Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Emotsionaalsed argumendid.

 

Me elame mõttetraditsioonis, mis eelistab nn ratsionaalseid argumente tundelistele. Ratsionaliseerimise ja objektiviseerimise püüd on modernismi ja ?teadusajastu? ning totalitaarideoloogiatest ja massipsühhoosidest rikka lähiajaloo loomulik pärand. Kollektiivsed tundeseisundid tunduvad ohtlikud, sest need meenutavad veriseid sündmusi. Ehk on objektiviseerimispüüd ka ühe maskuliinse mõtlemisnormi avaldus (mida postmodernne feminiseerumistrend näib isegi ergastavat). Üldiselt peetakse nn emotsionaalseid argumente arhailise, primitiivse, nõrga ja  kohanemisvõimetu vaimulaadi väljenduseks (nn vingujad ja virisemise ?anrid ka meedias).

Objektiviseerimiskirg valitseb täna ka valdkonnas, kus on tegu inimest totaalselt hõlmava, subjektiivse ja metafüüsilise olemiskogemusega, mis justkui ei vajakski tõlget mõistuse ja loogika keelde. Ilus näide oli Toomas Pauli vormilt elegantne ja poeetiliselt lohutav ?jumalatõestus? artiklis ?Perspektiiv ja pagupunkt? (EPL 17.VIII). Formaalselt tõestusest ? objektiviseerimistaotlusest ? lahti öeldes kasutab autor selles objektiviseerimise põhivõtteid: konstrueerib jumala mõiste inimtunnetuse ja ruumitaju ?erapooletuid? abstraktsioone (perspektiivi ja pagupunkti ning süsteemi mõisteid) abiks võttes ja asetab end sel viisil otsekui ?väljapoole? süsteemi, sulgude taha. Igal kõnelejal on selline privileeg: asetada ennast sulgude taha, väljapoole süsteemi ? tundeline teadmine sees ja ühtlasi väljas olemisest, peaaegu jumala positsioon…

Objektiviseerimistraditsiooni taustal on loomulik, et emotsioonide roll isiksuse ja masside elus on leidnud tunnustust eelkõige rakenduslikus mõttes. ?Emotsionaalse intelligentsuse? teooriat kasutatakse juhtimisteoorias ja pedagoogikas kui oskust tundeid praktilise eemärgi nimel juhtida. Tunded lähevad hästi müügiks ja määrivad rahamasinat. Inimestele ei müüda asju, vaid sotsiaalse staatuse sümboleid. Kollektiivseid tundeid kasutatakse edukalt ära reklaamipsühholoogias ja poliitilises propagandas.

Eelistatud on siiski positiivsed, jaatavad tunded. Sotsiaalset stressi väljendavad negatiivsed tunded on tõrjutud seisus. Ajuti tundub, et näiteks ainus ametlikult tunnustatud kollektiivse leina põhjus Eesti Vabariigis tohib olla suuremat sorti liikluskatastroof ? ühtlasi ka armastatuim, poliitiliselt korrektne meediasündmus. Teised kollektiivse leina või sotsiaalse frustratsiooni ilmingud on stabiilsust ihkava ja üleilmset poliitilist konjunktuuri haistva eliidi abiga enamasti tõrjutud. Selle tõrjumise veepealseks sündmuseks oli Lihula. Ausambana ühele suurele ja jätkuvale tõrjumisele seisab Tõnismäel ?vabastaja? kuju.

Aga valimised on ukse ees ja veealune maailm, kollektiivsed emotsioonid lähevad hinda: Isamaaliit on teinud tundelise avalduse ?endiste jätkuvast võimust? Eesti Vabariigis. Meenutades sama erakonna karmilt pragmaatilist ja ?objektiviseerivat? (?okiteraapia!) poliitilist joont, mõjub see avaldus täna äärmise silmakirjalikkusena, rääkimata sellest, et ka tänu rahvuslikku joont kuulutanud erakondadele puudub sellistel avaldustel täna tõsiselt võetav juriidilis?praktiline väljund.

Muidugi, sotsiaalne ?tundekasvatus? on teatud piirini arukas, kaost ja konflikte vältiv hoiak ja tegevus. ?Kultuurse? ühiskonna üks tunnus ongi ka teatav tundeahistus mingi kollektiivse heaolu nimel. Küsimus on ahistuse hinna ja eesmärgi suhtes. Ei ole juhtunud lugema värskemaid uuringuid eestlaste sotsiaalse frustratsiooni ulatuse põhjustest ja selle seostest näiteks enesehävitusliku käitumisega (millega me ju endiselt Euroopas esirinnas oleme), aga valimiste eel hakkab see huvi pakkuma. Ka demokraatia räsitud mõiste tuleb meelde.

Tundub, et demokraatiast meil või mujal tasub kõnelda alles siis, kui eliit ei käsitle sotsiaalse frustratsiooni avaldusi valimiste eel manipuleerides ja pärast valimisi ärakeelamise või tõrjumisega. Ja eriti siis, kui enamasti ju samuti sügavalt ?tundeline?, võimuiha või rahaahnust peitev ratsionaliseerimispüüd ei varjuta tõsiasja, et ka kollektiivne äng, viha ja tõrjumisreaktsioonid on ühiskondlikult ja kultuuriliselt ?objektiivsed? ning eksistentsiaalselt väärtuslikud seisundid ? ohusignaalid, mis osutavad inimliku elukorralduse stabiilsust ohustavatele ja lahendust nõudvatele nähtustele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming