Kelle emakeelepäev?

Jüri Valge

Vastuseks Kaarel Tarandile (Valvepostil ole valvas, sõjamees! – Sirp 31. X) Alustagem ühisest. Olen nimelt kindel, et nii Sirbi (end Sirp ja Vasar) lugupeetud peatoimetaja kui Haridus- ja Teadusministeerium (selle keeleosakonna ametnike näol) on teinud oma kauni emakeele – milleks on eesti keel – heaks sedagi, mida nende otsesed tööülesanded ei nõua. Näiteks heisanud igal 14. märtsil sinimustvalge oma kodumajal sadade lipustamata majade keskel.

 

Kaarel Tarandi ülejäänud seisukohad väärivad aga päris kindlasti kommenteerimist ning nende üle mõtisklemist. See on loomulikult tänuväärne, sest on sammuke selles suunas, et (ema)keeleprobleemidele ei mõelda ainult üks kord aastas, kampaania käigus, vaid juureldakse emakeele ja enda seose üle sagedaminigi. Nõustun täielikult Tarandi artiklis viidatud Lauri Vahtre seisukohaga, et emakeelt ei tule armastada mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Lisaksin: pidevates tegudes, mitte ühte päeva aastas üle tähtsustades ning sel päeval käsu korras Kristian Jaagu palju kuuldud küsimust taaskuulates. Oluline ei ole otsida sisulise üksmeele juures ühe päeva tähenduse tõlgendamiserinevusi, oluline on teha tööd keele arendamise ja säilitamise nimel – et nimetatud küsimus jaatava vastuse võiks leida – ka kõigil ülejäänud 364(5) päeval ning seda teevad minu meelest piisava jonnakusega nii kultuurileht kui ministeerium.

Soovides olla formaalne, võiks öelda, et ametnik lähtub oma tegevuses õigusaktist, mitte aga sellest, mida selle vastuvõtmisel räägiti (pidades loomulikult silmas, et õigusakti vaimuga kuidagi vastuollu ei mindaks). On tõsiasi, et ligi kümme aastat tagasi nimetas riigikogu 14. märtsil tähistatava päeva emakeele päevaks, mitte eesti keele päevaks (kes oleks viimast takistanud?). Samas on kõigile selge, et hiljutist ametlikku venestamist väga hästi mäletades – Laksi mõte ja sellele vastav tegevus sündis palju varem kui 1999. aastal – ning vene keele ohtlikku survet tunnetades ei saanud ei austatud Meinhard Laks ega riigikogu pidada silmas midagi muud kui eesti keelt. Olukorras, kus oli raske kaitsta eesti keelt ennast, tundunuks võrdväärne tähelepanu teistele keeltele vähemalt enneaegsena.

Läheks pikale hakata üles lugema neid eesti keelele keskendatud ettevõtmisi, mida HTM emakeele päeval ning selle ümber toetab, algatab või korraldab (nimetatagu kas või järgmisel märtsikuul kolmandat korda välja antavat aasta keeleteo auhinda – möödunud aastal eesti keelele enim kasu toonud teo eest). Rääkida selles kontekstis „kadunud au- ja suurmeeste teotamisest” on pehmelt öeldes arusaamatu.

Ühe jaatamine tähendab teise eitamist vaid alternatiivsete valikute puhul. Õnneks on jah/ei-valikute (tegelikult polnud meil pool sajandit neidki) aeg möödas. Eesti demokraatlik ühiskond suudab pakkuda võimalusi ka teistele siin elavatele rahvastele ja on seda sisuliselt lubanud iseseisvusmanifestist alates. On ohtlik, kui üritame oma kauni emakeele eest kogu aeg sõjas olla (möönan, kui vaja, tuleb sõdida). Sõjas peavad olema vastased (kas ka Eesti ukrainlased, valgevenelased, soomlased, juudid ja grusiinid?), meil on vaja liitlasi. Pidades iseenesestmõistetavaks, et eestlaste emakeel, eesti keel, on Eesti ainus ja ainsana püsiv riigikeel, ei tähenda see, et oma keele üle uhkust tundvad eestlased peaksid piirama teistest rahvustest inimeste võimalust tunda uhkust (eesti keele riikliku primaarsuse tunnustamise eeldusel) maailma kauneima keele (prof Aristet meenutades), oma emakeele üle. Muu hulgas on see ka samm venestusaegsete seisukohtade ületamise poole.

Maailm on 1999. aastast peale (rääkimata Kristian Jaagu aegadest) muutunud. Üleilmastumise ning tapjakeelte pealetungi ajastul on saanud keelelis-majanduslikuks tõsiasjaks, et Eestil üksi ei ole kuidagi võimalik emakeelse saarekesena edasi kesta keset lingua franca’le siirdunud maailma. Emakeelt on võimalik säilitada koos teiste, sealhulgas Eestis esindatud rahvaste ühiste pingutustega oma emakeele nimel. Võib vaielda selle üle, kui suurt rolli mängivad Eesti muukeelsed eesti keele allesjäämises. Mingi roll on neil aga kindlasti. Usun, et see on seda positiivsem, mida rohkem nad tunnetavad Eesti riigi austust oma emakeele vastu.

Muutus on toimunud ka eesti koolis. Kümme aastat tagasi ei käinud seal 6400 muukeelset õpilast. Kas nemad tuleks ainult eesti keelele pühendatud 14. märtsil koju saata? Või oleks vahest parem, kui aastast aastasse lisanduva loomuliku eestikeelsuse täienduseks oleks üks päev, mil nad koos eestlastega võiksid uhkusega mõelda ja rääkida ka oma emakeelest? Mulle meeldiks väga, kui kogu Narva oleks 14. märtsil lippe täis – erinevalt liputust Jaanilinnast. Loota, et sinimustvalged siinpool jõge tõuseksid eesti keele kiituseks, oleks vist naiivne ja vähe põhjendatud.

Mingi paralleel on kogu „probleemil” Wiedemanni keeleauhinna teisenemisega: kuigi ülimalt tänuväärne kodanikualgatus arenes riiklikuks ettevõtmiseks kõigi otseste asjaosaliste üksmeeles, leidus piisavalt neid, kes riiki „ülevõtmises” süüdistasid. Viis aastat hiljem pole viimaseid arvamusi kuulda. Küllap võimaldab aeg tulevikus ka emakeele päeva tähendust laiemalt mõista.

Eelneva põhjal tundub, et emakeele päeva tähenduse probleem on kunstlik ning vahest võiks ametnike peapesu ning läbiloputamise jätta mõneks järgmiseks, tõeliselt vajalikuks puhuks. Eesti keele vaenlasi maksaks otsida sealt, kus neid võib olla (võime sobivaid kohti juhatada), mitte aga Haridus- ja Teadusministeeriumist või selle keeleosakonnast. Meie julgeksime küll Meinhard Laksile silma vaadata, kui see veel võimalik oleks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming