Kas tuleb ka Elvis?

Valle-Sten Maiste

Augustis näeme, võimalik et läinud sajandi silmapaistvaimat naist, kes ei võlu ainult hea lavavormiga, vaid on elus õpikunäide postmodernistlikest identiteedisusserdustest, millele viitamine kultuuriõpikutes ei vaibu. Pirukas ei ole enam muidugi nii kuum kui nende totrate laulukeste loomisajal, mille koorekiht 20 aasta eest „Immaculate collection’ile” koondati või nagu aastatuhande lõpukümnendil, kui täht võrgutas karmi erootika ja A. L. Webberiga. Ja mitte enam nii hea kui „Ray of Light’i” ajal. Kardetavasti pole ka lava-show sama  ülisuper kui „Music tour’il”, mille salvestust olen korduvalt nautinud. Kahju, et nimetatud tähelepanuväärsuste vahetu puudutus eestimaalasteni ei ulatunud. Siiski tore, et ta tuleb, olgugi ajal, mil tema viimase viie aasta albumeist pole ma kedagi rääkimas kuulnud.

Läinud nädalal hüppasid sellest sõnumist tiivustatuna nii popkultuuriaustajad kui viimast isereguleeruvaks sekundaarvaldkonnaks pidavad ühiskonnategelased. Kõlas pilkeid, et tõusnuks lõbuürituste käibemaks veelgi, naudiksime suvel lauluväljakul ehk koguni Elvist. Ometi ei pea ju olema muusikakriitik  ega melomaan taipamaks, et meie „iidse laulurahvaga” asustatud maanurgake on kaasaegse popkultuuriga läbikäimise poolest kolklik. Kui käibemaksutõususuvi meile worldticketshop’i kõige menukatest mammutitest peale Madonna veel ka Ac/Dc, Springsteeni ning uue plaadi laineharjal tuuritava Metallica tooks (kogu see koorekiht sel suvel Soome lahe põhjakaldale ju ka jõuab) ning sellele boonusena veel U2 lisataks, ei tooks see meid kolklusest välja. Tõdemus, et nüüd on meilgi kõik käinud, on võhiklik. Küsimus ei ole selles, et Soome on neid bände näinud varem ja näeb edaspidigi  mitte artistide laugjatel kogumisperioodidel, vaid ka nende oluliste albumite energiast pakataval laineharjal. Artistidest, kellest meie muusikakriitikud rääkisid läinud aastal seoses värskete salvestistega, külastas Eestit läinud aastal vist vaid Fall. BBC popmuusika-aasta tagasivaadetega kõrvutades oli meie muusikasuvi kurvem veelgi.

Kuigi ka Raadio 2 kuulaja maailmas toimuvast paljugi teab, ei ole meie avalik-õigusliku ringhäälingu tavatarbija jaoks hea popkultuur võrreldavaltki sedasi esil, kui BBC kultuurisaadetest osasaajale. Kui enesestmõistetavalt peetakse siinmail  poppi vaid eelsoojenduseks sellele, kui nina süldikaussi kukub, näitab kujukalt ETV ja Vikerraadio muusikaprogramm. Viimase ühiskonnaelusaadete austajana kitkun muusikalisi vahepalasid kuulates juukseid. Kes ja millistest arusaamadest lähtuvalt neid igikolletavaid šlaagreid ja totra pubekatekstiga uudislaulukesi küll valib? Mis toimub ETVs, kus on valida korduvate terminaatorsmilersi ülesvõtete ja selle vahel, kuidas hüsteeriline naine tantsukultuuri kidumisest sajatades Smokie’ cover’eid esitavat harrastusklavkameest promob.Kas Vaiko Eplik ja Sandra Sillamaa peavad enne liibumisvalssideni jõudma ja 80aastaseks saama, et nad avalik-õiguslikku kultuuriteadvusse jõuaksid? Ühiskonnas, kus nimetatud teadvus on nii kesine, et riigitele levimuusikaprogramm on kahtlusteta viletsam kui „Õllesummeril”, on tõepoolest mõttetu panustada maksusoodustusi ja muud raha antud sfääri. Need aga, kes näevad Madonna saabumises head näidet, kuidas vabaturg ise toob selle, mille nimel lõviosa Euroopa riike lollikestena mitmete meetmetega vaeva näeb, ei kae pealispinnast kaugemale. Meie ühiskond näib vajavat kestvaid ja põhjapanevaid  arutlusi kultuuri rolli üle mõistmaks, et kultuur pole pelk ehis ja vabaajaripats. Meilgi on ju tõlgitud Bourdieu’ „Eristuste” laadi vaimuvara, mis toob esile seoseid inimeste kultuurilise kapitali ja materiaalse toimetuleku vahel. Robert Reich on nimetatud mudelit laiendanud tervete piirkondade ja majandusüksuste toimetulekule. Läinud aastal eestindati Anu Kivilo eestvedamisel „Valik artikleid kultuuripoliitikast”, kus on läbivalt kõne all majanduskasvu ja riikliku popkultuuri edendamise seosed. Kuid kõiges majanduskasvu näha soovivatele pragmaatikutele võiks lisalektüüritagi selge olla, et  keskkonnas, kuhu Madonna jt erinevate perioodide heli-ja lava-show’d ulatuvad sagedasti ja vahetult, võrsub tänapäeva maailma peamise tuluartikli, disainitud iha ja õhu loomisel ja müümisel edukaid rohkem. Rootsi popiekspordi tulud inimese kohta on suuremad kui Inglismaal. See ei tulnud tuulest, vaid tõsise munitsipaalnoorsoopoliitika ja riikliku muusikahariduse koostöös. Terminaatori pealt, mis ise on aastatetaguse Soome TV najal sündind fake, ABB At ei sünnita. Et inimesed, kes täna külapidudest ETVni laiutava terminaatorsmilersi kõrval on teadlikud Weekend Guitar Triost või Robert Jürjendalist,  RO:Torost, Kriminaalsest Elevandist jpt läinud aastal plaadi teinud suurepärastest artistidest, moodustaksid lihtsalt lahedama kogukonna, võiks samuti selge olla. Meie riik on otsustanud nimetatud arengule oma mõjukate institutsioonidega aga risti vastu seista. Valle-Sten Maiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming