Kergitab kulmu

Evi Aruj?

Kohalikud valimised 2005  

Elu enne kohalikke valimisi on pingeline, tundeline ja lihtsalt huvitav. Uskumatu, ent isegi huvitavam kui “uue poliitika” künnisel. Kui palju hõrku luulet, tähendusrikkaid ilmutusi ja rõõmsat etlemist! Meelelahutajad Kaarel Tarand ja Juku-Kalle Raid teevad erakonna ja ühiskonna ühistellimust järgides pisukese särgi-show, kutsudes üles “endisi” ahju ajama. Kui enne seda on veel kahtlejaid ja kahtlustajaid, siis nüüd on lõplikult selge: kommunismus oli lihtsalt üks naljanumber ja kommunist samasugune kahjutu tegelane nagu tibla, keda isandad Kivirähk ja Orav veeämbris hoiavad.

Ent elurõõmsa ja lustliku meelega inimeste kõrval leidub Eestimaal ka tõsiseid ja kompromissituid inimesi ning kui need kaks inimtõugu üheskoos asju ajavad, siis avanevad meile uued horisondid. Nii juhtub: pärast aastakümneid rauget mediteerimist ja loomingulist elu ENSVs, Vahemere soojal rannikul ja täielises Eesti Vabariigis saab kirjanik-kaitseminister, “endine” Jaak Jõerüüt just Juku-Kalle ideeliste särkidega seoses ja täpselt kütteperioodi künnisel ilmutuse – avastab südametunnistuse ja eetika. Või selle puudumise – täpselt ei saagi aru, kumma. Aga vahet ju pole.

“Isa, Messias!” langeb suur hulk lihtrahvast vabariigi ainsa südametunnistusega mehe ees põrmu. Jõerüüdi kõrvale astub julgelt tema auline abikaasa, luuletajanna Viivi Luik, kutsudes, nagu juba ennegi korduvalt, pööblit meeleparandusele. Ka temal on ilmutus: kõik saab uueks ja puhtaks, kui netikommentaarid ära keelata. Kirjandusteadlane ja literaat, “endine” Rein Veidemann on leebe ja filosoofiline, räägib ajaloolisest paratamatusest ja sellest, et tuleb julgelt edasi minna, aga mitte mingil juhul ahju. Kirjanik ja õppejõud Mari Saat arvab isegi, et häda pole midagi, lihtsalt faas on selline – varakapitalistlik, esialgne akumulatsioon, see kõik läheb üle. Luuletaja ja kirjanik Jaan Kaplinski on konkreetsem, nõuab, et tuleb juutide, poolakate ja sakslaste ajaloole ausalt silma vaadata ja alles siis on kõik OK. Ajaloolasest sõnameister Lauri Vahtre vaatabki ajalukku, aga ju vist vale augu kaudu. Sest see, mis ta näeb, on kole: kaks maailma, üks – täieline Nürnberg, aga teine veel jubedam – kõikidele ausatele inimestele näkku sülgav Rein Lang ja Co. Ja paremat maailma pole kusagil näha. Isegi Mart Laari valitsusajas mitte.

Meie ei tea midagi ja tarkus maksab, ütlevad samal ajal endised ja praegused pankurihärrad Hanschmidt ja Lipstok tagakambris salamisi miljoneid tuulutades ning itsitavad koos oma nähtamatute sõpradega pihku. Kõik on seaduslik, lisavad “endised” Andrus Ansip ja Edgar Savisaar, aga meelelahutajad tuleks küll lahti lasta ja nende mentorid konkureerivatest erakondadest võiks kinni panna. Igaks juhuks lastakse politseimajast grupp ajutiselt politseinikeks maskeerunud pisisulisid lahti ja mõned alamad riigiametnikud pannakse kinni. Tegelikult olen ma kohuke, ütleb sekka valge K rohelisel taustal. EW sõnameister number kaks, nõukogude justitia endine jünger, minister Rein Lang teeb, nagu muu mäsu teda ei puudutaks ja keskendubki vaprale võitlusele kohukesega. Tal on tulihingelisi järgijaid üle Eestimaa. Vapper linnapea isand Palts ehitab sel ajal sihikindlalt nohisedes uut virtuaalset Tallinna linna, kus valitud inimeste diivanite seest purskab eurosid. Vali hoopis meid, ütlevad prügikastide pealt Sammalhabe, Kingpool ja Muhv. Jahimehed lasevad põdra asemel külamehe lehma maha. Ja see pole kaugeltki kõik…

Mida peab sellest kõigest arvama lihtne inimene, potentsiaalne valija? Sest kellele muule siis ikka on suunatud eliidi sõnumid ja õpetussõnad? Sõnumites ei ole midagi uut, ent see-eest on need igihaljad, paljudes pühades raamatutes kirjas. Kõigepealt peab inimene, kellel pole muud väljundit kui netifoorum ja muud varandust peale haua ääreni kestva näruse koduliisingu, oma sünnipärast rumalust tunnistama. Seejärel tuleks endale aru anda, et kõikjal – särgi ja kohupiima sees, kivikujudes, ajaloos ja Internetis – varitseb Saatan. Järgnema peaks patukahetsus koos särgirebimise ja vaikimisvandega. Ja seda teab mõistlik inimene niigi, et pimedal ajal ei tasu väljas kakerdada – härrad peavad jahti, lasevad kogemata veel põdra või orika pähe maha. Võib arvata, et suur hulk potentsiaalseid valijaid võtabki õpetussõnu kuulda: jääb valimispäeval koju, paneb ukse lukku, tõmbab kardinad ja riividki ette ning kiidab sõnatus palves tarku nõuandjaid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming