Kas uus tehnoloogia loob ka uue inimese?

Iseäranis palju kohtab roboteid ühismeedias, mille eesmärk on vähemalt sõnade järgi inimeste läheduse suurendamine ja otsedemokraatia tugevdamine.

MARGUS LAIDRE

Kirjanik, luuletaja ja üldse tore inimene Viivi Luik on öelnud nõnda: „Pole mingit vahet, kas oled kuus või kuuskümmend, kõik on ikka alles ees!“ Selles vahvas ütlemises on peidus teatud paradoks. Nimelt tahame inimestena võimalikult palju teada tulevikust, ajast, mis alles ootab meid ees ja mis ei saakski justkui kunagi otsa, ehkki iga elatud päevaga jääb tulevikku meie kui indiviidide jaoks järjest vähemaks.

1968. aastal ilmus antoloogia pealkirjaga „2018. aasta suunas“, kus USA Välispoliitika Ühingu (Foreign Policy Association) neliteist juhtivat eksperti on üritanud prognoosida, milline näeb maailm välja 50 aasta pärast elik siis ajal, kuhu oleme tänaseks välja jõudnud. Tookord oletati, et ilma osatakse mõjutada ja juhtida sõjalistel eesmärkidel, nt paisates orkaane vaenlase laevastiku vastu, sõjalennukid aga arvati lendavat 25 korda helist kiiremini (jõutud on kolmekordse ülehelikiiruseni). Veel arvati, et 2018. aastal on informatsiooni talletamine arvutis odavam, kui seda teha paberil, ning et maakeral elab veidi alla 10 miljardi inimese, mida on napilt 3 miljardi võrra rohkem kui tegelikult. Kokkuvõtvalt võib selle aruande kohta öelda, et pessimism tuleviku suhtes segunes tehnooptimismiga. Ka teiste ennustuste puhul on iseloomulik, et ülehinnatakse tehnilisi ja alahinnatakse sotsiaalseid muutusi.

Ajakiri Economist sooritas 1984. aastal oma eksperimendi, paludes kuueteistkümnel inimesel ennustada, milline on maailm kümne aasta pärast. Neist neli olid endised rahandusministrid, neli suurettevõtete juhid, neli Oxfordi üliõpilased ja ülejäänud neli juhuslikult valitud inimesed. Tulemuseks oli, et eksperdid olid sama head või halvad kui võhikud.

Siinkohal meenub mulle viie aasta tagune soome mängufilm „Meeletu august“, kus tegevus leiab aset 1962. aastal. Ühes episoodis palub president Kekkonen selgeltnägijal (see daam oli ka päriselt olemas) ennustada endale tulevikku. Põiklemise järel naine soostub, võtab Kekkose käe ja ütleb mõne hetke pärast: „Teil saab olema hea kalaõnn, elate pika elu ja … Eesti võetakse NATOsse ning Soome võidab eurovisiooni“. Kekkonen tõmbab oma käe järsult tagasi, sõnades: „Te olete petis!“ Eelöeldust koorub välja oluline tõdemus: alateadvuses ei suudeta leppida, et tulevik ei saa garanteeritult olema tänase jätkumine homses.

Tuleviku etteaimamisel tuuakse peaaegu alati mängu tehnika, mis peab tagama igavese progressi, parema elu ja kui mitte reaalse, siis vähemalt virtuaalse surematuse. Pax Americana on tänasel päeval asendumas pax technologica’ga. Kui varem püüti uut inimest luua ideoloogiate või -ismidega, siis nüüd loodame täiuslikkuseni jõuda tehnika abil. Piisab kui meenutada kommunismiehitaja moraalikoodeksit või marksistliku ideoloogia lähte-eeldust, et materiaalseid tingimusi muutes luuakse uueks ka inimene. Areng tehnika vallas on tõepoolest olnud pöörane ning selle kohta, mis veel terendamas ees, sobib hästi käibefraas „the sky is the limit“. Näib, et liigume üha uute ja uute horisontide poole, üha kiiremini, üha edasi. Kas keegi tegelikult teab, kuhu oleme õieti teel?

Näotuvastus ja kodanikupunktid

Vastuse sellele küsimusele leiame osaliselt Hiinast, kus näotuvastamise tehnoloogia on loonud võimaluse ühiskonna kontrolli all hoidmiseks täiesti seninägematul moel. Läinud sügisest saab Hiinas võtta pangast sularaha näo tuvastamise korral, mõnes ülikoolis kasutavad professorid seda tehnoloogiat jälgimaks, kes üliõpilastest on loengus väsinud. Pekingi Tiantani pargi töötajatel sai aga mõõt täis tualetipaberi varastamisest. Avalikku WCsse paigaldati kaamera, mis jätab meelde iga külastaja näo. Kuuekümne sentimeetri pikkuse paberirulli lunastamiseks tuleb lasta endast vaid foto teha. Shanghai Tao Cafes võib aga vabalt koos kohvi ja koogiga uksest välja jalutada, sest külastaja nägu hoolitseb tasumise eest. Pekingis kiirtoiduketi KFC restoranis saab külastaja lasta ennast hiigelsuure ekraani ees pildistada ja kuuleb vastutasuks, kui vana ja mis soost ta on ning millist toitu soovitatakse tal sellest johtuvalt tellida. Kõike kirjeldatut müüakse mõistetavalt deviisi all, et uus tehnika teeb inimeste elu hõlpsamaks.

Pekingi sihiks on arendada välja näotuvastamise süsteem, mis teeb kõigest mõne sekundiga ja 90% täpsusega kindlaks, kellega tema kodanikest on tegemist. Plaani on võetud, et 2020. aastaks oleks igal hiinlasel oma nõndanimetatud kodanikupunkti-saldo. Sellega tahavad võimud oma sõnul tugevdada usalduse kultuuri ühiskonnas. Punkte jagataks selle järgi, kui hästi kodanik käitub ja oma elus edu saavutab. Äraseletatult registreeritakse üksipulgi, kus ja kelle seltsis inimene liigub, mida ostab, milliseid internetilehti külastab, mida kirjutab ühismeedias. Juba praegu on Hiinas kasutusel veebipõhise tutvumiskeskkonna punktisüsteem Sesame Credit, kuhu kaaslast otsivad hiinlased saavad panna kohtingukuulutuse. Kui ostad vaid videomänge ja rämpstoitu, võib tüdruksõbra leidmine osutuda keeruliseks. Tegelikult ei erine me Eestis, Soomes või mujal Euroopas hiinlastest ses mõttes sugugi nii palju, kui mõelda, kuidas iga meie liigutust küberruumis jälgitakse ja selle põhjal meile küll reise, toite, riideid, raamatuid ja muusikat soovitatakse.

Paljud unistavad, et tehnika viimane sõna tehisintellekt, see järjekordne sinilind, mida püüdma asume, toob meie kõigi õuele universaalse õnne. Juba kaheksakümne kuue aasta eest kirjeldas Aldous Huxley oma düstoopias „Hea uus ilm“, kuidas maailmariigis on kasutusel pealtäha meelelahutusena toimiv tehnika (tundepuutlikud kinotoolid) inimeste tundeelu kontrolli all hoidmiseks. Kurbus, masendus või lihtsalt liiga kirglik meelelaad on kõik ohuks ühiskonna stabiilsusele ja need tuleb iga hinna eest elimineerida. Absurdsest õnneideaalist, millest Huxley maailmariik on läbi imbunud, on tänapäevaks vähemalt õhtumaises kultuuriruumis saanud norm. „Õnnelikuks tehtud“ inimesed on ju kuulekad.

Meile pakutakse järjest enam tehnilisi lahendusi, kus indiviidi biomeetrilised andmed on väidetava muretu ja õnneliku elu võti. Kui Apple tutvustas 2014. aastal sõrmejäljel põhinevat puute-IDd, siis valiti reklaamlauseks „Kes puudutab, see usub“ („Touching is believing“). See seostub paratamatult piiblistseeniga, kus apostel Toomas, rahvasuus tuntud kui uskmatu Toomas, tunnistab Issandat alles siis, kui on pistnud oma sõrme Jeesuse haava sisse.

Äpid ja hingehoolekanne

Kas puuteekraanid aitavad meil üksteisega vahetumalt suhelda ja maailm on meie sõrmejälgede digitaliseerimise järel turvalisem paik või on tegemist hoopis moodusega, mille varjus paremini meie elu kontrolli all hoida? Mitmed uuringud näitavad, et 20–60% meie argisest veebisuhtlusest toimetavad hoopiski botid, s.t robotid, kusjuures iseäranis palju kohtab neid ühismeedias, mille eesmärk on vähemalt sõnade järgi inimeste läheduse suurendamine ja otsedemokraatia tugevdamine. Olemas on isegi äpid, mis aitavad hinge eest hoolt kanda. Neid soovitati meie ajakirjanduses lugejatele paavsti äsjase Eesti visiidi eel. Niisiis ei kanna meie vaimlise tasakaalu eest hoolt mitte me ise ega ka mõni teine inimene, vaid masin.

Postimehes kirjutati meie kuvandist, et maailmast ja Euroopast annab tiku­tulega otsida rahvast, kes „suhtuks tehnoloogiatesse veel optimistlikumalt kui eestlased. [—] Milline rahvas, millised hoiakud, millised traditsioonid peaksid siis veel olema, et luua tulevikutsivilisatsiooni? Paremat ju polegi maailmas leida!“.² Eestlane on seega uue aja sünnitatud uue inimese võrdkuju. Mina panen siia küsimärgi.

Igal mündil on alati ka teine pool – ja seda isegi siis, kui tegemist on bitcoin’iga. Stephen Hawkingi sõnul kipume unustama, et progress teaduses ja tehnikas loob ka need uued võimalused, mille tõttu asjad võivad tulevikus viltu minna. Nüüdseks paljuski unustuse hõlma vajunud vene kirjanik Jevgeni Zamjatin, kes oli nooruses õppinud just inseneriteadust, kirjutas 1920. aastal romaani „Meie“, mis oli kas vahetult eeskujuks või mõjutas tugevalt selliseid tuntud autoreid nagu George Orwell, Aldous Huxley, Anthony Burgess ja Kurt Vonnegut. Zamjatini romaani tegevus leiab aset XXVI sajandil tehnokraatlikus totalitaarses tulevikuühiskonnas, kus üksikindiviid (ehk mina) on ülimusliku kollektiivse (ehk meie) õnne nimel ilma jäetud vabast tahtest, eraelust, fantaasiatest, unenägudest ja vabadusest. Ühtse Riigi miljonid kodanikud, kelle nime asendab number, funktsioneerivad hiiglasliku organismi osadena ühes rütmis, süües naftatoitugi metronoomi löökide tempos, kindlaks määratud arvu mälumisliigutustega suutäie kohta.³ Inimeste elu ja tegevust jälgivad Ühtse Riigi tänavate kohal ähvardavalt hõljuvad droonid ja Valvurite Büroo kuulab pealt iga nende vestlust. Hädad algavad siis, kui üks sellistest numbritest, insener D-503, avastab hinge ja muutub iseseisvalt mõtlevaks indiviidiks. Tänapäeval polegi Ühtne Riik enam kauge fantaasia, vaid pigem ajakapsel minevikust hoiatava sõnumiga praegu elavatele, kes me lööme pahaaimamatult vabatahtlikult kaasa iseenda kohta käivate andmete kogumises WhatsAppi, Wickri jt samalaadsete aplikatsioonide abil, mis kõik väidetavalt vaid meie elu kergendavat ja lihtsustavat.

 

Alles äsja ilmus eesti keeles Lewis Mumfordi poole sajandi tagune „Masina müüt“. Selle keskne tees on, et tehnika areng on kaasa toonud inimhulkade üha täpsema koordineerimise vajaduse, mis on omakorda loonud pinnase luua hierarhilisi ja kuuletumist nõudvaid organisatsioone, mille sisse on uppunud inimelu mitmekülgsus ühes elurõõmu ja eetiliste probleemide mitmetahulisusega ning palju muud inimlikku.

Tähelepanuväärne on siinjuures ülimalt mehhaniseeritud ja meie enda meelest igati ratsionaalse kultuuri seletamatud irratsionaalsed ilmingud ehk hind, mida oleme tehnilise progressi eest maksnud, nimelt progresseeruv raiskamine, paranoiline vihkamine ja vaenulikkus, tundetu destruktiivsus ja huupi sooritatud hävitustöö. Oskame ülihästi vastata kuidas-küsimusele, ent oleme minetanud võime pärida: mida ja milleks?⁴ Meie koduses kontekstis sobib siia illustratsiooniks MMSi uskujate valmisolek endale imelahuseid silma tilgutades kas või pimedaks jääda, et seeläbi „nägijaks“ saada.

Tehnika, mida leiutatakse ja pidevalt täiustatakse, pole iseenesest halb, hea ega isegi mitte neutraalne. See vaid toob inimestes esile tahud, kes me juba oleme, võimendades üht või teist meie iseloomujoontest. Väga palju hea ja positiivse kõrval on uus tehnika tähendanud samaväärselt halba. Tehnika areng on endaga kaasa toonud kaks maailmasõda, massihävitusrelvad, sh gaasikambri, mille idee ei pärine üldsegi sakslastelt, nagu arvata võiks. Gaasikambri mõtles välja juba 1908. aastal, s.t kolmkümmend kolm aastat enne Auschwitzi, inglise kirjanik David Herbert Lawrence kui mooduse, mille abil saaks „humaansel“ viisil vabaneda üleliigsest rahvastikust.

Tehnika ei kasuta inimesi, vaid inimesed ikka tehnikat. Seepärast pole ka Eestist pärit lööklause, et „arvutile pole võimalik altkäemaksu anda“, sisuliselt õige, kuna arvutiprogrammi koostav inimene võib olla äraostetav. Robotid valvavad mitmesuguseid objekte, hooldavad vanu ja väeteid ning võitlevad sõdades meie eest (minu hinnangul see sugugi ei vähenda, vaid hoopis suurendab sõdade puhkemise riski). Kõrgtehnoloogilised seksirobotid pole enam kauge unistus, vaid homne reaalsus. Siinkohal tahaks küsida, mis on meiega juhtunud, et üks kõige intiimsemaid tahke inimsuhetes asendatakse masinaga. Rootsis arutatakse juba tõsimeeli, kas on aeg asendada kohtunik alamastme kohtusaalides arvutiga, kuna masin on inimesest õiglasem.

Kuidas jääda inimeseks

Meie, kes me elame just nüüd ja praegu, kipume end sageli vaatlema senise arengu ülima ja erakordse saavutusena, kes on jõudnud tasemele, milleni pole küündinud mitte ükski varasem inimpõlv. Kas see ikka on nii? Praegu võib paista, nagu oleksid uusimat tehnikat tõhusalt kasutama õppinud inimesed maailma uus eliit, aga pikemas perspektiivis osutuvad mõjukamaks inimesed, kellele haridus on andnud ka humanistliku elik pikaajalise, üldise ja mõtiskleva vaatepunkti.⁵ Nende mõjusus seisneb selles, et just nemad aduvad paremini suurt pilti, mis omakorda võimaldab paremini mõista maailmas toimuvat.

Ennastsalgav usk tehnika progressi paneb meid unustama selle käidud tee, mis on meid tänapäeva välja toonud, elik teisiti öeldes muudab (näiliselt) tarbetuks ja olematuks ajaloo. Ühes ajalooga kaotame aga ka oma olemise pidepunkti, selle raskuskeskme, mis peaks meil aitama vältida minevikus tehtud vigu. Ajalugu pole teps mitte üksnes kunagi ammu toimunud sündmuste jada, see, mis on juba olnud, vaid samuti see, mis võib uuesti korduda.

Mulle on jäänud suureks mõistatuseks, et oleme küll suutelised välja mõtlema ja kasutusele võtma kõikvõimalikke uusi masinaid, millest saab uue aja võrdkuju ja sümbol, ent igavikuline küsimus, mida kätkeb endas olla inimene, on ikka seesama Antiik-Kreekast kuni tänapäevani. 1818. aastal üllitatud Mary Shelly tuntud romaanis üritab noor teadlane Victor Frankenstein anda elu elutule mateeriale ehk luua tehisintellekti. Nagu teame, katse ebaõnnestus. Inimeste tõrjutud koletis soovis, et Victor valmistaks talle omasuguse kaaslanna, sest pidas end inimolendiks, kellel on õigus õnnele. Tsiteerin taas Viivi Luike, kes laseb „Seitsmendas rahukevades“ kõlada mõttel: „Mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev“. Oleme võimelised looma uueks aja, kuid uue inimese loomine on palju keerulisem. Õieti peitub kogu küsimuse tuum selles, kuidas olla ja kuidas jääda inimeseks. Masinad siin meid ei aita. End muuta saab vaid igaüks ise.

 

1 Tartus 35. õigusteadlaste päevadel 4. oktoobril 2018. aastal peetud ettekande põhjal.

2 M. Aavik, Eesti rahvas, me peame solvuma! – Postimees 21. IX 2018.

3 A. Lange, Jevgeni Zamjatini „Meie“ – Orwelli inspireerija. – Eesti Päevaleht 18. VIII 2006; We and us. – The Economist 2. VI 2018.

4 A. Velmet, Vikerkaar loeb: Manifest inimese masinastumise vastu. – Postimees 15. IX 2018.

5 D. Lessing, Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. – Loomingu Raamatukogu 2018, nr 22, lk 57.