Katkine aedik

Targa mehe hääbumisest 2016. aasta meediapildis

REBEKA PÕLDSAM

Vabal Laval etendunud Simon Mayeri „Sissy poegades“ neli noormeest mitte ainult ei tõlgendanud Alam-Austria rahvalikke laule ja tantse, vaid testisid ka inimese mõõtu.

2016. aastal valiti USA presidendiks manifesteeriv tolgus. Tema teisik Ühendkuningriigis peaministriks ei saanud, aga suutis ässitada endise koloniaal­impeeriumi inimesed Euroopa Liidust välja astuma. Eestis jätkasid sõnavabaduse devalveerimisega grupp mehi riigikogus ja igasugustel „konservatiivsetel“ (see sõna on oma sisulise tähenduse kaotanud ja käibib pigem igasuguse rumaluse ilustamiseks) veebilehtedel. Ilmus usutlusi mitme ärimehega, kes edevalt kordasid üha ja uuesti, kuidas nad ei ole kunagi valetanud ega korruptsiooniga oma käsi määrinud, kuidas nad ei eksi kunagi – võib-olla piisavalt palju korrates jäid ise uskuma. Kõige suurem häbi oli aastaid kiituse ja aupaistega ülekülvatud kultuurimeeste pärast, kes jäid vahele liiderdamise ja ränga naisepeksmisega. No on lambad need meie eluõied, mehed! Hea, et olukorda tasakaalustavad võimsad naised, keda tuleb iga päev avalikkusse juurde.

Aasta lõpus ilmus ridamisi sõnavõtte perevägivalla kohta, mis statistika kõrgetest näitajatest hoolimata on püsinud tabuteemana. Ikka on võetud endale õigus sellest mitte midagi teada ja seisukohta avaldada. Nii mõnegi arvaja hambusse jäid feministid, kes tegevat naistest ohvrid ja meestest kurjategijad. Milline jama! Kui keegi üldse printsipiaalselt meesterahvaid inimeseks peab, neid sellisena austab ja armastab, siis need on feministid, kes on peaaegu sada aastat nõudnud, et igasuguseid identiteete moraalselt võrdselt väärtustataks (sh vangide rehabilitatsioon tavaellu, puudust kannatavate inimeste aitamine individuaalselt ja riikliku poliitika abil jne). Mittefeministlikud naised ei pruugi mehi üldse nii vaadata nagu võrdõiguslased.

Juba 1970. aastal kirjutas Shulamith Firestone naiste enamusest, kes mehi oma hoole orjadeks peavad. Sellised naised kipuvad rääkima meestest kui transpordivahendist või (tühjast) rahakotist, vaimselt piiratud olenditest, keda naised peavad ise endale sobivaks kasvatama, kelle vigu tuleb aktsepteerida, sest mehed juba on kord sellised: peksavad, joovad, on lõpmatuseni ebakindlad ja segaduses igapäevastes toimetustes, ei oska enda eest hoolt kanda ega oma tunnetest kõnelda, peavad muudkui rändama ja seemendama. „Sellised nad lihtsalt on!“ Naistele pole need vead lubatud, kui nad neid just ise kinni ei maksa, mida päris paljud praegusel ajal ka teevad.

Mida need feministid siis vihkavad, kui mitte meessugu? Feministid põlastavad struktuurset vägivalda, mida (valdavalt) mehed naiste ja teiste endast nõrgemate vastu tarvitavad, neid tülgastab kultuur ja kohtusüsteem, mis eeldab naistesse kahtlusega suhtumist. Feministid ei tee ka naistele oma nõudmistes allahindlusi: tuleb olla vapper, enda ja teiste eest hoolitseda, olla õiglane ja täpne, ei tohi rumalusele alla vanduda, vaid ikka ennast arendada. Seda kõike tuleb korraga teha. Sellest tulenevalt räägitakse naiste seas levivast liigsest täiusepüüdlusest, nn hea tüdruku kompleksist, mida peetakse hoolimata efektiivsusest ebasoovitavaks, -intelligentseks. See ongi ebatervislik, kui mõelda toitumis- ja unehäirete ning neist tulenevate tõsisemate hädade peale. Need, kes heade tüdrukutega pahandavad, tahavad ise aga, et tüdrukud oleksid edasi täiuslikud, mitte aga ülearu ja tervise hinnaga, muidu on heasoovija veel süüdi.

Pole siis mingi ime, et mõnel mehel algab keskeakriis juba 30aastaselt. Kui valdav osa naisi, s.t sõpru, kolleege, õpetajaid, kallimaid ei pea mehi võrdväärseteks inimesteks, kuidas peakski mehel tekkima inimlik ettekujutlus hästi elatud elust, perspektiiv, mis asendaks jõuetu pessimismi? Milline on standard, et mees oleks naise, aga veel olulisem, enda silmis päriselt normaalne, võrdväärne, mitte hirmutav või alaväärne? Kas mees peab saama sama veatuks kui naine? Kui mõtlen oma meessõprade peale, kes tõesti on väga targad ja head mehed, siis tuleb tunnistada, et meeste seas võib kohata heasüdamlikkust ja enese allasurumist naiste nimel, mille hind on paraku nende meeste tervis.

Möödunud nädalavahetusel etendus Vabal Laval Simon Mayeri „Sissy pojad“, kus austria rahvamuusikat viljelevad balletti õppinud maakohtadest pärit noormehed poole lavastustest ihualasti laulavad ja tantsivad rahvalikke tantse. Alguses tulevad nad lavale, laulavad, tantsivad, nagu mehed külapidudel vintis peaga ikka: tembutavad soorolle vahetades ja nende pingeid läbi tunnetades (meeste tantsu oluline element on võistelda, kes suudab end kõige kauem kõige valusamini lahtise käega lüüa, naistel on oluline näidata, kes kõige paremini keerutada ja juhtimisele alluda suudab). Etenduse lõpuosas, mis kisub veidi jantlikuks, tabab noormehi frustratsioon, täielik viimse kohtupäeva paanika – reeglid enam ei pea. Kas kõik on täiesti kokku kukkunud? Milline on inimese mõõt? Etenduse lõpus aga kogunevad nad taas laulma ja tasakaal taastub, kõik on jälle ilus. Masha Gessen on kirjutanud uue pimeda aja ellujäämisreeglite lõppu: ei tohi unustada, et ühel päeval muutub maailm jälle normaalsemaks ja ka selleks tuleb valmis olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming