Kaugelt vaadates ohutud

Kaarel Tarand

  Rohelise erakonna suurim viga on eksitav nimi.

 

Kui mõni Eesti Margaret Mitchell tahaks ette võtta ajalukku kolivale ajastule kirjandusliku monumendi püstitamise, leiaks ta Eesti riigikogust hiilgavaid prototüüpe. Meie parlamendierakondade peategelased ei erine oma mõtteviisilt just palju “tuulest viidud” lõunaosariiklastest. Sest meiegi džentelmenide käsitluses on ju kõik hästi: orjadel, neil suurtel lastel, kelle eluõnn peitub kindlas töös ja korralikus kõhutäies, läheb aina paremini. Statistika kinnitab, et palgad tõusevad ja demokraatlikule turumajandusele rajatud vana ilmakord on inimesed õigesti ära jaotanud. Ja mitte ainult inimesed, vaid ka vara. Selles korras ei saa midagi muuta, sest muutused viivad kogu väärtussüsteemi lagunemiseni ja vääramatult alla, mitte üles.

Elu oleks ilus, kui neid neetud jänkisid poleks. Jänkidel jätkub jultumust koguni ühistegevuseks ja nad kuulutavad aina häälekamalt, et vanale korrale pole enam õigustust. Asja nimi on “rohelise erakonna algatusrühm”, mis möödunud nädalal seadis varasemast selgemalt sihi osalemiseks 2007. aasta märtsis riigikogu valimistel.

Nii vasakud kui paremad parteilased kinnitavad, et kogu roheline ideoloogia on üks nišivärk, seega ühiskondliku mõtte peavooludele ohutu. Küllap nemad juba ise võtavad oma programmidesse kõik vajalikud uue mõtlemise idud ja istutavad need oma põlisesse liberaalsesse, sotsiaal- või kristlik-demokraatlikku pinnasesse. Ja üldse, neid idusid olevat vähe.

Lõunaosariiklased ei tea veel, et jänki tundub tillukese, kauge ja ohutuna ainult seetõttu, et nad binokli valest otsast sisse vaatavad. Aga lõpuks katab vastane ka tagurpidi vaatajate kogu vaatevälja. Ja siis on hilja tegutseda, sest orjad on vabaks lastud ja Atlanta linn maha põletatud. Siis on vana korra härrad sellessamas pisikeses nišis, mille nad ise heldelt rohelistele olid määranud. Rohelised mõistagi lubavad neil seal kenasti olla, sest liigiline mitmekesisus on nende meelest huvitav ja vajalik.

Rohelistele (ja ma ei mõtle neid, kes end ekskavaatorite külge aheldavad või karusnahast kraede kandjaid tindiga loobivad) visatakse ette, et nende jutud pärinevad ulmekirjanduse vallast. Kuid just seetõttu peakski roheliste mõtlejate väidetesse väga tõsiselt suhtuma. Sest ulmekirjanduses kujutatu kipub reeglina osutuma lihtsalt teadmistel põhinevaks ettenägelikkuseks. Olgu, Jules Verne ja Ray Bradbury olid küll põhiliselt iseõppijad, aga nii Robert Heinlein kui ka Arthur Clarke õppisid ülikoolis matemaatikat ja füüsikat, biokeemik Isaac Asimov aga väitles end oma erialal koguni doktoriks. Nii et, mehed üldiselt teadsid, millest kirjutasid.

Muidugi leidub maailmas hunnikute viisi kehvemat ulmekirjandust, milles väidetu pole tõeks osutunud. Kuna me olemasolevaid erakondi hindame tippude kvaliteedi, mitte tundmatute sõdurite hulga järgi, siis oleks õiglane sedasama teha ka tärkava erakonna puhul. Kas see ikka on nišikaup, mida nad püüavad turustada?

 

Kes võtab, kes annab?

 

Mu meelest räägivad rohelised päris asjatundlikult sellest, miks orjapidamine hea ei ole, miks ja millised masinad ohutult inimtööd asendavad ja millised mitte, samuti valikutegemise vältimatusest. Nad räägivad samast asjast, millest jänkid poolteist sajandit tagasi – et üldise heaolu saavutamiseks või tagamiseks on vaja majanduses täiesti teistmoodi teha kui praegu tehakse (jänkide tööstus vajas tööjõudu, aga orjus oli peaaegu absoluutne tööjõu vaba liikumise takistaja). Kõik teised erakonnad aga räägivad sellest, kuidas saaks veelgi täiustada ajale jalgu jäänud ja mittetoimivat töösuhete süsteemi, kuidas asendada töölepinguline suhe võlaõiguslikuga või kuidas paremini sõlmida tulupoliitilist kokkulepet tööandjate ja töövõtjate vahel. Aga juriidiliste võtetega pole võimalik surnut ellu äratada.

Ma ei tea, miks eesti keeles töösuhete kirjeldamisel mõisted pahupidi on läinud. Igal juhul on need, keda tunneme tööandjatena, võtnud tugevama õigusega endale parema kõlaga tähistuse. Sest võtja on kiskja, andja aga heategija. Tegelikkuses ju hoopis töövõtja annab oma töö ja tööandja võtab selle vastu. Samamoodi nagu kaupmees annab ostjale kauba, mitte ei võta seda ostjalt. Ostjat me ju ei nimeta kaubaandjaks, vaid ikka saajaks!

Kehtiva olukorra säilitamiseks sobivad praegused definitsioonid hästi ja tööandjate retoorikas kõlabki läbiva tundeküllase teemana see, justkui palgatöötajad nõuaksid ja pahatihti ka saaksid rohkem, kui nad väärt on. Siinkohal saab minu mõistus otsa: kui ettevõtted ostaksid tööjõudu kallimalt kui võimalik, peaksid nad pankrotti minema. Teine võimalus on see, et oma töö eest liiga palju küsivate inimestega lihtsalt suhet ei tekigi. Kuid meil on pigem käes tööjõupuudus kui tööpuudus. Seega, kumbki vabaturu reeglitest lähtuv oletus ei pea paika. Milles siis asi? Kas vabaturu hinnakujundusel on äkki midagi viga? Või on küsimus selles, et kolmas osaline ehk riik võtab igalt tekkinud töösuhtelt nii palju vahelt, et kummalegi poolele ei jää piisavalt alles?

Roheliste väitel nii ongi. Täpsemalt, riik võtab valest kohast ja valel alusel. Tulu- või sotsiaalmaksu protsendiga mängimine ummikust välja ei vii, kuna see ei muuda põhimõtteliselt vale alust, inimese nii-öelda tekkepõhist maksustamist. Roheline loogika on lihtne: kuna inimene vajab eluspüsimiseks energiat, siis peab ta saama kuskilt toitu (ja vett). Toidu hankimine on töö. Kuna tööd on lihtne maksustada, siis riik seda kergemat teed pidi ongi läinud. Sisuliselt peab maksma elusolemise eest. Kuid elus olla on meil kõigil ühesugune õigus, elu pole meile andnud riik ega seadus ja lihtsast elusolemisest ei teki arktilise jää sulamist, maavärinaid ega hiidlaineid.

 

Alguses tuleb revolutsioon

 

Inimese maksustamine (peamaksuga) on vanim maksuliik üldse. Aga kus on öeldud, et vanim on igavene ja muutuvates oludes kõigutamatult ning igavesti õige? Rohelised ütlevad, et maksustada tuleb muid asju, aga kindlasti mitte inimese õigust elule. Kuni Eestis tegelevad erakonnad, valitsused ja riigikogud maksumäärade, mitte maksuliikide otstarbekuse ja põhjendatusega, määravad nad tegelikult eluõiguse protsenti. On ju uhke tunne küll, kui õigus elus olla tõuseb näiteks 76% pealt koguni 77%ni! Aga see tubli kolmveerandi ulatuses elusolemine hea valitsuse heldel loal ei ole kuidagi kooskõlas põhiseaduse §16 väitega: “Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus.” Põhiseaduses pole silpigi sellest, et eluõiguse määra protsentides kehtestab riigikogu või valitsus.

Pole juhus, et seekordse tõusulaine alguses asusid rohelised esimese asjana just põhiseaduse kallale. Vähemat kui revolutsioonilist nõuet polegi mõtet esitada. Väikeste asjadega tegelemine on jõukohane end juba sisse seadnud seltskonnale. Kui soovitakse põhimõtteid muuta, saab seda teha vaid kõige kõrgema taseme õigusakti muutes, sest just seal ja ainult seal on põhimõtted kirjas. Uus põhimõte on, et kõigel elusal peab keskkonnaruumis ühetaoline eluõigus olema. Sest see on majandustegevusele kasulik. Seega heaolu allikas.

Prantsuse revolutsioon ja Ameerika kodusõda rikkusid ilusa vanaaegse ja kindlalt paigas elukorralduse lõplikult ära, et asendada see hoopis suurema heaoluga. Tüüpiline nišivärk, eks ole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming