Kavandatav Tallinna linnaruum vastab nõuetele, kuid on igav ja ühetaoline

MERLE KARRO-KALBERG

Tallinna ruumiline tulevik on nüüdseks pisut klaarimaks ja käegakatsutavamaks saanud. On enam-vähem selge, millist Tallinna lähiaastakümneteks kavandatakse, millise linnaruumi nimel on kesklinnas aastaid haigutanud augud, mida isetekkelise ajutise tegevusega sisustatud tühermaad oodanud. Eelmisel nädalal selgus, millise näo saab Kalarand ning avalikustati peatänava teise etapi võistluse võitja. Me teame umbkaudu esmaste kavandite järgi, millist keskkonda plaanitakse Admiraliteedibasseini äärde, näeme, kuidas vanalinn kaob uusehitiste müüri taha. Teame, et Tallinna Sadam kavandab üht suurt arendusala ja selle esimesed tulemused peaksid selguma aprilli alguses. Linnahalli kordategemine on koalitsioonilepingus kindlaks määratud, esimesed koosolekud ja kismadki sel teemal peetud. Linnahalli kõrvale mere äärde kavandatakse tihedat elu- ja ärirajooni. Riik plaanib maha müüa Patarei merekindluse. Sadamat ja äärelinna hakkab ühendama Reidi tee. Paljude projektide kohta on kuulda, et kohe-kohe lüüakse kopp maasse, raha ehitamiseks on juba olemas ja kõik plaanitu saab kindlasti ja peagi teoks, inspireeriv tähtaeg on riigi 100. aastapäev.

Oleme uue linnaehitusbuumi lävel. Seda me ju olemegi oodanud: et linn saaks tihedamaks, igakülgselt läbimõelduks, et sadamast ei peaks konarlikul kõnnumaal teed vanalinna poole otsima, et eelistataks jalakäijaid, et rahuldust pakkuvat avalikku ruumi tuleks juurde, et lahendused leitaks avalike arhitektuurivõistluste abiga.

Kui tükikestest suur pilt kokku panna, siis juba avalikustatud kavandite järgi saan aru, et plaanitav on küll nõuetekohane, aga kohutavalt igav ja ühetaoline. Selliseid lahendusi on leida kõikjalt üle ilma: korrusmajad, näpuotsaga katusehaljastust (mis meie kliimas enamasti ellu ei jää), natuke konteinerhaljastust tänaval, avarad väljakud ja kõvasti sillutatud tänavapinda. Kõik on tehtud õigesti, normidele vastavalt ja nii nagu kõik teisedki teevad.

Mahukatel linnaruumivõistlustel domineerivad ühed ja samad. Suurtel arhitektuuribüroodel, kel on piisavalt tööjõudu ja raha, et sellise mõõtkavaga planeerimisvõistlustest osa võtta, on välja kujunenud oma käekiri. Seda ei tohi loomulikult kellelegi ette heita, käekiri peabki olema. Kuid kahjuks on see enamasti vormipõhine ega arvesta ümbritseva kontekstiga. Nii mõndagi võistlust vaadates (Kalaranna 1, Admiraliteedibasseini-äärne, Pärnu sadamaala) tundub mulle, et pole vahet, kas tegemist on Pärnu või Tallinna sadamaga, sest suured bürood pakuvad igale poole üht ja sedasama – sellist, milletaolist näeme Barcelonas, Malmös, Helsingis jm. Selline kopeerimine ja kleepimine väikeste kohandamistega on igav ja etteaimatav, ka mitte eriti keskkonnatundlik. Tulemus on nagu nõutud – nüüdisaegne ja sobib nii ärimeestele, linnavalitsusele kui ka avalikkusele ehk poliitiliselt korrektne ja igav.

Avalikku ruumi peetakse tähtsaks ja sellega ka tegeletakse, räägitakse inimmõõtmelisusest, jalgrattaga ja jalgsi liikuja eelistamisest. Justkui oleks uute nõudmiste rahuldamiseks tekkinud valem. Enamasti väljendub see selles, et tänavaruum kavandatakse kitsamaks, liiklejaid eristatakse eri katendi ja värvidega, ruumi liigendatakse haljastuse konteineritega. Hoonete fassaadid on väiksemateks osadeks jaotatud, aknad on suured, näpuotsaga lisatakse rõdusid. Kolmnurksed puudega saarekesed majade vahel, mis ilupildil muidugi efektsed välja paiastavad, ei anna tegelikult erilist efekti.

Lars F. H. Svendsen toob raamatus „Igavuse filosoofia“ välja igavuse tekkimise põhjuse. Ta ütleb, et igavust põhjustab kordamine: „Näiteks on mul tihti igav muuseumides ja galeriides, kus ma ei leia muud kui hädiseid koopiaid teostest, mida ma olen näinud juba palju kordi.“ Sedasama igavuse tekkimise printsiipi kohtame ka kavandatavas linnaruumis: kui saadav ruumi- ja visuaalne kogemus kordub linnast linna, siis milleks üldse kuskile minna, kui kõik on juba ammu nähtud ja kogetud. Mantra, et atraktiivne linn meelitab elanikke ja turiste, kaotab oma tähenduse. See pole enam see loov igavus, mis tekitab sundi teha midagi uut. Marc Augé on võtnud kasutusele mõiste „kohatud kohad“, mille all ta mõtleb paiku, mis globaliseerumise käigus on muutunud riigist riiki ühetaoliseks. Kohatud kohad on nüüd saanud täiesti uue tähenduse, sest need pole mitte ainult lennujaamad, tanklad ja kiirtoidukohad, vaid ka terved linnaosad ja kesklinnad.

Peatänava teine võistlus

Eelmisel nädalal selgusid Tallinna peatänava projekti teise võistluse tulemused. Kui eelmise võistlusega otsiti lahendust Narva maanteele, siis seekord kavandatakse Narva maanteelt läbimurret sadamasse Mere puiestee, Hobujaama ja Maneeži tänava pikenduse kaudu. Võistluse võitjaks kuulutati Villem Tomiste ideekavand „Aul“. Eelmisel peatänava võistlusel jäi Tomiste teiseks ning žüriis tekkinud dilemmat on Ott Alver Sirbis kirjeldanud järgmiselt: „Esimese preemia pälvinud töös „Kevad linnas“ on lähtutud põhimõttest, et arhitekt peab ära tundma paiga väärtused ja neid kergete, kuid selgete liigutustega tugevdama. Teise preemia tööga „Selgroog“ on üritatud, vastupidiselt, luua täiesti uut konteksti, katta olemasolev tänavaruum oma uute ettepanekutega. II preemia vääriliseks tunnistatud töö on muutusi kavandanud laia pintsliga. Kõige jõulisem on peatänavat palistav metallist kaarestik, mis kannab trammikaableid ja valgusteid. See on ühelt poolt väga hea mõte, sest nii on ilmetust taristuelemendist saanud disainiobjekt, kuid võib osutuda ebaotstarbekalt priiskavaks.“

Seekord kaldus siis žürii otsus otstarbekuselt disaini poole. Kirjeldatud metallkaarestikku on Tomiste kasutanud ka praeguse võistlustöö puhul, küll veidi tagasihoidlikumas võtmes, kuid sarnasus eelmise tööga on täiesti tajutav ning seostatav ka tema teiste avaliku ruumi tööde, näiteks EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ Võru keskväljaku võidutööga.

Peatänava võistlusele esitatud tööde hulgast on „Aul“ tõesti üks silmapaistvamaid ja ambitsioonikamaid. Läbivalt kasutatud kõrgetest kaarjatest metallist tänavavalgustitest ja varikatustest võiks tõesti saada piirkonna maamärk ja tunnus. Žürii protokollis on need elemendid esile tõstetud, kuid ette heidetud ka seda, et ühissõidukipeatuse suur varjualune on maamärgina hea, kuid 11 meetrit kõrge varjualuse puhul tekib küsimus selle otstarbekusest, sest vihma eest see enamasti ei kaitse. Lõpuks on need elemendid puhas dekoor, mis ruumi ei loo ja eesmärk on vaid efektitsemine.

Kui need hiiglaslikud metalltorust konstruktsioonid ära jätta, ei muutu ruumis midagi ja taas tuleb tõdeda, et kasutatakse palju korratud nüüdisaegse kvaliteetse ruumi loomise valemit: on palju kivisillutist, mõni pink, näpuotsaga peenraid. Liikumisviisid on eri sillutisega eristatud: bussipeatused on markeeritud munakivisillutisega, kergliiklustee asfaldiga, jalakäijate tänavad ja platsid betoonkiviga, välikohvikute terrassid graniidist täringukiviga.

Võistluse lähteülesandes on peatükina antud ka keskkonnaökoloogilised tingimused, näiteks tänavahaljastuse kasutamine linna mikrokliima parandamiseks ja elupaikade loomine, kuid pea üheski töös tingimustes esitatud nõuetele väärilisi lahendusi pakutud ei olnud.

Ehk on ühetaoliste võistlustulemuste taga ka praeguse ühes etapis arhitektuurivõistluse formaat. Ette antakse tingimused ja kindlaks kuupäevaks tuleb letti lüüa valmislahendus, vahepealset läbirääkimist, ideede kaalumist ja tagasiside andmist ei ole. Suurte võistluste puhul on väiksema kogemusega ja väikestel büroodel aina raskem löögile pääseda. Žürii on lõpuks valiku ees, kus ideaalset lahendust ei ole, aga midagi valima peab. Ja valitakse parim kompromiss, kus kõik osalised – arhitekt, teedeinsener, linnaametnik, tellija, heal juhul maastikuarhitekt – rahule jäävad. Ratsionaalsuse, standardite ja normide ühiskonnas ongi midagi erakordset raske luua. Kes meeldida tahab, peab roomama, on Juhan Liiv öelnud. Tallinna sadama üldplaneeringu ideevõistlust peetakse mitmes etapis, ehk annab see omanäolisema ja parema tulemuse.

Kontrastide linn

Nii nagu paljud teisedki Ida-Euroopa pealinnad on Tallinn kontrastide linn ja kuigi me neid kontraste häbelikult maha salata tahame, on see midagi, mis neis linnades just võlubki: siin ei ole kõik veel joonlaua ja nüüdismallide järgi loodi ja täisnurkseks aetud. Siin on ootamatust, tsipake juhuslikkust ja ohtralt kihte. Tahaksin väga, et neid kihte ja ootamatust nähtaks kui ruumipotentsiaali. Tallinna on eelmainitud võistlustöödes tegelikult väga vähe.

Suurem osa mainitust on veel alles paberil ja kavandamisel. Ulatuslikke plaane on tehtud ka varem ja alati ei ole kõik täide läinud. Tegelikult pole siin ju ka ühtegi universaalset kvartalit veel ka valmis ehitatud, praegu on uuenduslikest ruumilahendustest pigem ikka puudu. Kui suuremat osa plaanitust korraga ehitama hakatakse (peatänavaid, Admiraliteedibasseini-äärset, Kalaranda, Reidi teed), siis on selge, et kõik saab olema praeguse aja ja väärtushinnangute nägu, kuid ehk ei triigita pealinna iseloomu liialt universaalsete standardite järgi sirgeks.

Igavuse printsiip vaatab vastu ka kavandatavast Tallinnast: samasuguseid ruumivõtteid on kasutatud paljudes linnades. Ülal peatänava võistluse võidukavand „Aul“, all Kalaranna arhitektuurivõistluse eriauhind „Pärandmaastik“.

2 × Villem Tomiste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming