Keelelise relatiivsuse klassika

Maarja Kangro

Benjamin Lee Whorf, Keel, mõtlemine ning tegelikkus. Tõlkija Mihkel Niglas, toimetanud Urmas Sutrop. Urmas Sutropi ja Stuart Chase’i eessõnad, John B. Carrolli sissejuhatus. Sarja on kujundanud Jüri Kaarma.  Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 490 lk.        Keeleteadlane Guy Deutscher tõdeb kirjutises „Kas su keel kujundab seda, kuidas mõtled?”1, et Whorfi seitsmekümne aasta eest avaldatud artikkel „Teadus ja keeleteadus” pani liikuma ühe XX sajandi trendikama intellektuaalse moeveidruse, usu sellesse, et me emakeel piirab seda, mida me saame öelda. Steven Pinker kirjutab raamatus „Mõtlemise aine”, kuidas 1990ndateks tundus, et kognitiivne revolutsioon psühholoogias ning terve hulk katseid, mis näitasid keele kasinavõitu mõju mõistetele [concepts], on Sapiri-Whorfi hüpoteesi tapnud; Pinker ise arvas, et kirjutas oma raamatus „Keeleinstinkt” (1994) sellele nekroloogi. Ent nüüd nendib ta hüpoteesist lähtuva mõtteviisi taaselustumist neowhorfiaanlikus psühholingvistikas, mille uurimused leiavad meedias laialdast  kajastamist.

       

Paistab, et idee on meilgi jätkuvalt nii trendikas, et lausa Delfi naistelehes kajastamist  leida: eelmise aasta novembris ilmus seal lugu pealkirjaga „Erinevate keelte kasutamine võib mõjutada mõtlemist ja muuta tundeid”, mis rääkis Harvardi psühholoogide avastusest, et kakskeelne inimene kippus arvamusküsitluses suhtuma soosivalt sellesse etnilisse rühma, kelle keeles ta ankeedi täitis. (Kes teab, kui kinkida kellelegi mingi etnilise rühma rahvarõivad ja paluda tal siis selle rahvusrühma kohta hinnanguankeet täita, oleks ehk võimalik tuvastada  ka rõivaste mõju mõtlemisele?) Artiklis leidub lause: „Keeleteadlane Benjamin Lee Whorf oli esimene, kes 1930-ndatel tuli välja väitega, et keel mõjutab oluliselt meie mõtlemist”. Sellele lausele on nime all „keel ja meel” kirjutatud kommentaar: „Uku Masing kirjutas sedasama, ja ilmselt vähemalt sama vara kui Whorf. Masing kirjatas mõtlemise erinevustest mis on seotud erinevate keelkondade (soomeugri, indoeuroopa, semiidi jne) keelte  kasutamisega. Tema sõnade kohaselt „Keelkond on meelkond”“ (kommentaari kirjaviis muutmata).   

Keelelise relatiivsuse idee hõlmab mitmeid  kultuurilisi, ideoloogilisi, poliitilisi ja emotsionaalseid aspekte. Chomsky ja ta järgijate keeleteaduslik peavool ei suuda ilmselt inimestele nii hingelähedaseks saada kui emakeele ja meele tihe seostamine. Mitte et generatiivne grammatika, minimalistlik programm ja arusaam, et mingi osa keelevõimest on meile universaalse riistvarana kaasa antud, ei võiks olla atraktiivsed. Aga nagu möönis mu tuttav keeleteadlane Anne Tamm, Chomsky puustruktuurid  niisama õlle kõrvale ei sobi. Sõnade ja maailma artikuleerimise seoste kohta oskab aga ilmselt igaüks mahlakaid isiklikke näiteid tuua. Emavõi kodukeelt tajutakse oma identiteedi osana (muuhulgas, katseliselt olevat tõestatud, et kakskeelsed on empaatilisemad); rahvuslikku iseolemist võidakse mõista eelkõige keelepõhisena, nagu seda teevad eestlased – ja nagu seda näiteks iirlased suurt teha ei saa. SapiriWhorfi hüpotees on hea vahend enese eripära väljajoonistamiseks, aidates kujundada ja tugevdada mõtet, et meie keel annab meile me eripärase mõtlemise kategooriad ja suunad, teeb meid eriliseks. Nii on whorfiaanlik Uku Masing soovinud tõestada soome-ugri ehk „sugri” mõtlemise erilaadsust, arvates, et inimene on just ühe keele ja selle mõistete süsteemi vang. Jaan Kaplinski arendab raamatus „Paralleele ja parallelisme” hüpoteesi keelega seotud kultuuritüüpidest; pidevalt  kõnevalmis indoeurooplaste kõrval peaksid meditatiivsed, keelelise mimeetika altid ja defineerimise suhtes skeptilised soomeugrilased ta meelest pakkuma „valitsevale mõtlemisele” alternatiive.       

Eesti keeles on nüüd mõnda aega olnud kättesaadav ka indoeuroopa keeles kirjutatud keelelise relatiivsuse klassika. Kaks aastat tagasi  ilmus Edward Sapiri peateos „Keel”. Nüüd on võimalik lugeda ka Sapiri õpilase, keemikuharidusega Benjamin Lee Whorfi valitud teoseid pealkirjaga „Keel, mõtlemine ning tegelikkus” (originaalis 1956), mis sisaldab lisaks 18 Whorfi artiklile koostaja J. B. Carrolli põhjalikku eluloolist sissejuhatust ning Stuart Chase’i eessõna. Keelde, mille liigitamist Standard Average European’i ehk SAE või SKE keelte hulka Masing Whorfile ette heitis ning mille üha SKElikumaks  muutumise üle Kaplinski kaebab, on Whorfi kirjutised kangelaslikult ümber pannud Mihkel Niglas.     

Humanitaaralasid tudeerinud inimestele tuttavamate kirjutiste seas, nagu „Keeled ja loogika” või eespool mainitud „Teadus ja keeleteadus”,  leidub seal ka spetsiifilisemaid artikleid, nagu „Tegusõna punktuaalne ja segmentatiivne aspekt hopi keeles” ja „Tüvekompositsiooni kujutehnika šonii keeles”. Eestikeelse (kõrg)hariduse edendamisel on see tõlketegu kahtlemata kõva sõna. Nüüd on meil olemas esmaallikalised kirjeldused sellest, kuidas Whorf hakkas keele ja mõtlemise/käitumise seoseid uurima kindlustuskompaniis tulekahjuriskidega tegeldes.     

Kirjutises „Harjumusliku mõtlemise ja käitumise suhe keelde” on ära toodud kuulsad näited „tühjade” bensiinivaatide ümbruses sigaretiotsi maha viskavatest inimestest ja sellest, kuidas lubjakivi tuleohtlikkust ei tajuta, kuna sõna sisaldab osist „kivi” (limestone). Tänapäeva Whorf võiks positiivsete päästiksõnadena välja tuua sõnad „bioloogiline”, „looduslik”, „öko-” jne. Aga sõna ei erine siin palju  muudest kujunditest, s.t muudest mõiste edasiandmise viisidest, ja tundub ilmne, et „tühja” bensiinivaati koni viskavat inimest ei eksita mitte sõna, vaid silmad (kelle silmad siis nii väga bensiiniauru näevad).   

Kas Whorf ise on läbinisti „whorfiaanlik”? Keel pole tema jaoks kindlasti midagi niisugust, mis oleks ühel hetkel kivistunud ja hakanud selles toimijaid ainuvalitsejalikult vangis hoidma. Whorf küsib ja vastab: „Mis oli esimesena: keelemallid või kultuurilised normid? Peamiselt on nad koos kasvanud, mõjutades pidevalt üksteist. Ent selles osaluses on keele loomus  tegur, mis piirab paindlikkust … seetõttu, et keel on süsteem, mitte lihtsalt normikogu. Ulatusliku süsteemi põhijooned võivad muutuda millekski uueks ainult väga aeglaselt” (lk 285). Ta ütleb küll, et on „viimane”, kes väidaks olevat seose „etnoloogiliste ainejaotiste, nagu põlluharimine, küttimine jne, ning keeleliste ainejaotiste vahel, nagu flekteeriv, sünteetiline või isoleeriv (lk 257-258), ometi esineb rohkem niisuguseid kinnitusi: „Sellest tõsiasjast johtub see, mida ma olen nimetanud „keelelise relatiivsuse printsiibiks ja mis jämedalt öeldes tähendab, et märgatavalt erinevad grammatikad suunavad nende kasutajaid, nii et tulemuseks on eri tüüpi vaatlused või väliselt sarnaste vaatlustoimingute puhul vaatluste erinev hindamine, ning järelikult nad ei ole vaatlejaina võrdväärsed, vaid peavad jõudma mõnevõrra erinevatele maailmavaadetele” (lk 388). Koos keele tohutu tähtsusega viitab Whorf ka keeleteadlase  privilegeeritud, avasilmsele seisundile: „… see tähendab, et ükski inimene pole vaba kirjeldama loodust täiesti erapooletult, vaid on sunnitud kasutama teatavaid tõlgendusviise, isegi kui ta arvab, et on täiesti vaba. Kõige vabam isik selles mõttes oleks keeleteadlane, kes on tuttav väga paljude äärmiselt erinevate keelesüsteemidega. Seni pole ükski keeleteadlane sellises olukorras” (lk 376). Siin ei saa Whorfile ilmselt vastu vaielda. Ka tema  ise polnud mitme keele tundmisele vaatamata sellises õnnelikus olukorras. Üks tuntumaid lähtealuseid ja tugipunkte, millele Whorf oma hüpoteesi rajas, oli hopide ajakäsitus, nende eriline keele taga peituv metafüüsika. Whorf väidab: „Pärast pikka ja hoolsat uurimist ning eritlust näib, et hopi keeles ei ole sõnu, grammatilisi vorme ega tarindeid, mis viitavad otse sellele, mida meie nimetame „ajaks”. Puuduvad samuti väljendid, mis viitavad minevikule, olevikule  või tulevikule…” (lk 117). Hiljem on hopi keele uurijatele selgunud tõsiasi, et ajavormid ja -määrused on hopidel siiski täitsa olemas.   

Antropoloog Ekkehart Malotki kinnitusel kasutavad  hopid selliseid ajaühikuid nagu päev ja kuu, mõisted nagu „eile” ja „täna”, horisondipõhist päikesekalendrit jne. Kes oskab enam öelda, kuidas 1938. aastal Arizonas hopide reservaadis viibinud Whorfile hopi keele ajamõisted omal ajal märkamata jäid. Millegi sellise olemasolu, mida hiljem on Jerry Fodori mõttekeeleteooria järgi hakatud nimetama mentalese’iks, ei paista Whorf kahtlustavat. Whorf kirjutab: „Loomupärane loogika [seda kasutab Whorf antud kontekstis „terve mõistuse” asemel] arvab, et eri keeled on põhimõtteliselt rööpsed meetodid väljendamaks ühte ja sedasama mõtlemise loogilist printsiipi …” (lk 369). Whorfi meelest see muidugi nõnda ei ole. Matemaatika, eelkõige aritmeetika on valdkond, mille abil keelelist determinismi on püütud mitmeid kordi tõestada, lastes arvsõnadeta keelte kõnelejail teha lihtsaid arvutustehteid. Pirahad, kelle keeles  arvsõnad puuduvad, on psühholoog Peter Gordoni katsetes tõepoolest aritmeetilist saamatust üles näidanud.       

Ent keelelise determinismi asemel tuleks asja jällegi näha teistpidi: keeles puuduvad arvsõnad, kuna kultuuris sel kombel ei arvutata. Pinker viitab oma „Mõtlemise aines” antropoloog Napoleon Chagnonile, kelle seletuse kohaselt näiteks Amazonase küttidel yanomamidel  pole arvsõnu, kuna nad suhtuvad asjadesse individuaalselt. Kui küsida, mitu vibu või pussi kellelgi on, ei arva kütt neid kokku, kuna iga relv on justkui isiksus. Kui üks nool on puudu, saab yanomami sellest aru ilma nooli üle lugemata. Pinkeri väitel on õhtumaalastega lugu samamoodi näiteks siis, kui küsida neilt tädi- ja onulaste arvu.2   

Whorfi taotlus ja hoiak on kahtlemata õilsad, esindades relativismi kõrgelt moraalset külge. Whorf võtab pidevalt sõna „terve mõistuse” vastu, mis iial iseend ei vaidlusta ja arvab  nagu üksnes sinist värvi eristav inimene, et teisi värve pole olemas. Whorf leiab „algeliste” kultuuride kohta, et „[i]gast sellisest sõnastamata ja lapsikust maailmavaatest võib tekkida selgesõnaline teaduslik maailmavaade, kui samad põhimised grammatilised mallid, mis lõid selle lapsiku ja endastmõistetava vaate, rohkem spetsialiseeruvad. Niisiis tuleneb moodsa teaduse maailmavaade läänepoolsete indoeuroopa keelte põhigrammatika spetsialiseerumisest” (lk 388).       

Kohati annab Whorf põlisameeriklaste sõnavarale tänapäeva teaduse kirjeldamisel isegi eelisseisu, kirjutades laineid ja võnkeid, elektri- ja keemianähtusi silmas pidades: „Hopidel on tegelikult paremini arenenud keel, et käsitleda sääraseid võnkuvad nähtusi, kui meie uusim teaduslik terminoloogia” (lk 113; tõlke oleksin heameelega veidi ümber sõnastanud). Humboldti Weltanschauung’ist lähtuv mõtteliin leiab Franz Boase antropoloogias ja Sapiri-Whorfi keelelises relativismis väljenduse,  mida võib pidada multikulti ja „rikastava erinevuse” mõtlemise varaseks kujuks. Enese (keele) tõe mitte ainuvõimalikuks pidamine on Whorfi keelefilosoofia kena külg, milles võib leida teatavat hoiakulist sugulust pool sajandit hilisema Vattimo „nõrga mõtlemisega”, Rorty ironistliku arusaamaga, et teaduse ja filosoofia ajalugu on sattumuslik keelemängude vahetumine jne. Ent kui tegu on kultuurierinevuste rõhutamisega, siis see toob mõistagi kaasa eksotiseerimisohu.       

  Ehkki Boase koolkonna õilis soov oli näidata, et primitiivseks peetud kultuurid on lääne omadega võrdväärselt keerulised ja eristusvõimelised, leiab Pinker, et need „eeldatavasti  vaimu avardavad lood [anecdotes] võlgnevad oma võlu patroneerivale valmidusele kohelda teiste kultuuride psühholoogiat meie omaga võrreldes veidra ja eksootilisena”3. See on vana multikulti ja võrdõigusluse probleem. Kas tunnustada teist Radikaalse Teisena või pigem ikka omasugusena? Kas rõhuda sellele, milles me erineme, või sellele, milles sarnaneme? Ja kui erinevad „nemad” meist ikkagi on? Kui Whorfi kuulsas essees „Keeled ja  loogika” saab lausest „Ta kutsub inimesi peole” nuutka keeles (Pinkeri sõnul apatši keeles) „Küpsetatud (toidu) sööjad lähevad järele ta teeb”, on asi Pinkeri sõnul suuresti lihtsalt kohmakas tõlkes. Pinker väidab vaimuka õelusega, et sama hästi võiks ta tõlkida ingliskeelse lause „He walks” näiteks nõnda: „Üksildase maskuliinsusena jalgsus liigub edasi” („As solitary masculinity, leggedness proceeds”)4.   

Sapiri-Whorfi või Whorfi hüpoteesist on  loodud mitmeid versioone, sh tugev (keel  määrab) ja nõrk versioon (keel mõjutab ja suunab mõtlemisprotsesse – sõnale „protsess” on käesolevas tõlkes leitud vaste „toimus”, mis aga mõjub verbivormiga kokkulangemise tõttu mu meelest veidi ebamugavalt). Pinker jagab oma „Mõtlemise aines” hüpoteesi kümneks versiooniks, mille hulgas leidub ka kaks „huvitavat versiooni”, millega Pinker nõustub: esiteks, „kontseptide” kergem käsitsetavus ja kättesaadavus, kui nende tähistamiseks on keeles sõna olemas; teiseks, keele omadus sundida kõnelejaid maailma teatud aspektidele tähelepanu pöörama. Viimane seisukoht ühtib Roman Jakobsoni väitega, et keeled ei erine mitte selle poolest, mida nad lubavad öelda (sest kuidas muidu oleks tõlkimine võimalik?), vaid selle poolest, mida nad kohustavad ütlema. Keeled erinevad grammatilise soo olemasolu, ajavormide, evidentsiaalsuse, konjunktiivi kasutamise nõude jne poolest.         

Teatud mõttes whorfiaanlikust aspektist tegeleb keele ja mõtlemise seoste uurimisega ka keeleteaduse eriharu eksperimentaalne pragmaatika. Oma NY Timesi artiklis räägib Guy Deutscher muu hulgas sellest, kuidas „mitmed eksperimendid on näidanud, et grammatiline  sugu võib kujundada kõnelejate tundeid ja assotsiatsioone neid ümbritsevate objektide suhtes”. 1990ndatel olevat psühholoogid, kes võrdlesid hispaania ja saksa keeles sõnu, mis ühes keeles olid vastavalt nais- ja teises meessoost, leidnud, et inimesed kirjeldasid objekte vastavalt nende soole.       

Sõna „sild”, hispaania keeles meessoost „el puente”, oli hispaanlaste jaoks tugev, sakslaste „die Brücke” aga elegantne ja sale. Teen väikese egoheietusliku kõrvalepõike: kui olin umbes 12aastane ja teadsin juba teatud hulgal võõrkeelseid sõnu, rõõmustas mind, et näiteks vene, prantsuse ja itaalia keeles olid nii elu kui ka surm naissoost. Et suured, abstraktsed, kõikehõlmavad ja paratamatud asjad olid  „naised”, tundus kuidagi õige. Nende mõistete saksa variandid mulle eriti ei meeldinud. Aga naisšovinismist ega võimalikest psühhoanalüütilistest tõlgendustest ei osanud ma tollal mitte mõeldagi.   

Lõpetuseks: keelelise relatiivsuse klassika kõrvale võiks viimaks tõlkida mõne uuema Chomsky, olen kuulnud peavoolu keeleteadlasi arvamust avaldavat. Aga netis Whorfi guugeldades leidsin ka ühe Ohio ülikooli blogi5, kus üks postitaja kurtis, et Pinkeri lammutustöö Whorfi hüpoteesi kallal on talle olnud samasugune pettumus nagu teadasaamine, et jõuluvana pole olemas. Üks keeleinimesest kommentaator väljendus Pinkeri aadressil teravalt ega lubanud jõuluvana kaotanud kurvastajal mingil juhul Whorfi valitud teoseid ära visata: „Seal on kulda”.       

Autor tänab Anne Tamme kasulike viidete eest.       

1 Vt G. Deutscher, Does Your Language Shape How You Think? – New York Times 26. VIII 2010.

2 Vt S. Pinker, The Stuff of Thought. Language as a Window into Human Nature. London 2008, lk 138.

3 S. Pinker, The Language Instinct. London 1994, lk 64.

4 Sealsamas, lk 61.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming