Keegi ei ela eksiilis, kõik elavad kodus

Sirje Helme

Danica Dakič (Sarajevo-Düsseldorf). Fragment videoinstallatsioonist "Autoportree". 1999. Täna avatakse Tallinna XIII graafikatriennaali põhinäitused: kell 16 Rotermanni soolalaos "Maapagu", mis hõlmab rahvusvahelise ˛ürii valitud põhinäitust ja Peeter Alliku, Redas Dir˛yse, Guntars Sietinši ning Juris Petraskeviči kureeritud balti graafika näitust, ning kell 18 Tallinna Kunstihoones ja Ku galeriis Sirje Helme kureeritud "Teine naaber". Kuid see pole veel kaugeltki kõik. triennaal läks käima juba nädal varem eelmise triennaali grand prix? laureaadi Andres Tali isiknäituse avamisega Tallinna Linnagaleriis, vahepeal on vaatajateni jõudnud laste- ja noortenäitused, meie graafikute grupi- ja isiknäitused. Homme on konverents, seekord Käsmus. ´

Maapagu/eksiil ? sõnad, mis on valitud Tallinna XIII graafikatriennaali tunnussõnadeks, on erakordselt suuremahulised, tähendades nii lahkumist kui jäämist, kodumaad kui kodumaatust, avatust kui sulgumist. Eksiili mõistame enamasti kui füüsilist lahkumist sünnimaalt, aga see võib olla ka vaimne pagulus, äraminek, kui jäämiseks puudub põhjus. Eksiili tähendus on rahvati erinev: on riike, kust on mindud, ja riike, kuhu minnakse. Iirimaa ja Prantsusmaa kõnelevad eksiilist erinevas keeles. On riike, mis ei sobi oma rahvale, ja religioone, mis ei sobi riigile. Läbi ajaloo tähistab eksiil pigem sunnitud lahkumist, võõra sekka minekut, aga ka võõra tulekut oma koju.

Tänapäeva Euroopa pakub uusi valikuid ja vaba liikumist ja justkui välistab eksiili tihti negatiivse tähenduse. Eksiil pole mõiste, mida poliitilises retoorikas kasutada armastatakse. Põhimõtteliselt on inimene vaba valima oma elukohta ükskõik millises maailma nurgas vastavalt oma soovidele või karjäärile. Ettekujutus Euroopast ühendab pigem erineva kultuurilise taustaga inimesi kui erineva kultuuritraditsiooniga riike. Segatud identiteedid ja multikulturaalsus tähistavad kultuuritüüpide kultuurihierarhiate kadu ning avavad võimalusi uutele, mittetraditsioonilistele kultuurihübriididele ja kooslustele.

Alates modernismist on Euroopa kunstnikud otsinud uusi väljendusvahendeid väljastpoolt ? Jaapanist, Põhja-Aafrikast, araabia maadest.

Me võime seda nimetada ornamentaalseks lähenemisviisiks, sest võõraid kultuurimärke ei üritatud dešifreerida, vaid istutati omaenda kultuurikoodidesse. Paljuski on see tänaseni nii jäänud, ringid korduvad pisut teistpidi: Ladina-Ameerika, Aafrika, Kagu-Aasia, kui vaatame rahvusvaheliste näituste geopoliitikat.

Ometi pole tekkimata jäänud ka hübriidkultuurid, mis kasvavad suurte linnade immigrantidega täidetud getodes. Pole kindel, et see tähistab õhtumaa kultuurihierarhiate kadu, sest nad võtavad marginaalide, subkultuuride vormi, kasvades välja inimeste hulgas, kes on lahkunud peamiselt majanduslikel põhjustel oma kodumaalt ja toonud endaga kaasa elamisviisid, mida “oli õpetanud ema”, sest uus kodu ei ole neis gruppides tekitanud ei usaldust ega armastust. Kultuuritüüpide dialoog, võimalik huvi teineteise vastu tekib pigem teatavate huvigruppide pinnal, n-ö tundlikes punktides, nagu kunstis, muusikas või moes, ei haara aga suuremaid väärtushinnanguid ega massikultuuri teisiti kui vaid odava kitši kaudu.

Erinevad kultuurikoodid, nende kohtumine ja kokkupõrked, üksteise sõnumite lugemise võime on suuresti selle näituse teema. Triennaalinäitustele kutsutud kunstnikud on lähenenud etteantud teemale ? maapagu/eksiil ? erinevalt, pealegi ei maksa unustada, et tegu on samas ka ühe väljendusviisi, graafikanäitusega. Näitus “Teine naaber” Kunstihoones ja Ku galeriis on tehnikast sõltumatud, tegeledes vaid eksiili mõistega. Kõik esinejad on mitmesugustel põhjustel kodumaalt lahkunud ning asunud elama teise, neile sobivamasse keskkonda. Kuidas on toimunud sulandumine uude keskkonda, kuidas nad on reageerinud neile võõraste käitumismallide ja väärtushinnangute süsteemile? Näeme tugevat emotsionaalset sidet minevikuga, mälu võimukat kohalolu. On midagi, mis päriselt lahti ei lase. Näituse korraldamise mõte võibki olla selles, et kunstnik on võimeline kõnelema mitmes keeles, olles osaline kultuuride ja nende tabusüsteemide tõlkimisel. Ehk vähemalt vähendama paineid, mis alateadvuses kaasa on antud.

Sest keegi ei ela eksiilis, kõik elavad kodus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming