Keda see huvitab?

 

Alati, kui kirjanduses on uued ja põnevad ajad, nagu nt. kuuekümnendail, seitsmekümnendail, kaheksakümnendail, üheksakümnendail, viimati sajandihakul, toimub suurem jagu suhtlusest, üksteise utsitamisest tegelikult isikliku suhtlemise pinnal, mitte meedias. Üks teksti proovile panemise olulisimaid viise on lugemine-kuulamine, juba olemuselt hoopis midagi muud kui lihtsalt lugemine. Omas ajas on selline suhtlus, selge interaktsioon nii publiku, konkurentide kui ka oma häälega kirjutajale igati arendav, hoiab vormis, sunnib leidma midagi värsket, üllatavat, end lihvima. Täna ütleks suurem jagu kirjarahvast üsna üksmeelselt, et üldine huvi kirjanduse vastu on kas liiga väike või suhteliselt väike. Tiraa?id on väikesed, neidki ei müüda sageli läbi, isegi tunnustatud ja põnevate kirjanike asju. Raamatukogud lähtuvad komplekteerimisel rahva eelistustest, eesti süvaautorid ei ole sageli esmajärjekorras. Kirjandusõhtute publikki on mõne aasta taguse tõusu järel taas kahanemas. Osalt kirjarahva enda arvelt: üha harvem viitsitakse minna üksteist kuulama.

See tingib omakorda hulga negatiivseid pisiasju: esiteks ei vaevuta enam uusi tekste lugema, mitte-kriitikuist-kirjanikest koosneva publiku puhul on kergem nõjatuda nn. tekstihittidele, mille mõju publikumile juba teada, läbi proovitud. Kui enne aitas pidev üksteise jälgimine/teatav vaimne konkurents kaasa ka kvaliteedi arengule, siis praegu on peamine vastukaja ajalehtede-ajakirjade tibatilluke retseptsioon ja oma sõprade kommentaarid. Ring ei ole just kuigi suur, ei ole kirjanduslike salongide tippaeg, ja tõtt-öelda jututoad-meililistid isiklikku suhtlust ei korva, pigem valitseb neiski netile omane anarhistlik ja naljatlev meelelaad.

Muidugi tuleb mõista: üks kirjanik end Eestis (ega mujalgi) ära ei elata, ta peab tegema ?tõelist tööd?, mis muidugi ei jookse külge mööda maha, annab kogemust, ainest. Ent ometi on kirjanikkonna huvi üksteise tegemiste vastu kuidagi loid: loetakse ajakirjast, minnakse sõbra juubelile-raamatuesitlusele, loetakse mõnd huvipakkuvamat uudisteost. Järjekindlalt osaleb kirjandusüritustel meie märkimisväärsest kirjanikkonnast (nii liidu liikmeist kui noortest) siiski tühine osa. Aga keda siis üldse peaks huvitama, kui kirjarahvast ennast ka ei huvita? Kui eesti kirjanduses toimuv ei köida kirjamehi, kuidas saavad nad siis oletada, et nende endi tööd on huvitavad laiemale ringile? Muidugi on see ainult üks, suuline aspekt ja ega näiteks erialainimesed-toimetajadki, kelle otsene töö on jälgida toimuvat, kõikjale jõua.

Mõned ettepanekud: kirjarahvas peaks aktiivsemalt järge ajama, mis kirjandusõhtutel/seminaridel jne. toimub. Kirjanikkonna ja raamatukogude suhtlus peaks olema koordineeritum, kirjanike gruppidele tuleks (liidu, kirjanduse seltsi vms. algatusel ja rahastamisel) organiseerida väikesi tuure mööda raamatukogusid. Maakondades-kultuurimajades tuleks rohkem kirjandusüritusi korraldada, paarist kirjanike privaat-show-kohast hakkab väheks jääma, see ei kannusta kõiki, kel potentsiaali oma tekstiga ka kuuldavas sõnas lüüa.

Ühtpidi on see muidugi põlvkondlik nähe, vanemaks saades hakkab üksteise nägudest-sõnadest-stiilidest-valmis isiksustest tasapisi kõrini saama, teistpidi nõuab aeg kirjanduse väljumist leheveerult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming