Kaubastaja koorem

Indrek Ibrus

Internetiga on seni käitutud samuti nagu pressiga: kuna tegu ei ole piiratud ressursiga, siis on seda väljast reguleeritud minimaalselt. Eesti keeles kirjutatakse Internet suure algustähega. Selline on õigekeelsusnorm. Omal ajal, kui norm oli uus, siis põhjendati seda sellega, et Internet on nagu kohanimi, ruum, kuhu minna. Nagu Suure-Jaani. Selline arusaam on omas ajas märkimisväärne. On tähelepanuväärne, kuidas tolleks normeerimise hetkeks too küberpunkarite metafoor – küberruum – sedavõrd laiaulatusliku kõlapinna oli leidnud, kujundina massikasutusse läinud ning paljude seotud ettekujutuste ja normeerimiste aluseks saanud. Internet sellega aga ontologiseeriti, see muutus justkui iseolevaks, sõltumatuks-puutumatuks kategooriaks, ruumiks, kus kehtivad oma eripärased reeglid.

Selline ontologiseerimine on jätkunud ka paljudel muudel normeerimisrinnetel. Eestis on mitmesugused semiautoriteetsed kogud kuulutanud aastate jooksul juurdepääsu Internetile inimese põhiõiguseks. Mis justkui annaks aimu, et Internet on avalik hüve, midagi sellist nagu õhk või avalik ruum, mis on kõigile võrdselt ja tasuta kättesaadav. Olgu, ent mis juhtub, kui seda laadi põhimõtetest ka tegelikult lähtuda püütakse? Näiteks Dublinis, kus linna oma jõududega on juba paar aastakest püütud kogu linna katvat WiFi võrku püsti panna, ent kus see nüüd lõpuks siiski katki on jäänud. Põhjuseks Euroopa Liidu konkurentsi reeglid. Linn ärgu tulgu turgu segama, sest Internet, see on kaup turul, sideteenuse pakkujate omavaheline tallermaa. Ning kapitalistide talitamisi ei tohi segada.

Antud juhul tuletab Euroopa Liit meile meelde, et päris lõpuni Internet siiski ei ole avalik hüve, vaid on kaup. Ning põhiõigus Interneti osas saab tegelikkuses olla kõigest põhiõigus kliendisuhteks: õigus osta, müüa, rentida. Ning asjaosalised, kes Internetiga seoses kuidagi võlaõiguslikus suhtes, püüavad ikka ühel või teisel moel selle võrgu seatusi endale sobivamaks korraldada. Seega, Internet ei ole iseenesest, see ei ole ruum nagu Suure-Jaani, see on toode, turust sõltuv teenus, mis toob kellelegi midagi sisse, võtab kelleltki midagi ära. Ning reeglid on seal tänaseks üsnagi samasugused kui mujal.

 

 

Ülemöödunud nädala The Economisti juhtkirja toon on enesega rahulolev. Ajaleht teatab, et juba 1843. aasta 2. septembrist on avaldatud „lihtsate, ausate ja intelligentsete” lugejate kirju, nende kommentaare The Economisti artiklitele. Kuid et nüüd, 165 aastat hiljem, on otsustatud teha järgmine samm – teha võimalikuks oma võrguversioonis kõigi ilmuvate artiklite kommenteerimine. Nüüd, kui pole enam paberajalehe maist lõplikkust, võivad kommenteerida kõik ja kohe, nagu tuju tuleb. Economisti kui suhteliselt elitaarse väljaande selline värske samm on muidugi näitaja. Lõplik indikaator protsessile, mis kulmineerus umbes aasta eest, kui Web 2.0 tulemise eufoorias Nasdaqi mullid ennaktempos paisusid ning ajakiri Time nimetas Interneti-kasutajate aktiivsuse aasta fenomeniks. Mullid kipuvad lombi taga küll täna pisut lörtsuma, kuid retoorika on jäänud. Ikka veel kuulutab üks või teine peatoimetaja justkui kapituleerudes: nüüd on võim teie, lugejate kätes.  Ja jätkab siis: ”Tulge meie box’i, talitage ja tehke, blogige, arvake, kommenteerige. Looge!” 

Ma olen juba mõnda aega mõtelnud, et kas nad seejuures natuke pihku ka itsitavad? Sest siinkirjutaja ametiks on muu hulgas lugeda ja teada, millest nad seejärel isekeskis räägivad – oma konverentsidel ja meililistides. Nad kõnelevad sellest, kuidas seda kasutajate tegevust, nende loomingut, seejärel rahaks vahetada ehk kaubastada, kellelegi maha müüa. Ning kaubaks osutume seejuures tihti meie ise, s.t auditoorium. Meile müüakse iseennast tagasi. Või müüakse meie pühendumus edasi kellelegi kolmandale, näiteks reklaamiandjale.

 

 

Demokraatlikes riikides on kaks peamist meediaregulatsiooni traditsiooni. Esimese aluseks on ringhäälingu ajalugu: meedia maht oli limiteeritud kasutusel lainepikkuste lõplikkusega. Kuna riigid kuulutasid nood lainepikkused rahvuslikuks omandiks, siis võtsid nad endale ka õiguse detailideni reguleerida, mis noil lainepikkustel pärast väljarentimist ette tuleb võtta – kohati kuni minuti täpsusega ettekirjutustega ajakirjanduslikule programmile.

Teist traditsiooni kannab kirjutav press, kus mahtu on piiranud vaid puude hulk metsas ning klientide võime teenuse eest tasuda. Et tegu on seega olnud algusest peale märksa otsesemalt turudünaamikast sõltuva meediumiga, siis on valitsused lasknud ka selle regulatsiooni enamasti isevoolu teed. Nii on olnud kergem võimukandjatele ning ajakirjandus ise on pandud pingutama selle nimel, et valitsused ei peaks kohustuma nende tegemistesse liigselt sekkuma. Seda sorti eneseregulatsiooni tulemusena tunneme me aga praegu kogu ”hea ajakirjanduse” metanormistikku, alates žanrispetsiifilistest reeglitest, et mis eristab uudist kommentaarist, ning lõpetades õigust mõistvate organitega nagu pressinõukogu ja selle kloonid.

Internetiga on seni üldiselt käitutud samuti nagu pressiga: kuna tegu ei ole piiratud ressursiga, siis on seda väljast reguleeritud minimaalselt. Ent selles meediumis ei ole kanda kinnitanud ka märkimisväärne eneseregulatiivne kultuur. Kui aga võtta ette viimase paari nädala jooksul laineid löönud juhtum Vjatšeslav Leedo kohtuasjast Delfi vastu, siis annab juba selle tegelikuks saamine tunnistust regulatiivse režiimi arengu vajalikkusest. Ometi, enne seda, tuleb aga märgata, kuidas Delfi antud juhtumiga hakkama püüab saada. Kui loeme portaali tegevjuhi Andrus Raudsalu väljaastumist Eesti Päevalehes (18. III), siis märkame teatud kaootilisust argumentides. Küll viidatakse välistele, rahvusvahelistele ja väga üldistele regulatsioonidele, mis vabastaksid justkui teenusepakkuja vastutusest teenuse sisu eest. Küll samastatakse omaenda kommentaari-formaat väga üldise Interneti arengudünaamikaga ja kogu selle tervikus leiduvaga, nišifoorumite või blogipostitustega. Sellises üldistamises, Interneti näitamises teatud globaalse, fraktaalsetest samasustest koosneva tervikuna, mida tuleb tervikuna ka reguleerida, tegemata seejuures vahet näiteks üldise sideteenuse pakkumise, blogiserveri vahendamise või kohalike uudiste-teenuse pakkujate vahel, võib näha eesmärki modelleerida Internetti tavateadvuses jätkuvalt kui eelkirjeldatud ontoloogilist vältimatust. Kui „musta kasti”, mis tuleb ise, kus erisusi ei ole ning neid regulatiivselt luua pole võimalik.

Samas märgib Raudsalu siiski ka ohtu, et see kohtuasi võib kujuneda pretsedendiks, mis hakkab kujundama kogu Euroopa vastavat õigusmaastikku. See ohutunnetus, vajadus vältida kohut nagu põrgutuld, on ent jõud, mis on ajakirjandus-institutsiooni juba aastakümneid eneseregulatsioonile tõuganud. Kui nüüd veidi ennustada, siis võib ette näha, et viimase pöördumatu sisenemine Interneti-ärisse toob lähiajal kaasa ka regulatiivse kultuuri muutumise Interneti nn sisu tootmises. Küllap võib juba mõne aasta pärast pidada ajalehtede liidu eripäraks, et selle liikmes-institutsioonid on seda sorti nn cross-platform-meediaettevõtted, millel on ajalooliselt olnud ka paberväljund. (Umbes nagu tänapäeva rüütelkonnad, mille liikmeid ühendavad turviseid kandnud esivanemad.) Oma uutesse väljundkanalitesse on nood endised ajalehed aga oma hästi välja töötatud normibaasi ja institutsionaalsed käitumiskoodid kaasa võtnud. Ning seejärel pole enam kaua võimalik, et Ekspress Grupile kuuluv Delfi saab oma asju distsiplineerimatult, kuid pidevas kohtuasjade  või riigi regulatiivsete interventsioonide hirmus edasi ajada. Ajakirjandus-institutsioon haarab ta endasse, distsiplineerib ning eristab sellega regulatiivselt ka muust Internetist, blogipostidest ja nišifoorumitest.

Lisaks võib ennustada laiemat äratundmist, et kui meediaettevõtted on valmis kasutajate toodetud sisu innukalt kaubastama, siis kaasneb sellega ka vastutus kaubastatu eest. Sõltumatus keskkonnas publitseeritud blogiposti ei saa võrdsustada Postimehe portaali kommentaariumiga, sest viimane on ennekõike peavoolulise meedia viis raha teenida. Et piletitulu teenija pannakse pakutava kauba eest vastutama varem või hiljem, siis parem see kohustus juba ise võtta – enese tingimustel – ning luua toimetatud sisu täiendavatele lugejakommentaaridele samasugune institutsionaalne normistik, nagu on muudelgi ajakirjanduslikel žanritel. Sest lõppude lõpuks on tegu ju tõesti vaid ühe, veel suhteliselt ebaküpse meediažanriga.

Kui selline äratundmine aga populaares mõtlemises kätte tuleb, siis viitab see ka olulisele nihkele Internetiga seotud mütoloogiates. Sest mida vähem tajume me seda teatud tervikuna, ruumina, mis a priori midagi justkui õigustaks või vabandaks, ning mida enam näeme selles lihtsalt võrku, kus erilaadsed institutsioonid pakuvad erilaadseid teenuseid ja kaupu, seda selgemalt oskame neil vahet teha ning seejärel ka üht-teist nõuda. Peavooluliste ambitsioonidega meedialt küllap rohkem vastutustunnet kõiges, mida nad vahendavad, nišimeedialt ilmselt innovatiivsust. Deontologiseeritud Internet tähendab kokkuvõttes ausalt ja täpselt võetud vastutust – kõige tehtu eest. Kui minu lisapanust aga kaubastama juhtutakse, siis vähemalt peavoolu meedialt ootan ma selle käigus ka teatud kvaliteedi tagamist. Olgu nüüd tublide meediajuhtide asi välja mõelda, kuidas seda saavutada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming