Kergitab kulmu

EVI ARUJÄRV

Kihnu memmed = ecstasy? Egge Kulboki artikkel ?Kultuuripoliitika mudelid Eestis? (Sirp 16. IV) oli positiivselt üllatav juba sellepoolest, et harva kõneleb meil keegi kultuuripoliitikast kui reaalsusest. Kultuuripoliitikaga on meil ju samamoodi, nagu oli kuritegevusega N.Liidus: seda ei ole, sest seda ei saa olla. Kultuuripoliitikat pole vaja, see on ahistav nõukogude igand, arvas ja arvab osa kultuuriinimestest. Muidugi mõeldi vähemasti alguses sellega vaimuvabadust, eeldades, et raha tuleb niikuinii. Paljudele kultuuripoliitikutele see meeldib. Kultuuripoliitikat ei olegi ? oleme teile täieliku vabaduse andnud, saavad nad öelda. Mis tähendab, et tehke, mis tahate, aga vaadake ise, kuidas hakkama saate. Retoorika ühtne, kõik rahul? Aga ei ole. Ka Egge Kulbok mitte. Autori järeldused ei sisenda siiski usaldust.

Kulbok näeb meie kultuurimudelit kui elitistlik-säilitavat ja peab selle põhipuuduseks omamaise kultuuritööstuse ahistamist. Nii ?on see osa kultuuritarbijatest, kes meelelahutusele orienteeritud, väga kerge saak globaalsele massikultuuritööstusele. Kuna kultuuri dünaamika on pärsitud ja kultuurielus osalemine piiratud, on elitistlik-säilitav kultuuripoliitika kitsarinnaline ja lühinägelik.? Kena küll, kui kultuuripoliitika oleks nii vägev instrument, et sellega saaks paja teises nurgas eri suppi keeta. Kultuuri seisund paraku sõltub ühiskonna kui terviku seisundist, avatud ühiskonnas ka võimsatest välisteguritest. Mis nähtusi õieti tähistab ?säilitav-elitistlik kultuurimudel?? Majad ja inimesed? Et polegi kõik majad maha müüdud ja kõik loovisikud FIEd? Millest mulje, et eesti kultuur on viisteist aastat oaasis või konservis vegeteerinud? Hoolimata pealemaksmisest ei elata ju saarekese peal, vaid sotsiaalmajanduslikus keskkonnas, mis tähendab konkurentsi ja kohandumist, ergastavaid ja hävitavaid muutusi. Elu ?säilituskarbis? ? see on koondamised ja likvideerimised, ajutised lepingud ja palaaganiga hinge see hoidvad näitlejad. See on saadete sisseost erafirmadelt ja produtsentide süsteem, kiratsevad raamatukogud ja muusikute lahkumine välismaale. See on kultuuritarbimise vähenemine ja paratamatu kommertsialiseerumisesund.

Kulbok muretseb kultuuritööstuse ja subkultuuride pärast, pannes võrdusmärgi klubikultuuri ja Kihnu kultuuri vahele. Rohkem ?Marmortahvleid? ja Kihnu memmede seelikutele lisaks ka ecstasy-tablettidele doteering? Kultuuritööstust meil eriti ei ole, aga turukunsti ja turustiihias orienteeruvaid terminaatoreid leidub mitmel alal. Jõudu neile. Nende tegevusest ja ka doteeritud ?elitistliku? ja turumõtlemisel põhineva ?tööstusliku? kultuuri koostööst on võimalik vahekokkuvõtteid teha. Jutt on filmist, muusikalist, ka teleproduktsioonist. Selle koostöö puhul laenab turutoode avaliku sektori tööjõudu (rendib artiste) ja lööb üle tarbija. Tulemuseks võib parimal juhul olla kasumlik ja oma ?anrireeglite põhjal hästi tehtud ? pildiliselt, helikujunduslikult või mõne näitlejatöö osas meisterlik ?, kuid ikkagi ?vaest?, lahjat kultuuri esindav massitoote. Või kahjum ja läbikukkumine.

Põhiline, peab pime olema, et mitte näha: ?tööstuslik?, turumõtlemine seab kunstitegemisele kindlaid nõudeid, mis ei ole sugugi vähem standardiseerivad kui Kulboki viidatud nõukogude ja Eesti Vabariigi totalitaarsed kultuurikaanonid. Kulbok tsiteerib Mikko Lagerspetzi, kelle väitel oli ?nõukogude võimu kultuuripoliitika põhialusteks hierarhilisus ja tugev tsentraliseeritus, mis püüdis saavutada ühisteadvuse ja ühtse elulaadi teket?. Kas on veel võimsamat ühisteadvuse ja elulaadi tootjat kui tööstuslik massikultuur. Rohkem rahvuslikku tööstust? Noh, on meil ju näiteks omad teleseebid. Vahet pole. Hale on vaadata tippnäitlejaid totrate tekstidega maadlemas. Tööstuse ?formaadid? kipuvad igal juhul olema globaalsed ja primitiivsed, muidu ei ole see tööstus.

Mine tea, ehk keegi teab saladust ja tõestab asja ära. Ehk ongi võimalik, et ikka ja jälle jutuks tulev salarelv ?rahvuslik kultuuritööstus? lahendab igavesed vastuolud, saavutades ühtaegu nii majandusliku tasuvuse, üldrahvaliku armastuse kui ka kõrge kunstiväärtuse. Kuni täiuslik masinavärk puudub, tuleb leppida tõsiasjaga, et nagu elus üldse nii ka kultuurikatlas käib ikka miski millegi arvel, midagi jäetakse omaenese hooleks ja midagi säilitatakse. Küsimus on, mida ja missuguste põhimõtete alustel. Selliste põhivalikute tegemiseks ongi riik ja mitmed kodanikuinstitutsioonid. Kui kultuuridemokraatiat ja tööstuslikku mõtteviisi niigi ülepea, kas ei ole siis kõige loomulikum just mõnede traditsioonile ja järjepidevusele tuginevate kultuuriliste erioskuste ja eriomaduste alalhoidmine ja toetamine? Või on kaitsmine ja säilitamine lihtsalt mõisted, mis ei sobi keskkonda, kus aktuaalsed loosungid kõnelevad murdmisest ja maksmisest?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht