Kassiga eksootilist vanurit õnnitledes

Aet Annist

Vaevalt et Claude Lévi-Strauss, kes täna 100. sünnipäeva peab isegi haiglavoodis rahu saab, kui rahvahulgad teda õnnitlema tulvavad. Ja mille eest? Ikka selle, et ta oma pika elu on pühendanud tegevusele, mille kohta ta ise on ütelnud: „Iga kord kui pingutame, et millestki aru saada, hävitame sellega objekti, mida püüdsime mõista, ja tema asemel tekib teine objekt…” (Nukker troopika. Varrak, 2001, lk 489).

Ei ole sellest destruktiivsest mõistmissoovist vabanenud ka Lévi-Strauss ise, kes pakub kõigis oma teostes  inimühiskonna analüüsi. Kuid ainult „Nukras troopikas” alandub ta kirjutama reisikirja, nähtust, mille „soosing [on minu silmis] seletamatu” ja mille lugeja „nõuab seda lobi aina juurde, ta neelab seda lausa imekspandavates kogustes” (lk 14) – ühtlasi on see julmalt aus pilguheit ta enese senisele ja tulevasele tööle. Kuigi Lévi-Strauss on kirjutanud tegelikult samuti reisikirja, olgugi paindlikuma sulega ja ehk nauditavamalt kui suurem osa teisi, liigub selle allhoovuses reisimise kui moraalse ja sotsiaalse nähtuse analüüs. Säärase sotsiaalsuse, aga ka sotsiaalteaduste kriitikuna oli  Lévi-Strauss 1955. aastal oma ajast sammu ees. Selge, et ka tollal polnud rahu ega pelgupaika inimese uuriva, kogemusi ja teadmisi himustava tegevuse eest. Sellest ajast on reisijate hulk ja reisimise mõju aga määratult kasvanud, ja ka antropoloogide hulk jõudsalt kosunud.

Ometi ei reageeri uuritav maailm ilmtingimata vaid alandliku enese-eksponeerimisega. Turisti vahitav eksoot on sama nähtuse üks selgeim väljendus. Passiivsuse ja heitumuse asemel loob ta vahel päris aktiivselt rikutud puutumatuse asemele sedasama „teist objekti”. Lévi-Strauss  kirjeldab caduveo’de oskust turisti pealetükkivust ära kasutada: caduveo’d mitte lihtsalt ei lase end pildistada, vaid tükivad ise uurijale peale, et neid pildistataks – ja siis selle eest makstaks. Jon Abbink (Tourism and its discontents: Suri-tourist encounters in southern Ethiopia. – Social Anthropology 2000 nr 8/1, lk 1–17) kirjeldab Etioopia suri’sid, kelle on igapäevane turistide vool nii välja vihastanud, et nad lisaks agressiivsele rahanõudmisele ka suisa ründavad vahtima ja salvestama tikkujaid. Astudes vastu jaburale vahetusele, kus üks pool saab paberile tüki teist  kultuuri, millega siis omade keskel pärast üleolevalt hoopleb, ja teine peab vastu andma oma rahu ja eraldatuse, on suri’del õnnestunud turismifirmad eemale tõrjuda. Mitmetes paikades on lääne turismi mõju olnud selline, et hävingu kartuses laenavad kohalikud selleltsamalt läänelt kontsepti, mille abiga end tema vastu kaitsta – kultuuri. Nii osutab Terry Turner, kuidas Lõuna-Ameerika ükskeelsed kayapo’d kasutavad portugalikeelset sõna „cultura” viitamaks “kayapo sootsiumi elu, jõudu ja tugevust” säilitada aitavatele kommetele. Naelutades kultuuri põhiolemuse käsulaudadele, toodavad nad teatavat kuldaega kultuuri põhiolemusena ja hülgavad selle dünaamilise oleku (tsit M. Sahlins, Goodby to Tristes Tropes: Ethnography in the Context of Modern World History. – The Journal of Modern History 1993, nr 65/1, lk 1–25). Pealtnäha saab neid käsulaudu küll kasutada kultuuri alalhoidmisvahendina. Samas on aga selgemalt defineeritud võõrkultuur maadeavastajate kannul saabuvatele tüütutele turistidele just ahvatlevam sihtmärk.

Lévi-Strauss kirjeldab sääraseid kohtumisi pea  foucault’liku võimutunnetusega, osutades allakäigu vastastikususele. Niisiis ei õõnesta mitte vaid meie lõputu uudsuse, anastamis- ja teadmahimu (saamahimu kõrval surmapatu mõõtu ihad) seni veel korrumpeerumata maailma süütust, neid paiku ja nähtusi, mis vahtija ohvriks langevad. Ühena esimestest langebki vahtija ise. Teiste rahu ja üksindust jalge alla tallates tallab ta jalge alla selle vähese, mis teda ennast veel seisatama paneks, et oma tõelist olemust muus olevas ära tunda, ja suundub esirinnas sügavikku.

Reisikirja varjus nii kaasaegse ühiskonna, reisihimuliste  kui reisijaga epistemoloogiliselt sarnaneva antropoloogi kriitika tõttu on „Nukker troopika” just see, mis võiks ka eestlase täna Lévi-Straussi auks toosti ütlema panna. Omanimelise teatrisaali, tosinkonna audoktori tiitli, medalite ja kuulsusega üle külvatud vanainimese eksootilise sünnipäeva ümber on arvatavasti ohtralt kiibitsejaid (ja sellest kirjutajaid). Küllap on ta sest sebimisest kaunis tüdinud. Vahest heastab selle mõni palatisse lubatud kass, kellega vanahärra saaks tüütuvõitu sünnipäevaliste lahkumise järgses üksinduskergenduses vahetada kannatliku, rahuliku  ja andeksandmist tulvil pilgu (lk 493).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming