Kaugel totaalsusest Lugu Ida-Euroopa „purustamisest”

Kaarel Piirimäe

Anne Applebaum, Raudne eesriie: 1945/1956. Tõlkinud Tõnis Värnik, toimetanud Malle Kiirend. Kujundanud Heino Prunsvelt. Varrak, 2013. 624 lk.

„Raudne eesriie: 1945/1956” on Ameerika ajakirjaniku ja ajaloolase Anne Apple­baumi teine ajalooteos. Applebaum kogus tuntust 2003. aastal ilmunud ja rahvusvaheliselt ühe hinnatuma, Pulitzeri auhinna võitnud monograafiaga „Gulag: Nõukogude koonduslaagrite ajalugu”. Eelmisel aastal kirjastuses Doubleday välja antud „Raudse eesriide” pealkiri on inglise keeles pikem: „Iron Curtain: The Crushing of Eastern Europe 1944–1956”. Niisiis rõhutatakse dramaatiliselt Ida-Euroopa „purustamist”. Määratlus „Ida-Euroopa” pärineb pigem külma sõja ajastust kui tänapäeva keelekasutusest, mis soosib väljendit „Ida- ja Kesk-Euroopa”. Niisiis käsitleb teos Ida- ja Kesk-Euroopa riikide allutamist nõukogulikule valitsemis- ja ühiskonnamudelile stalinismi sõjajärgsel perioodil. Siiski pole analüüsitud mitte kõiki Kesk- ja Ida-Euroopa riike, vaid on keskendutud Poolale, Ungarile ja Ida-Saksamaale.
„Gulagiga” võrreldavaid auhindu „Raudne eesriie” saanud ei ole. Kriitikute vastuvõtt on olnud üldiselt siiski heatahtlik. Nii kiidab Briti ajaloolane Anatol Lieven teost kui vastilmunud uurimuste ja osalejate mälestuste „meisterlikku sünteesi” ning peab tähtsaks, et Applebaum suudab nooremale põlvkonnale ilmekalt selgeks teha, mida kommunism endast tegelikult kujutas.1 Samas ei vaevu ta peitma oma irooniat, kui lisab, et autoril on peale teadusliku ka poliitiline eesmärk, kuigi „sel korral pole kahjustanud poliitiline huvi märkimisväärselt tema teaduslikku taset”. Vana „külma sõdalase” ja Ameerika neokonservatiivina ihkavat Applebaum lüüa veel ühe naela Euroopa ja Ameerika vasakpoolsuse kirstu. Kuid Applebaum eksib siin Lieveni arvates rängalt: liberaalne kapitalistlik demokraatia osutus 1950. aastate keskpaigaks edukamaks just sotsiaalse komponendi tõttu, mitte selle tõttu, et see on parem ühiskonnamudel. Washingtoni laissez-faire kapitalism, mis tipnes 2008. aasta majanduskrahhiga, poleks Lieveni arvates kunagi võitnud Ida- ja Kesk-Euroopas sellist poolehoidu, kui sotsiaalne turumajandus, mida arendati eriti sõjajärgsel Saksamaal.
Max Frankel on New York Timesi lehekülgedel veelgi kriitilisem.2 Applebaumi kogutud allikate ja intervjuude hulk on võimas ja kokkuvõttes veenev, kuid jutustuse tuum polevat Frankeli arvates sugugi uudis. Juba 1945. aastal olnud teada, et NSV Liit saadab piirkonda oma agente, kehtestab seal oma mõjusfääri ning kujundab ühiskondi ja poliitilisi süsteeme oma näo järgi ümber. Miks peaksime pool sajandit hiljem end vaevama nii suure hulga detailidega (eestikeelset tõlget on 621 lehekülge)? Faktide asemel oleks Frankel tahtnud näha rohkem analüüsi. Kuigi Applebaum püüab tõestada, et Moskva tahtis regiooni oma poliitilisele süsteemile allutada ammu enne külma sõja algust, ei küsi ta kordagi, miks see nii ikkagi oli. Ning miks hoidis Moskva piirkonnast kümne küünega kinni veel siis, kui impeeriumi ülalpidamise kulud ja sealsed probleemid ähvardasid režiimi stabiilsust juba NSV Liidus endas?
Tõepoolest, me ei leia teosest Nõukogude Liidu julgeolekuhuvide või välispoliitiliste eesmärkide analüüsi. Ometi ei saa eitada, et Saksamaa taasrelvastumine ja ühinenud Saksamaa kaldumine vastasleeri ehk lääneriikide mõjusfääri oli Moskva seisukohalt 1941. aastale mõeldes halvim stsenaarium, mida püüti vältida iga hinna eest. Kas Ida-Saksamaa kontrolli all hoidmiseks polnud mitte vaja kindlat tagalat ja ühendusteid, mis said kulgeda vaid läbi „rahustatud” Poola? Kas siit ei võiks tuletada põhjust, miks pöörati Poola puhastamisele vastupanuvõitlejatest ja opositsionääridest suurt tähelepanu?
Applebaumi peamisi argumente on, et Kesk- ja Ida-Euroopa sovetiseerimine ei olnud reaktsioon USA agressiivsele poliitikale, nagu on väitnud nn külma sõja revisionistlik koolkond, ja seetõttu polnud sel rahvusvahelise poliitikaga õieti midagi pistmist. Ta toob välja, et Nõukogude Liit hakkas oma tagalas välja õpetama usaldusväärset kaadrit politsei- ja propagandatööks sihtriikides ammu enne sõja lõppu. Kui külm sõda polnud oluline, mis oli siis see jõud, mis lükkas käima Nõukogude aparaadi? Kas maailmarevolutsiooni idee? Applebaum märgib, et kommunistid ei olnud küünikud, vaid uskusid tõsimeelselt oma doktriini. Muu hulgas olid nad veendunud, et töölised omandavad paratamatult klassiteadvuse ning hääletavad valimistel kommunistide poolt. Seetõttu läksidki kommunistid julgelt vastu 1945. ja 1946. aastal korraldatud vabadele valimistele, olles kindlad oma võidus. Paraku pidid nad rängalt pettuma, sest enamuse toetust ei saadud kusagil, isegi mitte Tšehhoslovakkias. Nagu paljudele lääne ajaloolastele iseloomulik, ei süvene Applebaum siiski marksismi-leninismi ja stalinismi doktriini. Pigem vaatleb ta kommuniste läbivalt kui pragmaatikuid, kes lähtusid eelkõige võimu kindlustamise printsiibist. Nii ei vaevu ta pead murdma rahvademokraatia idee tõlgendustega või maareformi ideoloogiliste põhjendustega, millega Nõukogude teoreetikud  üllatavalt palju vaeva nägid.3
Ideoloogiasse süüvimise asemel püüab Applebaum surnuist üles äratada totalitarismi-kontseptsiooni, mis oli populaarne külma sõja tippaegadel, kuid kipub tänapäeval ajaloolaste arsenalist välja jääma. Applebaum leiab, et suur osa totalitarismi-kriitikast on läinud märgist mööda. Revisionistid on juhtinud tähelepanu, et Nõukogude Liit pole kunagi olnud totalitaarne, sest mitte kõiki otsuseid ei langetatud Moskvas, kohalik politsei soovis samavõrra terrorit kui võimuhierarhia kõrgeima tipu tegelased, massiterror andis sotsiaalse mobiilsuse võimalusi paljudele ühiskonna liikmetele jne. Kuid Applebaumi väitel ei ole totalitarismi-teoreetikud kunagi väitnud, et totaalne kontroll on võimalik. Ta tsiteerib Carl J. Fried­richit: „… kuna totalitaarne võim taotleb võimatut ja tahab juhtida nii inimese isiksust kui ka saatust, on võimalik seda realiseerida üksnes osaliselt”. Seega pole olulisim mitte kellegi totaalselt kontrolli alla saamine, vaid selle poole püüdlemine. Nii märgibki Applebaum, et kuna ajaloos on olnud riike, kes on püüelnud kõige oma totalitaarse kontrolli alla saamise poole, jääb see mõiste „kasulikuks ja hädavajalikuks empiiriliseks kirjelduseks”.
Siiski on vaks vahet, kas võim on kõik totalitaarselt oma kontrolli alla võtnud või ainult püüdleb selle poole. Kas Mussolini võim Itaalias paigutub totalitarismi alla? Oli ju tegu esimese poliitikuga, kes Giovanni Gentile leiutatud totalitarismi-ideed ellu püüdis viia?4 Kuidas siis seletada, et pärast sõjalisi lüüasaamisi põrus väidetavalt kõikvõimas juht Fašismi Suurnõukogu” usaldushääletusel, mille järel lasi kuningas ta karabinjeeridel nagu poisikese vahistada? Pealegi näib, et Applebaum läheb ise kaugemale kui Friedrich, väites, et NSV Liidu juhtkond „valdas totalitaarse kontrolli meetodeid ja tehnikat” ja tegi seda isegi nii hästi, et hakkas neid meetodeid pärast Teise maailmasõja lõppu ka eksportima. Lugejale jääbki arusaamatuks, kas Applebaum usub totalitaarse kontrolli alla võtmise võimalikkusse või mitte? Kirjeldus kommunistliku võimu toimimise kohta Ungaris, Poolas ja Ida-Saksamaal totalitarismi paradigmat kindlasti ei kinnita. Kommunistide võim oli kõike muud kui monoliitne: vabadel valimistel saadi rängalt lüüa, propaganda kukkus tohututest ressurssidest hoolimata haledalt läbi ja võim püsis vaid varjamatu politseiliku ja sõjaväelise vägivalla ning valimis­tulemuste võltsimise tõttu. Tegu oli diktatuuriga, mis seisis savijalgadel. Seda tõestasid rahutused, mis algasid kohe pärast Stalini surma ja tipnesid ülestõusuga Ungaris.
Seega võiks Applebaumi narratiivi esitada peaaegu vastandlikust vaatepunktist: totalitaarsuse idee on küll ajanud võrseid teoorias, kuid osutunud väheviljakaks poliitilises praktikas. Vahel paistab, et Applebaum on ka ise ebajärjekindel või isegi kahtleb mõiste otstarbekuses. Arutledes külma sõja alguse tagajärgede üle, väidab ta näiteks kummaliselt, et Ida-Euroopasse oli „stalinismi või sovetiseerimise või totalitarismi võidukäik juba ammu enne 1948. aastat alanud”. Oli see siis stalinism, nõukogude kord või totalitarism, mis Kesk- ja Ida-Euroopas Moskva agentide kaasabil juurutati?
Kuigi analüüs ei ole mitte raamatu kõige tugevam külg, on Applebaum siiski väljapaistev jutustaja ning oskab näidata ajalooprotsesside inimlikku külge. Ligi saja intervjuu läbiviimine tunnistajatega on tähelepanuväärne. Uusi lähenemisnurki Euroopa ajaloole teos küll ei paku, kuid lugejatel on seda kindlasti kasulik ja huvitav lugeda, eriti Eestis. Muuseas, Applebaum mainib Eestit, Lätit ja Leedut kui olulist katselava, kus täiustati sovetiseerimise meetodeid. Sissetung Balti riikidesse ja Poolasse andnud hulga uut NKVD kaadrit, kes oli valmis juba toimepandut kordama.

1 The Guardian 26. X 2012.
2 The New York Times 21. XI 2012.
3 Kaarel Piirimäe, Kui teil on võimalik seda vältida – vältige. Nõukogude Liidu poliitika Ida-Euroopas ja külma sõja algus. – Akadeemia, 2004, nr 3, lk 467–494.
4 Abbott Gleason, Totalitarianism: The Inner History of the Cold War. Oxford University Press, 1995.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming