde. Kui esmatasandi avalik haldus niiviisi ümber korraldada oleks võimalik keskenduda erioskusi nõudvatele poliitika planeerimise harjutustele palju rohkem kui praeguses süsteemis.

Riigikontrolör on Eesti riigis natuke kui kanaarilind kaevanduses: ta ei saa kaevureid päästa neid ohuolukorrast heroiliselt välja tassides, võib vaid kogunevast elukeskkonnamuutusest märku anda. Tõsi, kanaarilinnu laul tähendas kaevuritele, et kõik on korras, ja selle lõpp seda, et asi on tõesti halb. Nii et loodame, et riigikontroll ja Mihkel Oviir jätkavad oma heroilisi katseid valitsuse tähelepanu pälvida ka edaspidi, sest nende vaikimine tähendaks ilmselt, et meil on vaja kollektiivselt emigreeruda kusagile, kus riik on veel alles.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming