Kellele peaks meeldima eliit?

Evi Arujärv

Pole enam saladus, et hoolimata uljast reformistikuvandist on Eesti riik oma sotsiaal- ja majanduspoliitika ning seadusandlusega realiseerinud üsna patriarhaalset, sotsiaalset kihistumist ja hierarhiaid soosivat poliitikat. Ja vastupidi – põhiseadusesse kirjutatud demokraatlik võrdsuse idee on meil vist küll üks halvustatumaid.

Aga riik ei ole üksnes abstraktne, inimeseülene institutsioon. Hierarhiaeelistustes  peegeldub ka mingi üldisem mentaliteet, mille päritolu ulatub ajalookogemusse ja mille märkideks on suletud kallasrajad, riigi rahastatud eliitkoolid ja kummalised abirahad rikastele emadele. Hierarhialembus avaldub ka üsna ootamatutes mõttekäikudes, nagu näiteks valimiste ajal üles kerkinud idee põlistallinlaste eriõigustest „migrantide” suhtes. See idee ei puudutanud ju üksnes Lasnamäe venelasi. Viimastel aastakümnetel  toimunud külade ja valdade tühjenemine on täiendanud Tallinna ja teiste linnade elanikkonda kokku ehk sadade tuhandete „uusasukatega”. Eestis puudub seisuslik eliit. Suur osa tänasest võimu- ja ärieliidist on pärit üsnagi kesistest oludest ja nii mõnigi praegu heal positsioonil inimene „mäletab” kindlasti ka privileegideta palgatöölise elu ehk vaesust ja viletsust. Paradoksaalselt ei ole see kuidagi  võimendanud sotsiaalset hoolimist. Vastupidi: viimaste kümnendite ajakirjandusest võiks sadade kaupa välja kirjutada võimukandjate negatiivset sotsiaalset märgistust kandvaid väljaütlemisi.

Tänagi, otseses või kaudses vormis, võib arvamusliidrite retoorikast leida loodusliku valiku ja loomariigi allegooriat. Kindlasti ei ole põhjust pidada võimueliiti üliinimeste seltskonnaks. Mis tahes  eliidi sisemise väärikuse ja tegutsemisjulguse oluliseks garantiiks on põlvkonnalt põlvkonnale edasi antud turvatunne ning aeg ja võimalus rahulikuks eneserefleksiooniks. Võimalus olla oma aja peremees on eliidi olulisim privileeg. Ja vastupidi: põhivajaduste nimel rügav isiksus degradeerub ja lahustub selles rügamises. Loendamatud eksperdid, juhendid ja eneseabiraamatud, mis õpetavad tööandjale meeldima – kas  pole see kõik salakaval, pragmaatika rüüs kaasaegne orjuse ideoloogia ja filosoofia? Sotsiaalselt „päritud” turvatunne annab eneseteostuse julgust, välistades manipuleeritavaks töörobotiks muutumise. Sagedamini pärivad selle omaduse inimesed, kelle suguvõsa on edukas olnud põlvkondi. Rahaeliit kindlasti ei pea kellelegi meeldima. Demokraatlikult valitud võimueliidiga on teisiti. Pole isegi mingit põhjust seostada  eliidi mõiste ja staatusega võimu delegeerimise mehaanilise toimingu kaudu saavutatud ajutist ühiskondlikku seisundit. Ka on tõelise eliidi tunnuseks avar sotsiaalne pilk ja missioonitunne, millega „makstakse kinni” laenatud privileegid. Tsiviliseeritud Euroopa kontekstis üüratute palgavahede, ülemäärase sotsiaalse kihistumise ja elitistlike hoiakute kontekstis näib, et Eesti võimurite liigutavaks jõuks on missioonitunde  asemel pigem hirm sotsiaalse sügaviku ees, mida nad hästi tunnevad. Ka on Eesti eliidi turvatunne läbi aegade olnud seotud mingi välise, „kõrgema” jõu truualamliku teenimisega. Küllap sellest tulenebki kupja ja kirikuõpetaja kõnepruugi ja hoiakute põimumine nende retoorikas.

Küllap seepärast esindab meid Brüsselis ärapöördunud kommunist ja riigi eesotsas seisab etnograafilist eestlust esitav figuur kõrvuti  endise parteinomenklatuuri töötajaga. Eesti eliit käsitleb ja kasutab esindusdemokraatiat mingi seisusliku ülbuse ja enesestmõistetavusega, tuues meelde aja, mil privilegeeritud positsiooni garanteeris lojaalsus kõrgel ja kaugel asetsevale võimukeskusele. Ilus oleks mõelda, et pikem omariiklus loob võimaluse missioonitundega, väärika ja sõltumatu eliidi tekkeks. Paraku näitab pilt, et eelkõige kindlustab võimu juures tegutsev  seltskond palehigis isiklikke hüvesid ja „jätkusuutlikkust”, nihverdades sel eesmärgil visalt valimisseaduse kallal ja püüdes meeldida uutele kuberneridele – sest oma rahvale meeldimist on ju nii lihtne nimetada populismiks. Või äkki peakski kogu seda tegevust hindama kui rahvuse säilimise nimel toimuvat patriootilist martüüriumi, taustaks pööbli sõim ja üksnes pisukeseks leevenduseks igatsustasud, kuluhüvitised  ning Rootsi pankade ja lääne äriajakirjade rahalised aukirjad?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming