Kergitab kulmu

EVI ARUJÄRV

Liha, vaim ja hookuspookus Mõned head aastad tagasi asustati minugi kodutänava otsas maja, kus kärtskollased rulood päev läbi akende ees ja autode rivi trepis. Äri on varjamatu, asutusel pole taragi ümber, selle asemel on avatud parkimisplats. Hommikuti on näha taksosid tüdrukuid ?objektile? sõidutamas: enamasti on nad tagaistmel kägaras, näod püüdlikult varjatud. Milles küsimus? Näib, et noored seksitöötajad kannatavad valehäbi all. Ehk peaksid neid innustama kristlikud või vabadusaatelised meesterahvad, kes aastaid prostitutsiooni legaliseerimist õhutanud: isamaalane Mart Laar ja liberaal Paul-Eerik Rummo, ?punaste laternate? mõõdukas Ivar Virkus ja ?vali korra? Juhan Parts? Julgustust võiksid pakkuda ka kirikumees Jaan Kiivit, kes Helsingin Sanomates (1993) prostitutsiooni legaliseerimist kaitses, ja peaministri nõunik Kaido Kama, kes justiitsministrina prostitutsiooni ettevõtluse vormiks kuulutas? Võiksid kõik rahva hulka minna ja loodetavasti õiges vaimus kasvatatud tütredki kaasa võtta.

Tänu neile ja paljudele teistele aatelistele meesterahvastele on prostitutsioon täna meie armsa isamaa võimas majandusharu ja Eesti Euroopas seksiäris kolmas tegija. Et mitu omaaegset legaliseerimise kampaaniat liiva jooksis, määrasid vist seksiärimehed ise, kes said aru, et avalikustamine on tülikas: maksud, traumeeritud kliendid jne. Ametlikke seisukohti on euroetikett ja rahvusvahelised turvanõuded nüüdseks muutnud: ?Arvestades rahvusvahelisi konventsioone, millega Eesti riik on ühinenud /?/ pole meil mingit võimalust prostitutsiooni legaliseerida? (sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja, PM 7. II 2004). Tõotatud ?korraloomine? on ikkagi kuidagi sordiini all. Res Publica aseesimees Jaanus Rahumägi: ?Võtmeküsimus on avalik arvamus. Seejärel koostöö, alles viimases etapis on see politsei küsimus.? (PM 7. II 2004). Ju vist tagurlikku avalikku arvamust püütaksegi nüüd edumeelsemaks muuta: on ju presidendi vastuvõtul poliitiku käevangus patseerinud eurokandidaat Carmen Kass toosama, kes pakub end netileheküljel nimega ?potpourribitches? maailma rahvastele ihualasti välja.

Pole kadunud ka igihaljas liberalistlik retoorika seksiäris ilmnevast täielisest isikuvabadusest. Peenem argument on, et otsesed või kaudsed vahetussuhted on peidus erinevates kultuurinormides läbi aegade, olgu tegu lääne modellindusega, idamaade pruudiostuga või missivõistlustega, kust rahamehed veel hiljuti partnereid valisid. Seksiäri võib ratsionaliseerida ja estetiseerida. Aga levinuim on jutt ?ürgsest loodusest?. Liberaal ütleb ?ürgloodus? ja unustab paugupealt, et just temal poliitikuna või riigiametnikuna lasub kohustus vastutada selle eest inimeste elus, mida nimetatakse kultuuriks või riigiks. Sotsiaalset keskkonda ja väärtushinnanguid kujundades on Eestis prostitutsioonile kasvuhoonetingimusi loonud hulk valitsusi ja poliitikuid. Ilmselt innustab ?loodusesõpru? teadmine, et kõikjal maailmas on liha end kehtestama hakanud: homod nõuavad püha abielusakramenti, narko- ja seksiärikatel on oma lobi. Paljast inimihu pakutakse siiski juba nii palju, et tekib mõte: ehk peaks ihumüügiga seotud institutsioonid ja inimesed riigist samamoodi lahutama nagu kunagi rahvast vaimuga võidva kirikugi? Kasvõi lihtsalt tarbija petmise vältimiseks. Lõppude lõpuks, kui sa tahad mõtlevat rahvaesindajat valida, aga välja pakutakse persoon, kelle kvalifikatsiooni tähistab mõiste ?potpourribitch?, siis on see, nagu üritaksid poest panni osta, aga saad pajalapid. Igal asjal olgu vähemasti oma lett.

Aga totaalne ärakeelamine on kahe otsaga asi. Just keha ja hinge teineteisest äralahutamine ongi inimeste lollitamise vahend ja liberalistliku retoorika hookuspookus number üks. Kui ihu hinge küljest amputeerida või vastupidi ja üks neist pjedestaalile tõsta, siis on emma-kummaga hõlpsam manipuleerida ja seda ülima argumendina esitada. Nii on teinud ristiusk, mis ihu surma propageerides vaimuga lämmatama kipub. Ka N. Liidus oli inimihu teisejärguline nähtus, tootmisvahend, ja püüne peal lagunemisfaasis raugad, ideed aga tundusid vääramatud, lausa ülevalt antud. Puhas, liha veetlusest ja vaevast vaba ideede riik? Tuleks siiski meenutada, et jõuliste ideede (ristiusk, kommunism, turumajandus) populaarsusele on alati kaasa aidanud ka nende jõuline ihuline juurutamine ? olgu siis valu või (uuemal ajal) mõnu kaudu õpetades. Liberalistliku retoorika hookuspookus number kaks on väärtusaluste sujuv muutmine. Seksiäri propageerimise esimeses faasis nähakse põhjendusi vabadusihas ja kultuurinormide tinglikkuses, seadustamise faasis otsitakse neid piiblist ja geneetikast. Loodus, pärispatt, koguprodukt ja kollektiivsed huvid ? ei saa nõder liha ülemate ideede vastu. Nii ulatavad liberalistlik ja fundamentalistlik mõtteviis teineteisele sõbrakäe.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming