Keelekaitse ja keelearendus

Raik-Hiio Mikelsaar

Keel on rahva ja rahvuse suurimaid kultuuriväärtusi. Mainitud tõde tõuseb eriti esile Eesti-suguste väikeriikide puhul. Seetõttu on põhjust tervitada viimastel kuudel meie ajakirjanduses puhkenud keelepoleemikat. Mitmetes väljaannetes on sõna võtnud eesti keele uurijad, kirjanikud, inspektorid. Laiapõhjalist diskussiooni ärgitab mure, et koos eestlaste arvu pideva vähenemisega ähvardab vene ja inglise keele pealetung meie emakeele kodumaisest kultuurist ja teadusest välja tõrjuda. On aeg kujundada välja ühtne keelepoliitika. Teadlase ja meedikuna ning meditsiiniterminoloogia komisjoni liikmena tahan siinkohal kogutud tähelepanekute alusel analüüsida ajakirjanduses ilmunut ja avaldada mõningaid seisukohti nii keelekaitse kui keelearenduse küsimustes.  

Keelekaitse

Alustagem Sirbis 11. aprillil ilmunud kirjanik Jaan Kaplinski artiklist „Emakeel ja võõrkeel”. See on vürtsikalt koostatud vaidlema ergutav vastuoluline lugu, kus keelekaitse eest seisvatele instantsidele (Põhjala, Tomusk ja teised keelevalvurid – R. M.) ei ole ette nähtud olulist rolli. Selle tõdemuse kohta on kindlasti vaja arvamust avaldada ja seisukoht võtta. Tundub, et Jaan Kaplinski kui suur kirjanik ja autoriteetne keelekasutaja on ilma ühegi põhjenduse või reservatsioonita kuulutanud välja moratooriumi keele arendamisele: „Kirjakeel ja riigikeel peavad olema konservatiivsed, see tähendab, neid tohib muuta vaid äärmisel vajadusel”.

Missugune aga siis on see kirjakeel ja riigikeel? Kust see pärineb? Kirjaniku arvates on selle tähtsamaks allikaks nn emakeel, s.o lapsevanemate õpetatud keel, mida laps kodus räägib. See on see põhiline ja õige, mida keelekorraldajad ainult rikkuda võivad ja lausa „võõrkeeleks” muudavad. Muresid on sellega palju, sest sageli: „… kodune emakeel erineb oluliselt koolikeelest. Siis peab laps koolis omandama teise keele.…Mõnigi kord tabame inimest kuulates tema kõnes võrupärasusi….Mõnedki täiskasvanud saarlased ei tee vahet õ ja ö vahel….Kooli ja keelekorraldajate suhtumine niisugustesse hälvetesse on olnud väga negatiivne….Drastiline näide niisugusest võitlusest eesti keele puhtuse eest on omaaegne õpetajate nõudmine, et Võrumaa lapsed ka vahetundidel kõneleksid eesti keelt, mitte võru keelt, oma emakeelt”.

Nüüd jõuamegi ummikseisu. Jaan Kaplinski ei tee sõnakestki juttu täisverd murretest-murrakutest. Kuidas saab eluga hakkama oma emakeelt, võru keelt rääkiv laps-võroke, kui vanemad ta oma töö- ja elukoha muutumise tõttu pealinna kooli õppima panevad? Mida arvavad klassikaaslased uustulnuka jutust: kakk ikk raan? Või teha Kaplinski moodi revolutsiooni ja panna ka Põhja-Eesti lõunaeestit rääkima: „On aeg, kus meie, kirjanikud ja ajakirjanikud, ütleme valjusti ja resoluutselt, et me tahame, et eesti keel oleks meie emakeel (loe: võru keel – R. M.), mitte kuskilt käsu korras meile antud keel. Ning et meile võib eesti keelt õpetada vaid see, kes kirjutab paremini kui meie. Kui seda suudavad nimetatud härrad, võime neid tõesti kuulda võtta. Kuni nad pole seda tõestanud, tegelgu tõesti siltide, asutuste, nimede ja Riigi Teataja tekstidega”.

Kuna Jaan Kaplinski on kirjanik, siis tuleks tema emakeelest ja keeletundest eeskuju võtta ja uurida, kust sai tema nii väärt keele („native language….Muttersprache”), „…mille inimene omandab varases lapseeas pelgalt matkimise ja harjutamisega, ilma mingi süstemaatilise õppimiseta, ilma mingite teadmisteta sellest, mis on keel, grammatika või sõnavara”. Lugu on eriti põnev seetõttu, et Jaani „…ema oli saanud küllalt vähe eestikeelset haridust ja elanud kaua välismaal”. Ilmselt andis tugevamaid mõjustusi ümbruskond, kus kasutati sõnu sukapüksid, pilvekate, lillekapsas, lumekelluke, aukusi, piltisi.

Jaan Kaplinski räägib oma emakeele-kontseptsioonis mingitest müstilistest kõnerütmi nõuetest, mis sundivat meid eelistama omastavalisi sõnavorme sukapüksid, pilvekate, lillekapsas ja lumekelluke. Arvan, et sellised rütminõuded on vaid fiktsioon, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Selle kasuks räägivad järgmised argumendid. Esiteks, Eesti mõnedes geograafilistes ringkondades, kus mina olen pikemat aega elanud – Tallinn-Nõmmel ja Tartu Tähtvere linnaosas –, on alati eelistatud sukkpükse, pilvkatet, lillkapsast ja lumikellukesi. Teiseks, sama järjekindlalt on neis ringkondades räägitud meremehest ja lumememmest. Kolmandaks saab Jaan isegi aru, et selliseid kõnerütmi nõudeid olemas pole, sest ta ju kõrvutab omavahel mägironijat ja mäesuusatamist. Seega ei eksisteeri selles osas ka keele enda loogikat – raskesti seletatavatel, suurelt osalt arvatavasti juhuslikel põhjustel eelistab praktiline keelekasutaja kord nimetavat, kord omastavat käänet. Meditsiiniterminoloogia komisjonis on aastakümneid tagajärjetult püütud melliitdiabeedi eestikeelse vastena juurutada suhkurtõbe, kuid see ei õnnestu kunagi – alati eelistatakse suhkruhaigust ja suhkrutõbe. Minu arvates polegi siin omastavaline vorm nimetavalisest kehvem, tulgem tarbijale vastu ja võtkem kasutusele.

Kaplinski artiklis on ometi rida heakskiitmist väärivaid soovitusi: 1) liitsõnades on parem kasutada us-lõpulisi sõnu lühemal kujul, 2) uurida genitiiv versus nominatiiv eelistusi kõnekeeles ja anda neile suuremaid vabadusi, 3) rikastada keelt sünonüümidega à la pang ja ämber, 4) jätta – vähemalt ilukirjandusteostes – eluõigus mitte-kaksipidi-mõistetavatele ilmekatele sõnadele-väljenditele, näiteks naelkumm, paraneja haige, katlakivi eemaldaja.

Nõustuda ei saa aga ettepanekuga nivelleerida nähtuste ja tegevuste eristamisele orienteeritud sõnapaare järgi-järele ning pilvitus-pilvisus. Samuti pole veel õige aeg anda kultuurkeeles eluõigus labasevõitu sõnavormidele nagu naistekas, lastekas, pastakas, motokas, süümekas, kilekas.

Kõige rohkem häirivad Kaplinski keeletunnet ti-tuletised. Millegipärast ei soovi ta vahet teha tegija ja instrumendi vahel. Usun, et ta muudaks meelt, kui haiglas keelearenematusest tingitud eksituse tõttu toodaks talle kriitilises situatsioonis kohale vaid inimene-tilgutaja, aga mitte elupäästvat ravivedelikku andev aparaat-tilguti. Ka kella puhul oleks imelik rääkida ikka veel osutajast. Olgem avameelsed, osuti on ikka parem, ja miks ei või minna käibele veelgi lühem osut. Või ka arvutaja ja arvuti asemel arvut à la kummut, magnet, kuigi väärt verbi raalima võimaldav raal ootab ammu oma järjekorda. Valgusti on samuti uhke leiutis, too vana lamp kipub juba üsna lamedaks jääma ja näiteks sinine lamp ei valgustagi, vaid tõmbab koguni sääski ligi.

 

Keelearendus

Oma artikli teises osas peab Jaan Kaplinski siiski keele kujundamist võimalikuks, kuid võitleb uuendatud eesti keele vastu. „Võrreldes XX sajandi alguskümnenditega, kus kõik pidid seda ühist eesti keelt õppima, omandama rohkem või vähem teistsuguse keele kui see, mida kasutasid külas või äärelinnas, on olukord nüüd muutunud. Keeleinimeste ja kirjanikkude kujundatud eesti keel on saanud suure osa inimeste emakeeleks.” Meil on palju löövaid ja huvitavaid uudissõnu (soovitan neid nimetada uudikuteks). Kahju oleks küll, kui Jaani ettepanekul taastataks ulme asemele lohisev teaduslik fantastika, olme kohale naljakas eluolu ja budismi juurde keeltmurdev buddhism. Ootan huviga Jaan Kaplinski arvamust meie keeleuuendajate, eriti Johannes Aaviku loomingu kohta. Ega ta keeletundliku inimesena ometi pea nende suurt panust eesti keele arendamisse tühjaks tööks ja vaimunärimiseks, või veel hullem, lausa keelekahjulikuks ettevõtmiseks. Kas tuleks laip ja relv kaotada ja jääda vaid varem kasutusel olnud sõnade surnukeha ja tapariista juurde?

Loodan, et kirjanik on näinud Anu Lambi hiilgavat lavastust meie suurima keeleuuendaja elust ja tööst. Üks markantsemaid stseene oli seal verbi veenma tuletamine. Igal riigil polegi oma Johannes Aavikut, meie oma olevat suurkuju ka rahvusvahelises ulatuses.

Kui Jaan Kaplinski vaatenurgast tundub eesti keel püha lehmana, mida puutuda ei tohi, siis keeleteadlane Martin Ehala kirjutab (EE, Areen 8. V) järgmist: „Võitlev konservatiivsus keele ja kultuuri põhiväärtuste nimel, kui see saab kultuuris jämeda otsa enda kätte, toob kaasa ainult mandumise”. Toetan seda mõtet, sest kogu maailma muutumisega arenevad ka kultuur ja suhtlusviisid.

Kas me siis tõesti ise oma keele arendamiseks midagi ette võtta ei või? Või ehk kirjanikud siiski võivad – meenub Jaan Krossi uudissõna kaasteelised? Kas siis keel on nii valmis, et midagi seada pole mõtet, seda saab vaid rikkuda? Keele uuendamine on saanud lausa igapäevaseks protsessiks, mis on sageli otseselt sotsiaalse tellimusega seotud. Näiteks oli 6. mail riigikogul vaja terminit nimetamaks 5. ja 6. kursuse arstiüliõpilasi, kes abistavad eriarste. Mul oli hea meel osaleda uudissõna eelarst loomisel. Väga tõsiseid arutelusid kutsus esile vajadus eristada termineid puue ja vaegus.

Sageli on uue sõna loomise vajadus tingitud otsesest vajadusest leida termin, mis on ühtaegu piisavalt lühike ja samal ajal sisult informatiivne. Nii on eesti keelde vaja bioloogia terminite edendamiseks kõiki elusolendeid haaravat, sõnast elu tuletatud lühiterminit. Seesama elusolend on liiga pikk, olend, olevus, oles aga märgivad vaid olemist, eksisteerimist ja haaravad seega kaasa ka elutud objektid, näiteks kivid. Kulus üsna palju aega, enne kui leidsime pika diskussiooni järel väga sobiva sõna elur. Ladina keeles on samaväärne termin biont, vene ja inglise keeles aga on jäädud veel meie endise olend-olevus-oles tasemele (being, suštšestvo).

Mida siis pakkuda Jaan Kaplinski kontseptsiooni asemele? Esiteks seda, et vanematelt kaasa saadud keelekasutust on õigem nimetada kodukeeleks. See on pereti ja paikkonniti väga erinev, ulatudes lihtsamast köögi- ja agulikeelest ning murrakust-murdest kuni haritud kultuurkeeleni. Murdekeelele tuleb tagada elukestvus, kuid Eesti rahva ühtsuse saab tagada vaid ülemaaline riigikeel ehk rahvuskeel, mis peakski olema see puhas ja õige emakeel. Kohapealsed kultuuritegelased-patrioodid muidugi kaitsku ja arendagu murdekeelt, ka see on rikkus nagu erilaadsed taime- ja loomaliigidki. Keeleteadlased ja keelekorraldajad, haridustegelased ja õpetajad aga hoolitsegu eelkõige selle eest, et tubli eestlane omandaks kultuurse riigi- ehk kirjakeele ning sinna loodaks ka uusi sobivaid oskussõnu.

 

Keelekaitse ja -arendus ning välismõjud

Eespool kirjeldatu kujutab endast keelekaitset ja -arendust n-ö seestpoolt. Omaette probleemiks on eesti keele kaitse ja -arendus n-ö väljastpoolt.

18. märtsi Postimehes on avaldatud huvitav diskussioon keeleteadlaste Urmas Sutropi ning Rein Raua vahel. Vastanduvad eesti keele isoleerimine versus õpetamine võimalikult laiadele ringkondadele. Urmas Sutropi hirmud on seotud keele struktuuri võimaliku muutumisega eesti keelt omandava võõrrahva laiaulatusliku keelemõjutuse tõttu. Rein Raua arvates aga on integratsioon hädavajalik eelkõige eesti rahva ja keele püsimajäämise seisukohalt. Samas väljendab ta just sedasama Sutropi poolt osutatud muret: „Näiteks praegu on hakanud eesti keele aktiivkasutusest vene keele mõjul vaikselt taanduma täis- ja enneminevik, millest mul isiklikult on väga kahju”. Ei saa nõustuda Raua kummalise seisukohaga: „Milliseks kujuneb eesti keel tulevikus, seda otsustavad eesti keele rääkijad ise”. Minu arvates on siin lahendus teine. Selleks, et vältida eesti keele unikaalse struktuuri kadumist eesti keelt omandavate venelaste mõjul, tuleb veelgi enam arendada senist riigikeelt ja anda pedagoogidele ja keelekorraldajatele suuremad volitused keele järelevalveks, hoidmiseks ja arendamiseks.

Samas ei saa nõustuda Urmas Sutropi teise väitega, nagu ei ohustaks eesti keelt inglise keele pealetung. Olukord pole selles suhtes karvavõrdki parem kui vene keele puhul. Keelehoiu ja arendamise meetodid ja vahendid on aga samad – ka siin on pedagoogidel ja keelekorraldajatel juhtiv roll. Selleks, et takistada inglise keelel endale liiga teha, ei tasuks eesti keelel oma nina ka liiga püsti ajada ja võõrale maale tungida. Uudsed anglosaksi päritolu märksõnad ja terminid ei teeni mitte niivõrd sisemaiseid kui rahvusvaheliste sidemete huvisid. Seetõttu pole mõtet enamikku neist tõlkimisega tingimata vägistada, parem on jätta need niisama või kohaldada vaid eestikeelsele transkriptsioonile. Ei maksaks laskuda soomlaste moodi äärmusse ja rookida emakeelest välja kõike võõrast, isegi iidseid kreeka-rooma päritolu mõisteid, asendades näiteks kauni sõna telefon veidra puhelin’iga.

Arendada tuleb nii emakeelt kui ka selle sidemeid välismaailmaga. Ma ei jaga Martin Ehala (vt eespool) pahameelt selle üle, et enamik eestlasi ei soovi muuta rahvusvahelist arvutikeelt eestikeelseks. Iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde, emakeel käibigu omal maal, internatsionaalseks suhtlemiseks on sobivam inglise keel. Nagu eespool mainitud, kritiseerib Ehala võitlevat konservatiivsust keele ja kultuuri põhiväärtuste nimel. Samamoodi tuleks suhtuda minu arvates ka võitlevasse avangardismi. Jagan Mati Erelti arvamust (PM 14. III), mille järgi „süvateaduse senisest suurem ingliskeelestumine ei ole siiski väga suur oht”.

Meditsiinis arendame ühelt poolt eestikeelset terminoloogiat, aga teiselt poolt säilitame ladina- ja kreekakeelsed haiguste nimetused ning koostame inglise keele baasil rahvusvahelisi e-haiguslugusid. Mul on positiivne sõnum härradele Põhjalale, Tomuskile ja teistele keelevalvuritele, õigekeelsus-sõnaraamatute koostajatele, emakeele õpetajatele, raamatute toimetajatele, ajalehtede ja ajakirjade korrektoritele jt, kes meie eesti keele heaks on palju teinud ja kavatsevad veelgi teha. Kirjanikud, teadlased ja erialade esindajad ei suuda kogu keeletööd ise ära teha, teie roll eesti keele kaitsel ja arendamisel muutub järjest olulisemaks!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming