Kellega veedad sa jaaniöö?

Vaino Vahing

Tean mehi, kes kardavad öid, mida peab ärkvel olles teistega mööda saatma. Ja et mitte eputada ning teki alla pugeda, sõidavad nad öösiti ühest linnast teise. Rahunevad alles siis, kui pilet ööpikaks reisiks ostetud, ükskõik millisesse linna. Hirmul üldrahvaliku öö ees, jätavad nad päevaks-paariks maha isegi perekonna, saaks ainult üksi ja inkognito järgmisesse hommikusse põgeneda, olgu see siis jaaniööl või uusaastaööl … Nad on  mulle pihtinud, et nende riiulis on rahvalaulud, et nad kuulevad, kuidas rahvas kunagi kaeblikult laulda ulus, see valgesilmne tööst vaevatud ning näljast puretud rahvas. Kuidas rahvalaule ka ei liigitataks: töölaulud … töölaulud …, musta mure laulud, halli joru laulud, kurva elu laulud või vihmase elu udulaulud – kartlikud mehed, õieti mehepojad põgenevad ikkagi. Kiirustades ümisevad neid laule nagu reisiseltsilisi kaasa. Nad  ei teagi, et rahvalaulud olid neis endis juba enne sündimist, juba siis, kui nad oma isa seest ema sisse jõudsid. Nad ei hooli ka sellest, et võib-olla just temal – ühel nüüdsel ööpõgenikul – ühel tuhandest või kümnest tuhandest õnnestus nii suureks kasvada, et hommikuti neid laule kaasa ümiseda. Laulda viisi teadmata ja sõnu mõistmata. Aga võib-olla olid need teistele arusaamatud sõnad kunagi sinu keeleks? Tuleta neid  sõnu hästi meelde, põgenik. Ehk oled neid kunagi kuulnud-rääkinud väikepoiss. 

Oled niigi oma elust kõik rõõmud välja  destilleerinud, et elada ainult oma tööle, süngena, õiglasena, õilsana, ilmeksimatuna. Ja su ümber sagib patuste kari. Põlvekõrgusel su jalge ees sigib ja sagib ta. Sigib ja kahaneb ja üks ei vääri siin rohkem tähelepanu kui teine. Sa tallad neid, nagu kevadisi konnapoegi järve kaldal, kuigi sa neid tallata ei tahagi – sa lihtsalt ei jõua kõike jälgida ja nii jääbki mõni poolkogemata jala alla.     

Sa ei märka enam isegi aastaaegade vaheldumist, sest kõik, mis on väljaspool sind, ei ole sulle huvitav. Sisemise maailma rikkus tõrjub välise tagaplaanile, varjutab … sinust kiirgab välisele mõjusid ja mõjustatuna sinust põrkab väline su peale tagasi. Kuid sa ei vaja teda enam, sest harva, kui keegi oma eritisi naudib. Sa suudad näitlejale  vaatesaalist oma tahtmist kiirata, nii et nad laval su soove käpiknukkudena täidavad. Kes saamatult täidab, kohmakalt käib, on halb näitleja, kes su pilgu all loomulikult liigub, nii et su mõju nagu tundagi poleks, on hea näitleja.   

Milleks on su riiulis rahvaluule?     

Sa ei saa lahti rahvast, keda sa ehk ei armastagi, kelle hulka kuuludagi ei taha, aga kuulud. Miks? Sest sa ei tunne veel iseennast, nii palju kui vaja. Sa pead läbi lugema kogu rahva luule, rahvaluulest siiani, alles siis võid sa ennast sellest rahvast lõplikult lahti öelda, ja siis tunned ehk ka iseennast ära. Muu on sulle ükskõik … Senikaua aga huvitu rahvaluulest. Meie esivanemad ei armastanud Päikest, meie neitsid uskusid,  palusid ja kummardasid hoopis Kuud, meil võeti vastu tähe kosjad.     

Vaino Vahing “Kellega veedad sa jaaniöö?” kogust „Näitleja” (1976).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming