Kellele on vaja teadusajakirjanikke?

Arko Olesk

Massimeedia nigela teaduskajastuse ja teadusmeedia nukra olukorra kohta võib kurtmist kuulda sageli ning mitte sugugi ainult Eestis. Tihti nähakse just meedia tegemata tööd (või sihilikku õõnestustööd) ühe põhjusena probleemides, mis teaduse ja ühiskonna suhteid varjutavad: noorte vähene huvi loodus- ja täppisteaduste vastu, elanikkonna nõiavaimustus, teaduslike seisukohtade eiramine otsustuste tegemisel, lausa teadusvaenulikkus. Trumm, mille tagumiseni sellistes aruteludes varem või hiljem jõutakse, on nõudmine suurendada teaduse kajastamist meedias ja tõsta selle kajastuse kvaliteeti, soovitatavalt spetsialiseerunud teadusajakirjanike töölevõtmise või seniste ajakirjanike koolitamise abil. Et turumajanduslikus tegelikkuses sellised nõudmised erameediale lihtsalt ei mõju ning on ka avaõigusliku meedia osas osutunud enamjaolt utoopiliseks, kipuvad teadusmeedia turgutamise plaanid paigal tammuma sama koha peal, kus nad 10–20, mõnel pool isegi 30 aastat tagasi alguse said.

See aga ei tähenda, et teadusest kirjutamine viimasel kümmekonnal aastal põhjalikult muutunud ei oleks – oma murede, aga ka helgete nootidega. Lühidalt on see kokku võetav sisutootmise raskuspunkti liikumisena meediaorganisatsioonidest teadusinstitutsioonidesse. Kuigi teaduskommunikatsiooni probleemide lahendamisel näib see igati sobiliku lahendusena, tekitab suundumus vastandlikke tundeid.

Ühelt poolt on selle taga olnud muidugi üldisemad muutused meediaturul, eelkõige trükiajakirjanduse heitlused. Majanduskriis, suurem rõhk online-meediale ja inimeste infovalikute killustumine on sundinud meediaorganisatsioone hoolikalt valima, kuidas lugejaid võita ja hoida, selle juures kahjumist hoidudes. On neid väljaandeid (nt hispaanlaste Público), kelle teadlik valik neis oludes on olnud just suurem panustamine teadus- ja keskkonnateemadele, kuid enamasti nähakse teadust meedias luksusena, millest esimeste seas loobutakse. Või piirdutakse vaid kollaste klikimagnetitega, mille sisu ja faktitäpsus aga vähegi asjatundlikumaid hambaid kiristama panevad.

Meedia valikutest ja arengusuundadest tulenevad piirangud ei puuduta ainult teadust, nagu näitas ka Maria-Kristiina Soomre oma ülevaates kunstikriitikast (Sirp, 2. XII 2011). Paljugi seal kunstikriitika kohta öeldust kehtib väga täpselt ka teadusajakirjanduse kohta.

Selle kõigega seoses on muutunud ka (meediasse alles jäänud) teadusajakirjaniku roll. Nagu kõigi teiste valdkondade ajakirjanikud, sai teadusest kirjutaja varem olla valija ja otsustaja, nn gatekeeper (ee väravavaht), milline informatsioon ja kuidas avalikkuseni jõuab. Teistest valdkondadest ehk enamgi olid nad traditsioonilise mudeli järgijad ehk kriitilise mõtestaja asemel rollilt pigem teadlaste usaldusväärsed hääletorud, kes sõnumi võimalikult moonutusteta avalikkuseni kandsid.1

Interneti levikust võitsid teadusajakirjanikud alguses küll kolleegidest rohkem, kuna teadusringkonnad olid samuti ilmaveebi esimeste kasutajate seas, kuid varsti muutis see oluliselt nende töö iseloomu.

Ajakirja Science ajakirjanik ja blogitoimetaja Eli Kintisch on selle kokku võtnud nii: „Tänapäeval on barjäär minu auditooriumi ja informatsiooni vahel palju madalam. Eriti uudistereporteritel tavatses olla privilegeeritud juurdepääs allikatele, mis tänapäeval on saadaval digitaalsete teadusartiklite, pressikonverentside podcast’ide või kõnede ja parlamendiarutelude üleskirjutuste kujul. Minevikus olid reporterid ainsad, nüüd on juurdepääs palju laialdasem, millele lisandub asjaolu, et teadlased ise blogivad mõne artikli või sündmuse kohta. Seega jõuab info otse internetiauditooriumini, vastandina varasemale, mil reporteril oli privilegeeritud vahendajaroll.”2

Uuel ajal tuleb teadusajakirjanikel üha enam täita pigem kuraatori, koondaja, rahvaharija ja avaliku intellektuaali rolli, nagu sõnastasid hiljutises ajakirja Journalism teadusajakirjanduse tuleviku erinumbris American University meediauurijad Declan Fahy ja Matthew C. Nisbet.3 Lahti seletatuna tähendab kuraator teadusteemaliste uudiste, kommentaaride ja arvamuslugude kogujat ning lugejale vahendajat, koondaja teadlaste ja mitteteadlaste aruteludeks kokkutoojat, rahvaharija inimeste koolitajat teadustöö meetodite, eesmärkide, piirangute ja riskide osas ning avalik intellektuaal keeruka teadust ja selle sotsiaalset mõju puudatava teabe sünteesijat ja iseloomulikul viisil esitajat.

Need uued domineerivad rollid peegeldavad ka seda, kuhu teaduskommunikatsioon on liikunud oma eesmärkide ja vahendite sõnastamises viimase 30 aasta jooksul, mil teaduse maine probleem teravalt päevakorral on olnud. Kui algul nähti lahendust laiaulatuslikumas ja täpsemas teaduskajastuses, siis nüüd on fookuses teaduse tulemuste asemel teaduse olemuse edasiandmine, inimeste kaasamine ning arutelude soodustamine. Samal ajal on kõige selle tugeva eeldusena säilinud teadusajakirjaniku traditsiooniline roll teaduse „inimkeelde” tõlkijana.

Uutesse rollidesse liikumist on näha Eestiski, kuigi kohtab ka veel omajagu traditsioonilise mudeli esindajaid. Muutustest on ehk enim pahameelt tekitanud, kui esineb kuraatori roll ilma teiste rollideta, nagu kipume seda nägema mõnedes portaalides. Kuraatoritöö lubab aga kõrget produktiivsust, mille tõttu on portaalid (samuti need, mille toimetajad tajuvad endal ka teisi teadusajakirjaniku rolle) tahes-tahtmata kerkinud laiale avalikkusele esmaseks teadusinfo allikaks. Seda iseloomustab näide ühelt hiljutiselt meediakoolituselt, kus palusin osalejatel, noortel teadlastel ja õppejõududel, tuua analüüsimiseks häid ja halbu teaduskajastuse näiteid Eesti meediast. Plaan nende abil analüüsida ajakirjanike ja teadlaste suhtluse õnnestumisi ja ebaõnnestumisi kukkus aga läbi, sest pakutud näited olid kõik portaalidest pärit tõlkeartiklid. Seejuures pärinesid head näited ettearvatavalt asisematest portaalidest (nt Novaator ja ERR Teadus), nigelamad nendest, millele tavatsetaksegi viltu vaadata (Delfi ja PM Online). Võib jääda mulje, nagu Eestis oma teadusajakirjandust ei eksisteerigi või on see nii peidus, et isegi huvilised ei leia üles.

Võib ju arutleda, kas Eestis on üldse piisavalt materjale korraliku teadusuudiste voo ülalhoidmiseks, ja nii tulebki tahes-tahtmata suures osas tugineda välismaterjalidele. Leian, et meil on veel palju kasutamata ressursse, kuid mitte see pole praegu oluline. Peab vaatama, kust tuleb kogu see globaalse uudisvoo sisu liikide hulka, kes loob kõneainet.

Ilmselt on viimase kümmekonna aasta jooksul tabanud paljusid, keda rusub meedia teaduskäsitlus, üks ja sama mõte: aga nüüd saame ju hakkama ka ilma ajakirjanduseta. Sotsiaalmeedia võimaldab kontrollida edastatavat sõnumit palju täpsemalt ning viia see otse spetsiifilisema sihtauditooriumini. Teadlaste, teadusasutuste või niisama huviliste tehtavad blogipostitused, säutsud jms digitaalsed võimalused on ajakirjanike jaoks loonud arvukalt uusi infokanaleid, samal ajal suunates selle info töötlemisel ja edastamisel uutesse rollidesse, nagu eespool välja toodud (muu hulgas andes ka teadusajakirjanikele endile võimaluse ning isegi kohustuse otsida uusi väljundeid peale traditsiooniliste). Fahy ja Declan kasutavad olukorra iseloomustamiseks mõistet „teadusmeedia ökosüsteem”.

Sellega paralleelselt on toimunud teaduse PR-töö professionaliseerumine. Väljastatud pressiteated sarnanevad üha enam valmis artiklitega (ja leiavadki tihti sõna-sõnalt avaldamist või tõlkimist), neis leiavad kasutust narratiivid ja muud seni ajakirjanduse arsenali kuulunud võtted. Ja pole ka imestada, sest ebakindlast ja stressirohkest ajakirjandusmaailmast on avalikule palgale siirdunud küllalt palju teadusajakirjanikke.

Institutsioonid on loonud meediaväljundeid, mille sisu on tihti kvaliteetsem kui paljude traditsiooniliste meediaorganisatsioonide toodang. Viimastest on selle tulemusena tihti saanud vaid vahendajad, teksti formaalse toimetamise järel üles riputajad või ära trükkijad.

Iseenesest oleks selline asjade korraldus ju üsna täiuslik „hundid söönud, lambad terved” lahendus, omamoodi traditsioonilise teadlaseajakirjaniku sümbiootilise suhte moodne, tehnoloogiline versioon. Ja ei saa vastu vaielda, et see täidab üht olulist osa teaduskommunikatsiooni eesmärkidest.

Kuid nagu kogu ühiskond, vajab ka teadus ajakirjandust aeg-ajalt pommikoerana, mitte vaid kommikoerana, kui laenata Tiit Hennoste kujundeid. Neil hetkedel selgub, et kogu ajakirjanduslikust vormist hoolimata on teadus-PR ikkagi PR. Põhiküsimus, mille üle ka laiemas meedia tuleviku kontekstis palju arutletakse, on: kas valvekoera ja uuriva ajakirjanduse roll vajavad traditsioonilist ajakirjandust või võib ka selle üle võtta nn kodanikuajakirjandus, olgu siis blogide või mõnel muul kujul? Sellest vastusest sõltub ka, kas teadusajakirjanikud võib kanda ohustatud liikide nimekirja, kui nad on kõrvale tõrjutud elujõulisemate (pro vähem kõiksugu survete all olevate) liikide (blogijad, institutsioonide palgal olevad kommunikaatorid jt) poolt.

Ei ole saladus, et suur osa Eesti teadusmeediast valmib avaliku raha toel, ka needsamad leheküljed. See ei tähenda, et tulemus pole ajakirjandus, pole sõltumatu. Kuid ei saa mööda vaadata, et tihti on sellise rahajagamise taga ootus, et meedia muutub teaduse PR-kanaliks. Kas me oleme selliste muutustega päri? Kas Eesti vajab teadusajakirjandust? Mil moel on siin võimalik seda teha rõhuga sõnal „ajakirjandus”, on aga meil veel suuresti lahti mõtestamata.

*

1 Trench, B., ’Science reporting in the electronic embrace of the internet’ in Richard Holliman et al. (ed.) Investigating Science Communication in the Information Age (Oxford University Press, 2009) pp 166–180.

2 Fahy, D., Nisbet, M. C. ’The science journalist online: Shifting roles and emerging practices’ Journalism (2011, 12), pp 778–793.

3 Samas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming