Kellele kirjutatakse kogumikke?

Leo Luks

Acta Collegii Humaniorium Estoniensis 4: Kultuuri maailmad. Tallinn 2004. See, et teadlased ja õppejõud tänapäeval artikleid avaldavad, on igati loomulik. Teadusbürokraatia masinavärk väljendab end ultimatiivselt: avalda või sure! Akadeemilise personali väärtust mõõdetakse ennekõike publikatsioonide arvu kaudu, seetõttu on just artikkel optimaalne väljendusvorm. Kui te ei põhjusta oma monograafiaga rahvusvahelist sensatsiooni, siis on mõistlikum kirjutada selle asemel 5 artiklit. Ühe ülikooli professor väljendas seda tendentsi päris ausalt: ainult teadus loeb, õppetöö kvaliteet on kolmandajärguline.

On peaaegu ükskõik, mida avaldada ? avaldatu väärtust mõõdetakse tsiteerimisindeksite kaudu. Avaldamiskoha valik on seevastu äärmiselt tähtis. Teadusajakirjad moodustavad tähtsuse järjekorras üpris keerukaid hierarhiaid, kus märksõnadeks teatud andmebaasides refereeritavus, rahvusvaheline kolleegium ja eelretsenseeritavus. Tundmata kogu selle masinavärgi peensusi, julgen väita, et ?Acta…? on kõnealuste hierarhiate järgi peaaegu eimiski. Pole ju tegemist isegi perioodiliselt ilmuva üllitisega, 11 aasta jooksul on ilmunud vaid 4 numbrit. Selles avaldamise eest saab parimal juhul CVsse linnukese oma teadusharu populariseerimise eest.

EHI toimetised sisaldab 13 ülikooli endiste ja praeguste õppejõudude artiklit. Kogumik on jagatud kolme ossa: ühiskond (3 artiklit), kultuur (4) ning keel ja kirjandus (6). Tundmata küll enamiku teemade puhul üldist teaduslikku taset ja tausta, julgen väita, et kogumik sisaldab mitmeid artikleid (nt. Triin Kallas, Rein Raud, Ülar Ploom), mille haare ega süvenemise aste ei jää sugugi maha kõrgelt koteeritud teadusajakirjades ilmuvast. (Ärgu arvatagu, nagu peab teadusparnassile pääsemiseks geenius olema: mainekatesse ajakirjadesse pääsemiseks on omad nipid, nende valdajad annavad ka Eestis antud teemal kraadiõppuritele erikursusi.) Seda hämmastavam on, et teadlased pillavad sedaviisi heldelt oma intellektuaalse töö vilju, mille eest mujal märksa rasvasema ?linnukese? kirja saaks. Ehk ainult Mihhail Lotman ja Rein Raud on kogumikus esindatutest sellise kaliibriga mõtlejad, kelle jaoks üks publikatsioon ees või taga ei tähenda midagi. Kui kvantiteet maksab, tuleb meil ka seda õppida, kuidas ühest mõttest 5 artiklit välja imeda! 4 artikli puhul leiamegi viiteid varasemal konverentsil ettekandmise või peatse ilmumise kohta suurema töö osana.

Ei saa öelda, et EHI kogumik oleks Eestis ainulaadne, aeg-ajalt avaldatakse ülikoolide juures ikka midagi sarnast. Enamasti tehakse seda harjumusest, lisaks on eriti just humanitaarteadlaste hulgas läinud kaua aega, et jõuda arusaamiseni, mis teadusilmas maksab. Julgen ennustada, et paljud säärased tõsise teaduspublikatsiooni kaaluta kogumikud lähevad peagi hingusele (nt. Tartu Ülikoolis ilmunud ?Studia Philosophica? tundub juba lõppevat). Asemele tehakse jõudumööda teadushierarhiasse sobituvaid väljaandeid (nt. TÜ ?Trames?), sest kes see ikka tahab vastuvoolu ujuda.

Sisimas loodan, et ?Acta? pole sündinud harjumuse jõul, vaid näitab EHI-rahva elutervet trotsi ?linnukeste? nimel avaldamise vastu. Igatahes kuuldub säärast trotsi rektor Tõnu Viigi viimase aja poleemilistest artiklitest ajakirjanduses. Siiski kardan, et võitlus teadusbürokraatia tuuleveskitega on ette kaotatud, liig valusalt löövad sihtfinantseeringutest ja grantidest ilmajäämise labad.

Kuigi EHI kogumik sisaldab palju huvitavaid artikleid ja teemadering on kirju, jääb küsimus: kellele kirjutatakse kogumikke? Rahvusvahelisele teadusüldsusele kirjutamise alternatiiviks on pöördumine kodumaise lugeja poole (nagu nt Akadeemia). Ometi ei saa ?Acta…? loota Akadeemiaga võrdset loetavust, sest ta sisaldab 8 ingliskeelset, 1 saksakeelse ja ainult 3 eestikeelset artiklit. See, kelle teaduslik uurimisteema mõne artikliga otseselt haakub, võtab lugemisvaeva ette, kuid üldise humanitaarhuviga lugeja vaevalt seda teeb. Küllap jääb kogumik ennekõike EHIga seotud inimeste asjaks, õppejõud saavad oma artikleid õppetöös kasutada, ülikooliga seotud (olnud) inimesed loevad koosolemise rõõmust.

Kogumiku mitmekeelsus ja üldine ülesehitus mõjub mõnusalt anarhistlikuna. Pealkiri on ladinakeelne, eestlased kirjutavad võõrkeeltes, Daniele Monticelli analüüsib aga väga heas eesti keeles eesti keelt. 6 artiklit on varustatud resümeega, ülejäänud mitte. Autorite tutvustused varieeruvad lakoonilistest detailseteni.

Järgnevalt tutvustan lühidalt kogumikus leiduvat. Üllitis vaevalt igaühele silma puutub (kuigi kogumiku kaanele on märgitud 2004, ei näidanud selle ülevaate kirjutamise ajal ei Tartu ega Tallinna raamatukogude elektroonilised andmebaasid veel teose fondides leidumist).

Ühiskonna alajaotuses paelus enim Mikko Lagerspetzi artikkel demokratiseerimisjärgsest väärtuskriisist Eestis. Väärtuskriisi põhjuste analüüsile järgneb optimistlik ennustus, et tühimik täitub spontaanselt, kuna sotsiaalne kord ei püsi vaid ratsionaalsusel. Elame, näeme… George Schöpflin tegeleb Kesk-Euroopa mõtteviisi kaardistamisega, temale sekundeerib kirjanduse alajaotuses Piret Peiker Kesk-Euroopa kujunemisromaane vaadeldes. Riho Saardi artikkel uussootsiumi identiteedi kujunemisest baptistide näitel on detailne ajaloosündmuste kirjeldus, sama võib öelda Aigi Heero artikli kohta XIX sajandi alguse Saksamaa kirjanduspoliitilisest situatsioonist.

Kultuuri alajaotus sisaldab filosoofiat ja semiootikat. Tähelepanuvääriv on Triin Kallase artikkel dialektikast, kus vaadeldakse süvenenult mõistete eritlemise meetodit Platoni ja Aristotelese juures. Artikli lõpus jõutakse Umberto Eco kaudu selle meetodi aktualiseerimise vajaduseni tänapäeva infoühiskonnas. Rein Raud väidab oma artiklis, et loogikast tuntud tugev identsus, kahe asja samasus kõigis tunnustes, on vaid mõtteline abstraktsioon ning tegelikkust iseloomustavad nõrk identsus (samasus meie poolt tajutavates tunnustes) ja objektide hägusus. Tõnu Viik tõlgendab mitteidealistlikult Platonit, väites, et tema dialoogide põhitaotlus on hariduslik, soov päästa parimaid inimesi ühiskonnas levivast korruptsioonist. Kuigi Platon vihkas luuletajaid, on ta ise samuti luuletaja, sest lugejaid tuleb mõjutada sellel keele tasandil, mida nad mõistavad. Mihhail Lotman esitab katkendi valmivast pikemast uurimusest hirmu semiootika kohta Venemaal levivate keelehirmude näitel.

Keele ja kirjanduse alajaotuses avaldas muljet Ülar Ploomi Dino Campana luule süvaanalüüs. Artikkel on väga lugejasõbralik: kuigi töötatakse itaalia keele baasil, on kõik oluline inglise keelde tõlgitud. Poeemi ?Kimäär? põhjal arutletakse tundmatu, Teise, tühjuse probleemide üle, n-ö transtsendentsi üle luules. Enekin Laanes analüüsib jutustaja-tegelaskuju Jaan Krossi ?Keisri hullus? ning Maria-Kristiina Lotman vanakreeka värsimõõtu. Viimase artikli kohta ei oska ma midagi öelda, kuna luule kvantitatiivne analüüs kohutas mind kohe eemale. Daniele Monticelli artikkel nimisõnade loendatavusest eesti keeles saatis korda väikese ime: murenes minu eelarvamus, et grammatikast saab kirjutada ainult kuivalt ning igavalt.

Kogumiku otsimise hõlbustamiseks olgu öeldud, et raamat on oran?ide kaantega. Internetist seda ega ka ühtegi eelmist ?Acta?t? kätte ei saa, mis on väga kahetsusväärne. EHI-rahvas, riputage tekstid üles, sääraste kogumikega te rikkaks niikuinii ei saa, aga info tahab vaba olla!

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming